Juuni lõpp tekkis suurem arutelu kaasfoorumlastega, kas on võimalik end saledaks mõelda või mitte. Minu mõtisklus teemal, et kaal pole elu, tekitas suurema mõttevahetuse. Mõningad nopped sellest ning minu vastused.
18.06.2011
"Me keskendume liiga palju kaalule ning sellele, mida me sööme. Nii kaua, kui me seda teeme, on meie kaalulangetused juba ette määratud luhta minema. Kaal ei ole elu mõte, see pole isegi oluline osa meie elust. Meie elu ei sõltu meie kaalust vaid meie MÕTETEST. Kas me oskame olla rahul ja õnnelikud või mitte?Nii kurb, kuidas lausa tuhanded inimesed oma elu tänu kaalumõtete ümber tiirutamise ära rikuvad. Elus on palju ilusaid asju mida nautida ja mille üle rõõmu tunda. "
18.06.2011
Üks tagasiside:
Kui kaal oleks ainult esteetiline probleem, siis võiks see ju nii ollagi. Aga kuna see on otseselt seotud tervisega, mis on ikkagi väga oluline asi, siis ei saa päris nii ladnalt sellesse suhtuda. Et miks peab olema paks ja õnnelik kui samahästi võib olla ka normaalkaalus ja õnnelik. Valikute küsimus. Ma ei leia, et peaks ennast õnnelikuks mõtlema, selle asemel, et probleem lahendada.
Hea nõuanne mulle:
Sa Potsataja vaata ka et liiga sügavale vaimsesse maailma ära ei upu...
Lihtsalt ole ettevaatlik selle maailmaga ja ära kaota kainet mõtlemist!
Hoiatus on asjakohane. Olen ka ise märganud, et mõnes kohas lähevad asjad lausa jaburaks ning vahel on peas väike segadus, et kuhumaani see asi nüüd usutav on.
Kaal ei tohi muutuda kinnisideeks. Kui ma ikka iga päev või nädal ohkan, et jälle ei õnnestunud alla võtta, siis annan siiski kehale signaale, et polegi võimalik õnnestuda. Isegi, kui me vaimset maailma ei usu, siis seda on ju nii mõnigi kogenud, et kui läheb trumm, siis viskan ka pulgad. Ma olin ikka totaalselt pori sees kogu oma kupatusega. Suur kaal oli kõige selle juures tühine asi. Võib süüa, ei või süüa, homme alustan dieeti, täna on õgimispäev. Pidevad süümepiinad söödud suutäite pärast. See oli tõeliselt haiglane elu, kui ma praegusel hetkel sellele tagasi vaatan. Kas ma olen tõesti ainuke siin, kes on oma yoyoga nii puntras olnud?
Meie eesmärk peaks olema: Elada tervislikku elu!
Aga mitte piinata oma keha ülidieetide/õgimisperioodide või ületreenimise ning täieliku diivanil vedelemise vaheldumisega. Tegelikult annan au kõigile trenniarmastajatele, sest teie keha on teile kindlasti selle eest tänulik.
Kes pole nõus, et asi pole meie peas kinni võivad käe tõsta?
Mina usun hetkel asja toimimisse. Mis saab edasi? Seda ei tea mitte keegi. Kui saledaks on end niimoodi võimalik mõelda? Pole õrna aimugi.
Seni kuni toimib on ok, kui enam ei toimi on ju täiesti olemas võimalus, et maabun tagasi sinna, kust alustasin, kuid vähemalt olen ma need kuud kaalu langetades olnud rahulolevam, kui kogu viimase 10a peale kokku. Eks võtan nendest vaimsetest teemadest oma tõe ja lähen edasi.
19.06.2011
Kommentaar: See on iseenesest sügavam teema, aga kõige olulisem on - jääda iseendaks ja mitte lasta oma pead totaalselt segi ajada igasugu ulmeliste teooriatega.
Ma mõistan seda väga hästi ja tõenäoliselt sain sellest ka eile aru, kuid mingi klõps käis peast läbi, et äkki see tundub siiski liiga ebareaalne.
Mis nendesse teooriatesse puutub, siis hetkel suudan uskuda vaid seda, mis tundub iseenesest ka mingit muudpidi loogiline: Nt. positiivne mõtlemine.
Tegelikult on see ju rohkem psühholoogia teema, kuidas meie mõtted töötavad. Kui me õpime oma tundeid tasakaalus hoidma, siis ongi juba üks samm , kui mitte kergema inimese poole, siis kindlasti õnnelikuma inimese suunas. Ütlen veelkord, et õppida iseennast armastama ja austama just sellisena nagu olen - see on kõige tähtsam. Nii kerge on ju viriseda: mul on jämedad jalad, suur tagumik, kängurukotiga kõht jnejnejne. Kuid see tekitab ju pidevalt vastiku enesetunde, süütunded, alaväärsustunded.
Kommentaar: Mina arvan, et kui inimene on sisemiselt tasakaalus, lähevad kõik muud asjad peaaegu iseeneset korda.
Mis ette kujutamisse ja reaalsetesse saavutustesse puutub, siis minu meelest on ikkagi kõigepealt vaja tegeleda mõtetega (oma keha armastama õppida jne), tulgu siis kaalulangus või mitte.. ja siis ka reaalselt teha midagi selleks, et kaal langeks. Kui lihtsalt kõva tahtejõudu rakendada ja kaalu langetada ilma mõttemaailma muutmata, tuleb kõik tagasi.
19.06.2011
Kuna minu teema on alguse saanud harjumuste muutmisest, siis tahan öelda, et ma pole neid unustanud. Eile oli mul üks situatsioon: mõtlesin külla minnes oma sõidumarsruudi üle ning mõtlesin endale kõige turvalisema (kuid paar km pikema) teekonna välja ning siis sain aru, et ma ikka veel tahan olla mingis turvatsoonis ja võtsin end kätte ja sõitsin kõige otsemat teed pidi, kus pidi ühe keerulise ristmiku ületama, kuid ma sain sellega hakkama ja enesetunne oli muidugi peale seda super. Ülekaaluliste üks probleem, lisaks madalale enesehinnangule, on see, et me teeme harjumuspäraseid asju ja kipume uusi ja mitteturvalisi olukordi vältima. Loomulikult katsetan ma aegajalt midagi uut, kuid märkan, et see uus peab olema mingis mõttes turvaline. Nüüd ma siis üritan end vaikselt sellest turvatsoonist välja saada ja asju rohkem mitteharjumupäraselt teha. Kui mind kutsutakse kuskile, kuhu varem oleksin kindlalt keeldunud minemast, siis nüüd suudan endale öelda MIKS KA MITTE . Muuseas, see muudab elu palju lihtsamaks ja lõbusamaks.
Arvamus esiletoodud lõigu kohta:
Vaidleks vastu. Mis puutub siia ülekaalulisus?? Ma loeks välja, et saledad on kõrge enesehinnanguga või? See on ikka personaalne ja kaal ei puutu siia mitte üks põrm.
20.06.2011
Tegelikult on rõhk harjumustel, mitte niivõrd madalal või kõrgel enesehinnangul. Lapsepõlvest on meil kõigil omad kollid kaasas ja mu enda õde, kes kaalub poole vähem kui mina, tundub mulle vahest madalama enesehinnaguga, kui mina. Ma ise lihtsalt tunnen, et positiivsema minapildiga on kergem ning seetõttu tegelen ka minapildi positiivsemaks muutmisega.
See teema sai alguse harjumuste raamatust. Üks mu tuttav hiljuti võttis ka selle raamatu kätte ning tunnistas, et ka tema on väga harjumustes kinni, sest nii tundub turvaline.
Olen oma saledamaid sõbrannasid/sugulasi jälginud ja nad tõesti käituvad teistmoodi. Ma ei suuda seda kõike siia pikemalt kirja panna, aga nt. mõnel grillõhtul võib märgata, et saledamad on need, kes rohkem ringi siblivad ja ülekaalulisemad on pigem ühe koha peal. See pole üldistus, kuid see on minu tähelepanek suuremates seltskondades. Kui ülekaaluline eelistab istuda, siis saledamad seisavad kuskil puntras koos ja vestlevad (siin loomulikult tuleb arvestada ka seda, et meil ülekaalulistel ongi raskem seista, sest keha on ju suurem, mida püsti peab hoidma). Mul on kaks saledamat tuttavat, kes armastavad alati lastega hullata. Ma tean, et seda kõike teevad ka ülekaalulised, kuid me käitume nii palju erinevalt, et see mõjutab kaalu. Mu emagi toimetab väga palju ringi, kuid samas on ta harjunud pidevalt oma toimetuste vahele näksima ning seetõttu on ta ülekaaluline. Mul on ka ülekaalulisi sugulasi, kes tunduvad olevat oma eluga igatpidi rahul. Neil on positiivne ellusuhtumine ning nad jätavad aktiivse mulje, kuid samas oskavad ka söömist "nautida" ning on seetõttu ülekaalulised. Ma tean, et mõni võib nüüd mõelda, et näed pool suguvõsa paks - sul on see ülekaal ju geenides, aga mina enam ei usu seda jura. Mitte ükski test pole näidanud, et mul on midagi, mis soodustaks ülekaalu, kõik on ikka minu enda kahe kõrva vahel kinni.
Praegugi on mul mitmeid harjumustega seotud teemasid, millega pidevalt tegelen, kuid kõike pole võimalik siia avalikku foorumisse üles panna, sest need on liiga isiklikud teemad. Tunnen, et see meetod minul toimib ja kavatsen jätkata.
20.06.2011
Kommentaar: Loomulikult võib igaüks uskuda, mida ise iganes soovib. Aga teisi teooriaid lihtsalt juraks nimetada on ka pisut liiga mustvalge mõtlemine. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt muidugi
Sry - ma ei nimeta geneetikat juraks, vaid pigem ütlen, et usk, et ma olengi paksuks loodud, on minu jaoks jura.
Meile just ühel koolitusel räägiti, et adopteeritud lapsed põevad rohkem selle perekonna haigusi kuhu nad on adopteeritud, mitte aga oma bioloogilise perekonna haigusi. Olen näinud adopteeritud last, kelle bioloogilised vanemad olid saledad, kuid adoptiivvanemad ülekaalulised ja see laps on ülekaaluline, sest tegu pole mitte geneetika vaid ebatervislike perekondlike harjumustega. Mina usun, et ma sain kodust kaasa hunniku ebatervislikke harjumusi, mis soodustasid minu paksuks minemist. Lisaks olen ma erinevalt oma õest stressisööja.
Ajapikku väljakujunenud harjumuste muutmine on suht keeruline protsess ning seetõttu ma nimetan oma tegevust hetkel pigem katsetuseks, kui kindlaks ja toimivaks kaalulangetusmeetodiks.
21.06.2011
Jäin mõtisklema, et mida olen ma iseenda kohta viimase aasta jooksul teada saanud, Miks mul oli soodumus kaalus juurde võtta?
1. Tahtsin olla tubli laps, kes ärasöödud portsu eest kiita saab. Mida paremini sõin, seda enam mind kiideti. Kodune köök oli suhteliselt rammus. Eriti rammus oli see vanaema juures, kes väga maitsvaid rasvast tilkuvaid sööke valmistas. Ma siiani armastan pigem rasvasemat soolast, kui suures koguses magusat.
2. 12. eluaastast hakkasid mu põlvekedred väljakäima ning minu sporditegemise võimalused hakkasid ahenema. Hakkasin vähem liigutama ja kahjuks tekkis umbes sellest perioodist igavusest näksimine.
3. Harjumus süüa kiiresti - tõenäoliselt sai see alguse kooli söögivahetundidest, kus oli vaja kiiresti ära süüa.
4. Kuna söömine tundus meeldiv tegevus, siis stressiolukordades suundusin alati kööki lohutust otsima (ehk on ka siin mingi seos 1. punktiga söömine= tubli).
Kindlasti on veel mõned väiksemad põhjused, mida ma pole osanud veel märgata, kuid juba nendest neljast piisab, et kaalu koguma hakata.
Sain teada, et igas peres sellised probleeme polnud ning arvan praegugi, et igal inimesel on omad teemad, millega tegeleda. veidi iseendasse vaatamist annab sulle õiged vastused. :)
Jätkub...
Saturday, December 17, 2011
Monday, November 7, 2011
Potsataja memuaarid 8. Stress - oodates puhkust.
Enne puhkust oleme ju kõik veidi väsinud ja juba ootel. Eriti kui see puhkus on suvel. Õppeaasta lõpud on enamasti üks kiire ja tegutsemisrohke periood. Siin väike arutelu, kuidas sain hakkama veidi stressirohkema ajaga.
28.05.2010
Mina + stress= palju näksimist (selline oli varasem valem, mis kehtis pikki aastaid ning igal stressiperioodil lisandus nii mõnigi kiloke)
Nüüd on aga minu käitumine niivõrd muutunud, et tunnen pigem isukaotust. Eile töö juures ei läinud mulle kartulipallid sisse. Nende asemel sõin kuiva seemnesepikut ja jõin apelsinimahla kõrvale.
Õhtul oli pea nii paks. Võtsin koeraga ette pikema jalutuskäigu ning sain olemise veidi inimlikumaks. Täna õhtul on siis selle stressiolukorra kulminatsioon ja loodan, et peale seda saab jälle veidi rahulikumalt hingata.
Selle nädala kaalukaotus -1,4kg. Minu suurim soov oli selle kuu lõpuks 85kg peale saada ning tänahommikune 85,6 on suhteliselt lähedal sellele vaheeesmärgile.Peagi saan järgmist kaalulangetusjuubelit tähistada (-20kg). Kindel soov oleks seda juba enne jaanipäeva teha, kuid kuna ees on ootamas väga segased ajad, siis pole mul õrna aimugi, kas see ka reaalselt teostatav oleks
05.06.2010
Minult on kahe viimase päeva jooksul juba 2 korda küsitud, mida ma teen või kuidas ma oma kaalu langetan. Mõtlesin siis täna hommikul iseenda jaoks läbi, millega ma konkreetselt praegusel hetkel tegelen:
1. Jälgin endiselt, KUIDAS ma söön (kiiresti või aeglaselt, kas tunnen toidu maitset, kas olen mõttega söögi juures, kas söön nälja pärast või lohutuseks/närvide rahustuseks) Aegajalt märkan end ikka liiga kiiresti söömas või näksimas siis kui kõht polegi tühi. Nt. Varem oli mul harjumus ära süüa kõik, mis pakutakse. Nüüd olen suuteline ka ühtteist järele jätma, kui tunnen, et kõht pole tühi või mul lihtsalt pole isu. Nt. Heade õpilaste vastuvõtul pakuti kringlit, millest loobusin ainult seetõttu, et mul ei olnud sel hetkel kõht tühi ja kringliisu ammugi mitte.
Kodus sööngi alati seda, mis tundub hetkel kõige isuäratavam (varem pidin ju mõtlema, kas see on kalorivaene või mitte)
Muuseas mu küüned on sellest normaalsest toitumisest tugevamaks muutunud. Tõenäoliselt on üks põhjus see, et joon nüüd korrapäraselt piima ja ehk olen ka vitmiinirikkamaid toite söönud.
2. Üldised emotsioonid - kuidas ma end tunnen. Kas olen rahulik või ärritunud? Kui olen närviline, siis üritan mõelda põhjusele, mis mind ärritab ja sellele, kas ma saan midagi muuta või kas see asi on üldse väärt vihastamist. Erinevad rahustamistehnikad - põhiline on "time out" ja väike analüüs või vabaks laskmine. NT. peale väsitavat tööpäeva pole ma alati võimeline oma kaklevate jõmmidega jagelema, siis lähen lihtsalt koeraga välja ühele pikemale tiirule ning olen tagasi tulles juba palju rahulikum ja rõõmsam emme.
3. Tegutsemine. Juhtlause - Tegele asjadega, mis sulle rõõmu pakuvad! Kui mul on koristamise asemel ikka raamatu lugemise tuju, siis loen enne raamatut ja hiljem läheb ka koristamine juba parema tujuga. Siin on ka see oluline punkt: Ära raiska oma aega tegemata asjade pärast muretsemise peale! Tee need kohe ära või jäta seniks oma mõtetes kõrvale, kuni tekib aega neid teha.
Tegutsemise alla läheb ka see, et kui ma tunnen, et mul on igav ja tahaks kööki või teleka ette maanduda, siis lasen peast läbi võimalused, mida kasulikku ma saaksin selle asemel teha. Kui ma tunnen, et mul on hetkel vaja justnimelt veidike puhata, siis ma loomulikult teen seda, kuid aegajalt on minu tegevuses sellised mõttetud tühjad augud ja mittemidagi tegemine - sellistel hetkedel suunan end tegutsema.
Need on põhiteemad, millega tegelen iga päev ja praktiliselt iga hetk. Kuid suht raske on seda paari sõnaga mõnele tuttavale seletada.
11.06.2010
Olin nüüd mõned päevad eemal, sest tundsin end üliväsinuna ja veidi segaduses. Esiteks häiris mind minu uus kaal, mis iga hetk uusi numbreid näitas, teiseks kohutav üleväsimus ning millegipärast käis minust läbi mingi kahtlusevari, et kas see meetod on ikka tõesti toimiv kaalu langetamiseks.Selline kahtlemine loomulikult pidurdas igasuguse kaalulanguse, sest ma hakkasin alateadlikult sellele vastu töötama.
Kaalu kontrollisime täna üle ja saime mõned näpunäited. Otsime talle nüüd ühe kindlama koha, kus ei peaks kogu aeg tõstma ja loodan, et nüüdsest saan alati 100gr täpsusega näite.
Eks stressi ja pinget tuleb ju ikka meil kõigil ette. Tundsin lausa teadlikult, et mul on megamagusaisu ning lisaks ka näksimise tuju. Ainuke reegle mida suutsin järgida oli see, et ma ei kiirustanud söögikordade ajal. Ühestki palast otseselt loobuma end ei sundinud. Püüdsin end maha rahustada, et küll tuleb taas rahulikum periood ja kui ma ise seesmiselt tasakaalus olen, küll siis taas ka isud iseenesest kaovad. Kusjuures täna ongi juba inimlikum päev. Sain korralikult magada, ja ees on ootamas veel paar vaba päeva, mis teevad meele rõõmsamaks. Minu üleväsimus oli mingi hetk nii suur, et jätsin oma pikad jalutuskäigudki kõrvale. Jalad olid nagu tinapommid, kui peale tööd koeraga jalutama läksin.
Kahe nädala pluss 0,7kg - tegelikult on seda ikka megavähe, kui arvestada seda, et ma olin varem võimeline paari nädalaga ikka 3kg juurde võtma. Puhkus läheneb ja loodetavasti tuleb ikka suve ka millalgi.
16.06.2010
Olen oma tasakaalu tagasi saanud. Sel nädalal sai paar korda sõbrannaga, kes taas kaalu jälgib, kepikõnnil käidud.
Täna õhtul tegin koeraga paarikilomeetrise tiiru - rohkemaks ei ole hetkel suuteline, sest astusin oma hüppeliigese jälle kuidagi paigast, nüüd valutab kurivaim.
Söömisel märkan end aegajalt ikka kiirustamas või hoopis muudele asjadele mõtlemas, niipea kui seda märkan, võtan tempot maha või suunan mõtted tagasi söödavale. Siiski tean, et olen oma tempos palju aeglasemaks muutunud ning kui vanast harjumusest suurema portsu kipun panema, siis pean selle vahest järele jätma, sest mul saab kõht enne täis.
18.06.2010
Paarinädalasest plussist sai täna hommikul -0,9.
Nüüd tean täpselt, et minu kaalulangetus sõltub minu emotsioonidest ja sisetundest. Kui olen tasakaalust väljas, siis jääb kaal seisma või tõuseb veidike, kui saavutan sisemise rahu ja tasakaalu, siis on ka kaal stabiilne ning isegi langeb tasapisi. Nüüd olekski vaja leida võimalusi, kuidas end kiiremini stabiilseks saada ning kuidas stressiolukordadele rahulikumalt reageerida. Huvitav on jälgida, et üks kuu on suurem langetus kuu nung siis on jälle selline rahulikum periood, mil kaal peaaegu seisab ja end stabiliseerib. See kuu siis selline stabiliseerimise periood. Ootan huviga järgmist kuud, sest tavaliselt on mul suvi kaalutõstmise periood, kuid millegipärast usun, et mitte seekord.;)
18.06.2010
Suurim pluss sellise kaalulangetusmeetodi juures on see, et isusid pole, sest need ei saa ju tekkida, kui sa sööd seda, mida parasjagu hing ihaldab. Samas on söögikogused tasapisi väiksemaks jäänud ja kui ma siin ükspäev huvi pärast mõttes punkte kokku lõin, siis sain vaid 21p, mis peaks praeguse kaalu juures päevanormi piires olema.
Üks mõtisklus teile. Loodan, et ei solva kedagi, kuid ehk paneb mõtlema:
"Me keskendume liiga palju kaalule ning sellele, mida me sööme. Nii kaua, kui me seda teeme, on meie kaalulangetused juba ette määratud luhta minema. Kaal ei ole elu mõte, see pole isegi oluline osa meie elust. Meie elu ei sõltu meie kaalust vaid meie MÕTETEST. Kas me oskame olla rahul ja õnnelikud või mitte.Nii kurb, kuidas lausa mitmed tuhanded inimesed oma elu tänu kaalumõtete ümber tiirutamise ära rikuvad. Elus on palju ilusaid asju mida nautida ja mille üle rõõmu tunda. "
Teema siis selles, et kaal ei tohi muutuda kinnisideeks. Kui ma ikka iga päev või nädal ohkan, et jälle ei õnnestunud alla võtta, siis annan kehale signaale, et polegi võimalik õnnestuda. Isegi, kui me vaimset maailma ei usu, siis seda on ju nii mõnigi kogenud, et kui läheb trumm, siis viskan ka pulgad. Ma olin ikka totaalselt pori sees kogu oma kupatusega. Suur kaal oli kõige selle juures tühine asi. Võib süüa, ei või süü. Homme alustan dieeti, täna on õgimispäev. Pidevad süümepiinad söödud suutäite pärast. See oli tõeliselt haiglane elu, kui ma praegusel hetkel sellele tagasi vaatan. Kas ma olen tõesti ainuke, kes on oma yoyoga nii puntras olnud?
Meie eesmärk peaks olema: Elada tervislikku elu!
Mitte piinata oma keha ülidieetide/õgimisperioodide või ületreenimise ning täieliku diivanil vedelemise vaheldumisega.
Mina usun sellisel viisil kaalulangetmisse. Mis saab edasi? Seda ei tea mitte keegi. Kui saledaks on end niimoodi võimalik mõelda? Pole õrna aimugi.
Seni kuni toimib on ok, kui enam ei toimi on ju täiesti olemas võimalus, et maabun tagasi sinna, kust alustasin, kuid vähemalt olen ma need kuud kaalu langetades olnud õnnelikum ja rahulolevam, kui kogu viimase 10a dieetide peale kokku.
Päikest teile kõigile!
Olen siiani rahulolevam. Ma saavutasin -20kg, sellest juba täpsemalt järgmises peatükis. Kaalulangus on jäänud praktiliselt püsima. Kaal kõigub paari kilogrammi piires.
28.05.2010
Mina + stress= palju näksimist (selline oli varasem valem, mis kehtis pikki aastaid ning igal stressiperioodil lisandus nii mõnigi kiloke)
Nüüd on aga minu käitumine niivõrd muutunud, et tunnen pigem isukaotust. Eile töö juures ei läinud mulle kartulipallid sisse. Nende asemel sõin kuiva seemnesepikut ja jõin apelsinimahla kõrvale.
Õhtul oli pea nii paks. Võtsin koeraga ette pikema jalutuskäigu ning sain olemise veidi inimlikumaks. Täna õhtul on siis selle stressiolukorra kulminatsioon ja loodan, et peale seda saab jälle veidi rahulikumalt hingata.
Selle nädala kaalukaotus -1,4kg. Minu suurim soov oli selle kuu lõpuks 85kg peale saada ning tänahommikune 85,6 on suhteliselt lähedal sellele vaheeesmärgile.Peagi saan järgmist kaalulangetusjuubelit tähistada (-20kg). Kindel soov oleks seda juba enne jaanipäeva teha, kuid kuna ees on ootamas väga segased ajad, siis pole mul õrna aimugi, kas see ka reaalselt teostatav oleks
05.06.2010
Minult on kahe viimase päeva jooksul juba 2 korda küsitud, mida ma teen või kuidas ma oma kaalu langetan. Mõtlesin siis täna hommikul iseenda jaoks läbi, millega ma konkreetselt praegusel hetkel tegelen:
1. Jälgin endiselt, KUIDAS ma söön (kiiresti või aeglaselt, kas tunnen toidu maitset, kas olen mõttega söögi juures, kas söön nälja pärast või lohutuseks/närvide rahustuseks) Aegajalt märkan end ikka liiga kiiresti söömas või näksimas siis kui kõht polegi tühi. Nt. Varem oli mul harjumus ära süüa kõik, mis pakutakse. Nüüd olen suuteline ka ühtteist järele jätma, kui tunnen, et kõht pole tühi või mul lihtsalt pole isu. Nt. Heade õpilaste vastuvõtul pakuti kringlit, millest loobusin ainult seetõttu, et mul ei olnud sel hetkel kõht tühi ja kringliisu ammugi mitte.
Kodus sööngi alati seda, mis tundub hetkel kõige isuäratavam (varem pidin ju mõtlema, kas see on kalorivaene või mitte)
Muuseas mu küüned on sellest normaalsest toitumisest tugevamaks muutunud. Tõenäoliselt on üks põhjus see, et joon nüüd korrapäraselt piima ja ehk olen ka vitmiinirikkamaid toite söönud.
2. Üldised emotsioonid - kuidas ma end tunnen. Kas olen rahulik või ärritunud? Kui olen närviline, siis üritan mõelda põhjusele, mis mind ärritab ja sellele, kas ma saan midagi muuta või kas see asi on üldse väärt vihastamist. Erinevad rahustamistehnikad - põhiline on "time out" ja väike analüüs või vabaks laskmine. NT. peale väsitavat tööpäeva pole ma alati võimeline oma kaklevate jõmmidega jagelema, siis lähen lihtsalt koeraga välja ühele pikemale tiirule ning olen tagasi tulles juba palju rahulikum ja rõõmsam emme.
3. Tegutsemine. Juhtlause - Tegele asjadega, mis sulle rõõmu pakuvad! Kui mul on koristamise asemel ikka raamatu lugemise tuju, siis loen enne raamatut ja hiljem läheb ka koristamine juba parema tujuga. Siin on ka see oluline punkt: Ära raiska oma aega tegemata asjade pärast muretsemise peale! Tee need kohe ära või jäta seniks oma mõtetes kõrvale, kuni tekib aega neid teha.
Tegutsemise alla läheb ka see, et kui ma tunnen, et mul on igav ja tahaks kööki või teleka ette maanduda, siis lasen peast läbi võimalused, mida kasulikku ma saaksin selle asemel teha. Kui ma tunnen, et mul on hetkel vaja justnimelt veidike puhata, siis ma loomulikult teen seda, kuid aegajalt on minu tegevuses sellised mõttetud tühjad augud ja mittemidagi tegemine - sellistel hetkedel suunan end tegutsema.
Need on põhiteemad, millega tegelen iga päev ja praktiliselt iga hetk. Kuid suht raske on seda paari sõnaga mõnele tuttavale seletada.
11.06.2010
Olin nüüd mõned päevad eemal, sest tundsin end üliväsinuna ja veidi segaduses. Esiteks häiris mind minu uus kaal, mis iga hetk uusi numbreid näitas, teiseks kohutav üleväsimus ning millegipärast käis minust läbi mingi kahtlusevari, et kas see meetod on ikka tõesti toimiv kaalu langetamiseks.Selline kahtlemine loomulikult pidurdas igasuguse kaalulanguse, sest ma hakkasin alateadlikult sellele vastu töötama.
Kaalu kontrollisime täna üle ja saime mõned näpunäited. Otsime talle nüüd ühe kindlama koha, kus ei peaks kogu aeg tõstma ja loodan, et nüüdsest saan alati 100gr täpsusega näite.
Eks stressi ja pinget tuleb ju ikka meil kõigil ette. Tundsin lausa teadlikult, et mul on megamagusaisu ning lisaks ka näksimise tuju. Ainuke reegle mida suutsin järgida oli see, et ma ei kiirustanud söögikordade ajal. Ühestki palast otseselt loobuma end ei sundinud. Püüdsin end maha rahustada, et küll tuleb taas rahulikum periood ja kui ma ise seesmiselt tasakaalus olen, küll siis taas ka isud iseenesest kaovad. Kusjuures täna ongi juba inimlikum päev. Sain korralikult magada, ja ees on ootamas veel paar vaba päeva, mis teevad meele rõõmsamaks. Minu üleväsimus oli mingi hetk nii suur, et jätsin oma pikad jalutuskäigudki kõrvale. Jalad olid nagu tinapommid, kui peale tööd koeraga jalutama läksin.
Kahe nädala pluss 0,7kg - tegelikult on seda ikka megavähe, kui arvestada seda, et ma olin varem võimeline paari nädalaga ikka 3kg juurde võtma. Puhkus läheneb ja loodetavasti tuleb ikka suve ka millalgi.
16.06.2010
Olen oma tasakaalu tagasi saanud. Sel nädalal sai paar korda sõbrannaga, kes taas kaalu jälgib, kepikõnnil käidud.
Täna õhtul tegin koeraga paarikilomeetrise tiiru - rohkemaks ei ole hetkel suuteline, sest astusin oma hüppeliigese jälle kuidagi paigast, nüüd valutab kurivaim.
Söömisel märkan end aegajalt ikka kiirustamas või hoopis muudele asjadele mõtlemas, niipea kui seda märkan, võtan tempot maha või suunan mõtted tagasi söödavale. Siiski tean, et olen oma tempos palju aeglasemaks muutunud ning kui vanast harjumusest suurema portsu kipun panema, siis pean selle vahest järele jätma, sest mul saab kõht enne täis.
18.06.2010
Paarinädalasest plussist sai täna hommikul -0,9.
Nüüd tean täpselt, et minu kaalulangetus sõltub minu emotsioonidest ja sisetundest. Kui olen tasakaalust väljas, siis jääb kaal seisma või tõuseb veidike, kui saavutan sisemise rahu ja tasakaalu, siis on ka kaal stabiilne ning isegi langeb tasapisi. Nüüd olekski vaja leida võimalusi, kuidas end kiiremini stabiilseks saada ning kuidas stressiolukordadele rahulikumalt reageerida. Huvitav on jälgida, et üks kuu on suurem langetus kuu nung siis on jälle selline rahulikum periood, mil kaal peaaegu seisab ja end stabiliseerib. See kuu siis selline stabiliseerimise periood. Ootan huviga järgmist kuud, sest tavaliselt on mul suvi kaalutõstmise periood, kuid millegipärast usun, et mitte seekord.;)
18.06.2010
Suurim pluss sellise kaalulangetusmeetodi juures on see, et isusid pole, sest need ei saa ju tekkida, kui sa sööd seda, mida parasjagu hing ihaldab. Samas on söögikogused tasapisi väiksemaks jäänud ja kui ma siin ükspäev huvi pärast mõttes punkte kokku lõin, siis sain vaid 21p, mis peaks praeguse kaalu juures päevanormi piires olema.
Üks mõtisklus teile. Loodan, et ei solva kedagi, kuid ehk paneb mõtlema:
"Me keskendume liiga palju kaalule ning sellele, mida me sööme. Nii kaua, kui me seda teeme, on meie kaalulangetused juba ette määratud luhta minema. Kaal ei ole elu mõte, see pole isegi oluline osa meie elust. Meie elu ei sõltu meie kaalust vaid meie MÕTETEST. Kas me oskame olla rahul ja õnnelikud või mitte.Nii kurb, kuidas lausa mitmed tuhanded inimesed oma elu tänu kaalumõtete ümber tiirutamise ära rikuvad. Elus on palju ilusaid asju mida nautida ja mille üle rõõmu tunda. "
Teema siis selles, et kaal ei tohi muutuda kinnisideeks. Kui ma ikka iga päev või nädal ohkan, et jälle ei õnnestunud alla võtta, siis annan kehale signaale, et polegi võimalik õnnestuda. Isegi, kui me vaimset maailma ei usu, siis seda on ju nii mõnigi kogenud, et kui läheb trumm, siis viskan ka pulgad. Ma olin ikka totaalselt pori sees kogu oma kupatusega. Suur kaal oli kõige selle juures tühine asi. Võib süüa, ei või süü. Homme alustan dieeti, täna on õgimispäev. Pidevad süümepiinad söödud suutäite pärast. See oli tõeliselt haiglane elu, kui ma praegusel hetkel sellele tagasi vaatan. Kas ma olen tõesti ainuke, kes on oma yoyoga nii puntras olnud?
Meie eesmärk peaks olema: Elada tervislikku elu!
Mitte piinata oma keha ülidieetide/õgimisperioodide või ületreenimise ning täieliku diivanil vedelemise vaheldumisega.
Mina usun sellisel viisil kaalulangetmisse. Mis saab edasi? Seda ei tea mitte keegi. Kui saledaks on end niimoodi võimalik mõelda? Pole õrna aimugi.
Seni kuni toimib on ok, kui enam ei toimi on ju täiesti olemas võimalus, et maabun tagasi sinna, kust alustasin, kuid vähemalt olen ma need kuud kaalu langetades olnud õnnelikum ja rahulolevam, kui kogu viimase 10a dieetide peale kokku.
Päikest teile kõigile!
Olen siiani rahulolevam. Ma saavutasin -20kg, sellest juba täpsemalt järgmises peatükis. Kaalulangus on jäänud praktiliselt püsima. Kaal kõigub paari kilogrammi piires.
Monday, October 24, 2011
Potsataja memuaarid 7. Emotsioonid - kõige kurja juur!
Mul on igav - võtaks ühe võileiva. Krdi mees, ajab hinge täis - lähen kööki ja söön lohutuseks ühe kohukese või isegi kaks.
Kas tundub tuttav? Mees vihastab mind tegelikult üliharva välja, kuid lastega tuleb ikka aegajalt nägelemist ja siis on käsi nii kerge sirutuma söögi poole. Tegelen oma emotsioonidega siiani. Mõni periood kulgeb kergemalt, siis jälle veidi keerulisemalt. Siin siis mõned mõtisklused Potsataja teemast:
11.05.2010
ÄREVUS - üks ebamäärane ja ebameeldiv tunne, millega ma pean õppima kuidagi toime tulema. Varem üritasin seda kiiresti söögiga vaigistada, kuid nüüd tunnen, et see pole õige, kuid kuidas sellest tundest ilma söömata vabaneda - seda ma kahjuks veel ei tea
Tean ka seda, millistes olukordades ta kergemini tuleb - siis kui kohustusi on rohkem, kui täita jõuaks. Mulle tundub, et mind peaks vahel mitu tüki olema. Ärevus hiilib ligi siis, kui ma PEAN tegema midagi, samas laps TAHAB minult midagi ja ma ise tahaksin hoopis midagi kolmandat(puhata, magada, raamatut lugeda, netis istuda). Varem sai siis kööki marsitud ja näksitud lohutuseks midagi, sest see annab kiiresti hea enesetunde. Nüüd aga mõistan, et see pole ju lahendus.
Lahendused: Hoida oma tegemised alati nii järje peal, et ei tekiks mingeid "kuhjasid"? Minu jaoks täiesti võimatu. Pigem pean õppima võtma asju rahulikumalt, ega see närvitsemine midagi rutem valmis tee. Kuidas aga õppida rahulikum olemist ja rahulikumalt võtmist?
Asjalik nõuanne:
Pane ärevuse tekitaja kirja.
Jaga osadeks.
Mõtle osadele välja maksimaalselt hilisemad täitmisajad.
Järjesta asjad tähtsuse järjekorras.
Kääri käised üles.
Asu tegutsema!
(üks korralik "asjalik olemise" tuhin tekitab suurepärase rahuolutunde saavutatust ilma sööki kaasamata)
Minu kommentaar:
Täna hommikul oli minu suurim ärevuse tekitaja laps, kes soovis tähelepanu sel ajal, kui minul oli plaan ASJALIK olla ja mõned kodused toimetused kiiresti ära toimetada. Vot sellistel hetkedel on raske end mõistusega rahulikuks sundida. Kõige õigem oleks ju veidike lapsega (4a, kui keegi veel ei tea) tegeleda ning siis ta sujuvalt muude tegevuste juurde või õue suunata ning siis alles oma toimetuste juurde asuda, kuid siin keeldub minu aju koostööd tegemast. Ma hakkan lapsega torisema, ise püüan hambad ristis teha seda, mida plaanisin ja siis oleme lõpuks kõik õnnetud.
Tänud toetamast!
Nüüd läks laps õue mängima ja ma siis tegudele.
12.05.2010
...kirjutas:
Potsataja, ma olen TÄPSELT samamoodi ärevusega kimpus Seega tean, mida sa tunned. Ja mina hetkel teengi valesti justnimelt seda, et kui kõik üle pea kuhjub, siis hakkan sööma. Vale mõte, aga nii ta läheb siiski. Kui sa mingi lahenduse leiad sellele, anna mulle ka teada Mina siiani ei ole suutnud välja mõtelda, mida teha, et sellest lahti saada.
Lugesin su juttu, nagu minu kirjutatud oleks... No ausalt.
Minu vastus:
Praegusel hetkel püüan ma end teadlikult köögist eemale hoida ning püüan rahulikult mõelda, miks ma end nii tunnen. Mis selle tunde konkreetelt tekitab? Kas ma saan midagi teha, et mu enesetunne paraneks? Kui otseselt ei saa, siis püüan leida asendustegevuse, mis rahustaks (jalutamine, muusika kuulamine, tassike sooja teed), kui väga hullult end tunnen, siis olen ka üht looduslikku rahustit võtnud.
Tegelikult olen selle probleemiga juba tükk aega tegelenud, kuid eile mõtlesin, et peaksin ka sellest siia kirjutama, et te ei arvaks, et mul kõik nii üliroosiline on.
Näiteks kellegagi sõnavahetuses olles (enamasti lastega vaieldes, mida nad peavad või tohivad teha), leian ma juba hetk hiljem end köögis söögiga rahustamas. Vahel olen söögi lihtsalt poole mugimise pealt ära pannud ja köögist minema läinud. Kui ma teadvustan endale seda probleemi, siis saan sellega ka tasapisi tegeleda. Üks oluline aspekt on see, et kui mõnikord ongi mugimiseks läinud, siis pean endale andestama ning asja rahulikult võtma, sest süümekad on veel kõige hullemad ärevuse tekitajad Süüdistades tekib uus ärevus, uus söömahoog ja oledki taas nõiaringis
Elame üks päev korraga, söögisõltuvus on tekkinud aastatega ja eks tema kadumine võtab ka mõnda aega. Mul ju tegelikult juba üle aasta võõrutusega tegeldud.
14.05.2010
See nädal tegi kaal mulle taas suure üllatuse (-1,3kg). Omaarust pole ma mitte midagi erilist teinud selleks, et üle kilo kergemaks saada. Isegi koeraga polnud nagu eriti aega jalutamas käia.
Kõhutantsutrennis käisin ning eile tegin ühe väikese tiiru koeraga, kuid see oli selline ülirahulikus tempos lonkimine.
Ehk aitas see pisike eneseanalüüs, mis päästis mind kodusest näksimisest. Üldjuhul on mul tööl nagu ses mõttes kergem, et seal on kindlad söögiajad. Kuid kui ma kodus oma mõtteid jälgin (kas söön näljast, igavusest, lohutuseks), siis pole eriti probleemi. Oluline on ka see, et mul oleks muu tegevus, millele keskenduda.
Üht asja sooviksin veel rääkida. Minu söögikogused on üldjuhul märgatavalt vähenenud. Eelmine pühapäev tegin lasanjet ja tundsin äärmist soovi sellest teist tükki ka süüa. Kuna ma ju dieeti ei pea, siis on sellised soovid täielikult lubatud. Sõin tüki ära, kuid pärast hakkas mul väga halb. Kõhus oli raske tunne ning tundus nagu tahaks see üleliigne tükk end sealt maost tagasi välja pressida. Peale seda mõtlen, et mul on igasugune toeltportsude isu tükiks ajaks kadunud.
Päikest kõigile! Eile ja täna on nii supersoe ilm. Meil on selle paari päevaga ploomid ja kirsid õide puhkenud. Õhk on täis kevadet. See teeb ennast ka kuidagi rõõmsamaks
----------------------
...kirjutas:Lisaks kaalule muutub ju sisemine tasakaal.
See on ka üks märksõna minu praeguses kaalulangetuses. Mul oli vaja leida kõigepealt sisemine tasakaal ning alles seejärel hakata uuesti kaalu langetama. Kogu programmiga (harjumuste muutmine, positiivne mõtlemine) olengi muutunud palju tasakaalukamaks, leidnud üles elu mõtte (mis paar aastat tagasi oli hetkeks totaalselt kadunud) ning sisemiselt olen palju rahulikum ning samas õnnelikum. Loomulikult ei teki sellised muutused üleöö ning aegajalt on tagasilööke, kuid samas tunnen, et minu jaoks on see ainuvõimalik moodus kaalu langetada
Selle teise portsu võtmise kohta tahtsin lisada, et mingi hetk ma teadlikult hoidusin teisest portsust ning jälgisin peale sööki, kas kõht on täis v mitte. Seekord oli aga lihtsalt soov seda head nautida, kuid minu varasem töö hakkab vilja kandma ning mulle lihtsalt ei mahu enam väga suured söögikogused sisse. See oli vist peaaegu esimene kord elus, kus ma tundsin füüsiliselt, et mu kõht on liiga täis, kuigi söödud kogus polnudki eriti suur - võrreldes sellega, milliseid koguseid ma varem olin suuteline endale sisse ajama. Seekord ma mõtlesin ikka ka enne rahulikult, kas võtan või ei võta ning otsustasin, et see üks tükike ei tee ju midagi paha. Nautisin seda teadlikult, kuid tagajärg andis mõista, et mu magu ei mahuta enam nii palju, mis on iseenesest ju taas super
See näitab, et minus on toimunud juba suuremad muutused, mis aitavad mu kaalul tasapisi edasi langeda.
Tekkis veel üks mõte - ISUD. Kui mul on isu millegi rammusama järele, siis söön seda ühe portsu, kuid mitu päeva järjest. Nt. maitsevad mulle väga praemunad, mis on leiva või saia sisse ärapraetud. Tegin endale kolmel kodupäeval lõunaks neid ning hetkel tunnen, et mõneks ajaks on minu isu praemunade järele rahuldatud
Kõige suuremad vaenlased kaalulangetuses on käsud ja keelud. INimene ei suuda lõpmatuseni sundida tegema midagi, mis on tema jaoks loomu(harjumuste)vastane. Mingi hetk tuleb murdepunkt, käega löömine ja kahjuks sageli ka õgimis- või vähemalt kaalutõstmistsükkel.
Söömises on mul siiani säilinud harjumus süüa pigem vähem, sest ülesöönud tunne on minu jaoks liiga piinav. Kui ma veidikenegi rohkem olen söönud, siis on pärast nii raske tunne. Varem saavutasin sellise tunde korraliku õgimisega, nüüd piisab ühest veidike suuremast toiduportsust.
Jätkub...:)
Kas tundub tuttav? Mees vihastab mind tegelikult üliharva välja, kuid lastega tuleb ikka aegajalt nägelemist ja siis on käsi nii kerge sirutuma söögi poole. Tegelen oma emotsioonidega siiani. Mõni periood kulgeb kergemalt, siis jälle veidi keerulisemalt. Siin siis mõned mõtisklused Potsataja teemast:
11.05.2010
ÄREVUS - üks ebamäärane ja ebameeldiv tunne, millega ma pean õppima kuidagi toime tulema. Varem üritasin seda kiiresti söögiga vaigistada, kuid nüüd tunnen, et see pole õige, kuid kuidas sellest tundest ilma söömata vabaneda - seda ma kahjuks veel ei tea
Tean ka seda, millistes olukordades ta kergemini tuleb - siis kui kohustusi on rohkem, kui täita jõuaks. Mulle tundub, et mind peaks vahel mitu tüki olema. Ärevus hiilib ligi siis, kui ma PEAN tegema midagi, samas laps TAHAB minult midagi ja ma ise tahaksin hoopis midagi kolmandat(puhata, magada, raamatut lugeda, netis istuda). Varem sai siis kööki marsitud ja näksitud lohutuseks midagi, sest see annab kiiresti hea enesetunde. Nüüd aga mõistan, et see pole ju lahendus.
Lahendused: Hoida oma tegemised alati nii järje peal, et ei tekiks mingeid "kuhjasid"? Minu jaoks täiesti võimatu. Pigem pean õppima võtma asju rahulikumalt, ega see närvitsemine midagi rutem valmis tee. Kuidas aga õppida rahulikum olemist ja rahulikumalt võtmist?
Asjalik nõuanne:
Pane ärevuse tekitaja kirja.
Jaga osadeks.
Mõtle osadele välja maksimaalselt hilisemad täitmisajad.
Järjesta asjad tähtsuse järjekorras.
Kääri käised üles.
Asu tegutsema!
(üks korralik "asjalik olemise" tuhin tekitab suurepärase rahuolutunde saavutatust ilma sööki kaasamata)
Minu kommentaar:
Täna hommikul oli minu suurim ärevuse tekitaja laps, kes soovis tähelepanu sel ajal, kui minul oli plaan ASJALIK olla ja mõned kodused toimetused kiiresti ära toimetada. Vot sellistel hetkedel on raske end mõistusega rahulikuks sundida. Kõige õigem oleks ju veidike lapsega (4a, kui keegi veel ei tea) tegeleda ning siis ta sujuvalt muude tegevuste juurde või õue suunata ning siis alles oma toimetuste juurde asuda, kuid siin keeldub minu aju koostööd tegemast. Ma hakkan lapsega torisema, ise püüan hambad ristis teha seda, mida plaanisin ja siis oleme lõpuks kõik õnnetud.
Tänud toetamast!
Nüüd läks laps õue mängima ja ma siis tegudele.
12.05.2010
...kirjutas:
Potsataja, ma olen TÄPSELT samamoodi ärevusega kimpus Seega tean, mida sa tunned. Ja mina hetkel teengi valesti justnimelt seda, et kui kõik üle pea kuhjub, siis hakkan sööma. Vale mõte, aga nii ta läheb siiski. Kui sa mingi lahenduse leiad sellele, anna mulle ka teada Mina siiani ei ole suutnud välja mõtelda, mida teha, et sellest lahti saada.
Lugesin su juttu, nagu minu kirjutatud oleks... No ausalt.
Minu vastus:
Praegusel hetkel püüan ma end teadlikult köögist eemale hoida ning püüan rahulikult mõelda, miks ma end nii tunnen. Mis selle tunde konkreetelt tekitab? Kas ma saan midagi teha, et mu enesetunne paraneks? Kui otseselt ei saa, siis püüan leida asendustegevuse, mis rahustaks (jalutamine, muusika kuulamine, tassike sooja teed), kui väga hullult end tunnen, siis olen ka üht looduslikku rahustit võtnud.
Tegelikult olen selle probleemiga juba tükk aega tegelenud, kuid eile mõtlesin, et peaksin ka sellest siia kirjutama, et te ei arvaks, et mul kõik nii üliroosiline on.
Näiteks kellegagi sõnavahetuses olles (enamasti lastega vaieldes, mida nad peavad või tohivad teha), leian ma juba hetk hiljem end köögis söögiga rahustamas. Vahel olen söögi lihtsalt poole mugimise pealt ära pannud ja köögist minema läinud. Kui ma teadvustan endale seda probleemi, siis saan sellega ka tasapisi tegeleda. Üks oluline aspekt on see, et kui mõnikord ongi mugimiseks läinud, siis pean endale andestama ning asja rahulikult võtma, sest süümekad on veel kõige hullemad ärevuse tekitajad Süüdistades tekib uus ärevus, uus söömahoog ja oledki taas nõiaringis
Elame üks päev korraga, söögisõltuvus on tekkinud aastatega ja eks tema kadumine võtab ka mõnda aega. Mul ju tegelikult juba üle aasta võõrutusega tegeldud.
14.05.2010
See nädal tegi kaal mulle taas suure üllatuse (-1,3kg). Omaarust pole ma mitte midagi erilist teinud selleks, et üle kilo kergemaks saada. Isegi koeraga polnud nagu eriti aega jalutamas käia.
Kõhutantsutrennis käisin ning eile tegin ühe väikese tiiru koeraga, kuid see oli selline ülirahulikus tempos lonkimine.
Ehk aitas see pisike eneseanalüüs, mis päästis mind kodusest näksimisest. Üldjuhul on mul tööl nagu ses mõttes kergem, et seal on kindlad söögiajad. Kuid kui ma kodus oma mõtteid jälgin (kas söön näljast, igavusest, lohutuseks), siis pole eriti probleemi. Oluline on ka see, et mul oleks muu tegevus, millele keskenduda.
Üht asja sooviksin veel rääkida. Minu söögikogused on üldjuhul märgatavalt vähenenud. Eelmine pühapäev tegin lasanjet ja tundsin äärmist soovi sellest teist tükki ka süüa. Kuna ma ju dieeti ei pea, siis on sellised soovid täielikult lubatud. Sõin tüki ära, kuid pärast hakkas mul väga halb. Kõhus oli raske tunne ning tundus nagu tahaks see üleliigne tükk end sealt maost tagasi välja pressida. Peale seda mõtlen, et mul on igasugune toeltportsude isu tükiks ajaks kadunud.
Päikest kõigile! Eile ja täna on nii supersoe ilm. Meil on selle paari päevaga ploomid ja kirsid õide puhkenud. Õhk on täis kevadet. See teeb ennast ka kuidagi rõõmsamaks
----------------------
...kirjutas:Lisaks kaalule muutub ju sisemine tasakaal.
See on ka üks märksõna minu praeguses kaalulangetuses. Mul oli vaja leida kõigepealt sisemine tasakaal ning alles seejärel hakata uuesti kaalu langetama. Kogu programmiga (harjumuste muutmine, positiivne mõtlemine) olengi muutunud palju tasakaalukamaks, leidnud üles elu mõtte (mis paar aastat tagasi oli hetkeks totaalselt kadunud) ning sisemiselt olen palju rahulikum ning samas õnnelikum. Loomulikult ei teki sellised muutused üleöö ning aegajalt on tagasilööke, kuid samas tunnen, et minu jaoks on see ainuvõimalik moodus kaalu langetada
Selle teise portsu võtmise kohta tahtsin lisada, et mingi hetk ma teadlikult hoidusin teisest portsust ning jälgisin peale sööki, kas kõht on täis v mitte. Seekord oli aga lihtsalt soov seda head nautida, kuid minu varasem töö hakkab vilja kandma ning mulle lihtsalt ei mahu enam väga suured söögikogused sisse. See oli vist peaaegu esimene kord elus, kus ma tundsin füüsiliselt, et mu kõht on liiga täis, kuigi söödud kogus polnudki eriti suur - võrreldes sellega, milliseid koguseid ma varem olin suuteline endale sisse ajama. Seekord ma mõtlesin ikka ka enne rahulikult, kas võtan või ei võta ning otsustasin, et see üks tükike ei tee ju midagi paha. Nautisin seda teadlikult, kuid tagajärg andis mõista, et mu magu ei mahuta enam nii palju, mis on iseenesest ju taas super
See näitab, et minus on toimunud juba suuremad muutused, mis aitavad mu kaalul tasapisi edasi langeda.
Tekkis veel üks mõte - ISUD. Kui mul on isu millegi rammusama järele, siis söön seda ühe portsu, kuid mitu päeva järjest. Nt. maitsevad mulle väga praemunad, mis on leiva või saia sisse ärapraetud. Tegin endale kolmel kodupäeval lõunaks neid ning hetkel tunnen, et mõneks ajaks on minu isu praemunade järele rahuldatud
Kõige suuremad vaenlased kaalulangetuses on käsud ja keelud. INimene ei suuda lõpmatuseni sundida tegema midagi, mis on tema jaoks loomu(harjumuste)vastane. Mingi hetk tuleb murdepunkt, käega löömine ja kahjuks sageli ka õgimis- või vähemalt kaalutõstmistsükkel.
Söömises on mul siiani säilinud harjumus süüa pigem vähem, sest ülesöönud tunne on minu jaoks liiga piinav. Kui ma veidikenegi rohkem olen söönud, siis on pärast nii raske tunne. Varem saavutasin sellise tunde korraliku õgimisega, nüüd piisab ühest veidike suuremast toiduportsust.
Jätkub...:)
Saturday, October 8, 2011
Potsataja memuaarid 6. Mõtle ennast saledaks!
Nüüd jõuan nende teemadeni, kus võib tekkida vastakaid tundeid ja mõtteid. Kas mõtlemisega on võimalik end saledaks teha? Ma isegi pole sellele küsimusele siiani vastust leidnud. Ma tean, et minu mõtlemine on palju muutunud. Ma suhtun oma kehasse ja iseendasse tunduvalt paremini. Minu enesehinnang on tõusnud ja ma olen palju rahulolevam iseendaga, mis ongi ju kõige olulisem. See on minu arvates palju tähtsam, kui see milline on minu kaalunumber.
Mõtisklusi siis mõtlemise ja visualiseerimise teemadel:
10.04.2010
Tunnen äärmist vajadust fikseerida oma mõtted ka probleemsematel perioodidel.
Olen 2 viimast nädalat kõvasti trenni teinud: kepikõnd, kõhutantsutrenn, füüsiline töö metsas, kuid kaal on langemise asemel tõusnud.
Põhjused:
1. Vesi organismis - olen veidi paistes, eriti jalad.
2. Tänu liikumisele on isu paremaks muutunud ja olen alateadlikult rohkem kui vaja söönud.
3. Olen kaalus, kus olen olnud ka varem pikemat aega ning organism üritab midagi säilitada.
4. Eelmisega seoses tekkis mul mõte, et ehk on asi taas minu enda mõtlemises. Olen juba mõnes mõttes rahul saavutatuga. Olen saanud komplimente ja mõtlen endast kui kõhnemast ja kenamast inimesest ning kuskil alateadvuses ei ole enam vajadust nii palju pingutada.
Mida ette võtta või kuidas edasi tegutseda? Pean kindlasti tegelema oma eesmärgi ettekujutamisega, st piltlikult endale ette kujutama ennast 20 kg saledamana.
Jälgima oma teisiti tegemisi - arvuti-söök on ikka veel suht tihedas seoses.
Kui kaal langema ei hakka, siis kindlasti tegema ka taas väikese kontroll mõõtmise ja arvestamise.
Kui keegi veel ei usu teisititegemise efektiivsust, siis igaksjuhuks panen siia kirja, et märtsikuu jooksul ma enam punkte ei jälginud ja kaal langes sellele vaatamata 3,5kg.
Kuigi mul on hetkel seisakuperiood, siis puudub mul vajadus õgida. Varem kippusin ree pealt ära vajuma ning siis tabas mind suur õgimishoog. Oli perioode, kus tühjendasin külmkappi, ilma toidu maitset tundmata. Kuna mul pole keelatud toiduaineid olnud ja olen söönud vastavalt isudele, siis isu millegi "keelatu" järele puudub.
Üritan oma mõtted ja tegemised siis taas ree peale upitada ja ikka edasi kergema kaalu poole liikuda.
11.04.2010
Eile jäi mulle ühe poe vaateaknal silma kena kleit, mis oli mõeldud hästi saledale inimesele (ehk nr 36vms).
Vaatasin seda ja üritasin ennast nii saledaks mõelda, et see kleit mulle selga mahuks. See oli ületamatult raske. Ütleksin, et peaaegu võimatu.
Sain kinnitust oma mõttele, et ma ei oskagi end väga kõhnaks mõelda, et ma olengi harjunud suurema iseendaga. Sellest ka alatine kaaluseisak ja tagasikäik üles, kui olen saavutanud 65kg.
Selleks, et saledaks saada ja jääda, pean ma õppima nägema iseennast saledana - mängud oma peas, kuidas ma panen selga liibuvaid toppe või kehajoone järgi lõigatud kleite, on see teema, millega peaksin edaspidi tõsisemalt tegelema.
Ahjaa, seda ka, et kaal on kenasti tagasi langenud ja minu sisetunne ütleb, et nüüd läheb taas täiskäik kergema kaalu poole
....Kas keegi suudaks end suures ülekaalus Carmen Kassiks mõelda?
See Carmen Kass on ehk ekstreemne näide - ma ei propageeri siin mingit alakaalulisust, kuid poeakendel välja pandud mannekeenid on ju just sellised Kassilikud. Seetõttu jäingi sellesse mõttesse kinni, et ma isegi ei suuda oma parimas fantaasias end nii kõhnana ettekujutada ja tõenäoliselt pole ma eladeski unistanud sellisest figuurist ning seetõttu see segane mõte, et ma olen paks, sest ma tahangi olla (st. ma ei ole osanud kõhna olla). Jube segane värk.
Ise jätkan oma hullumeelset ajupesu iseendale - st. muutumist just mõtete tasandil ja eks siis paistab, kuhu see mind lõpuks välja viib.
12.04.2010
x kirjutas: Aga ma visualiseerin enda innustamiseks kitsad teksad, pikad saapad ja taljes pisike villane mantel..ma ei tea miks just selline kombinatsioon, aga selleni tahaks jõuda (tänaseks ongi see inimene täpselt selline nagu ta end selles postituses kirjeldab :))
Vot minu viga ongi selles, et ma isegi ei oska ennast nii kenaks visualiseerida. Pigem vahin tänavale sellistele inimestele kadeda pilguga pikalt järele.
15.04.2010
Kilo veel ja tähistan -15kg.
See tundub mulle endalegi uskumatu, sest need 10+ kilo on kuidagi nii lihtsalt seekord maha läinud. Need oleks nagu iseenesest ära kadunud
Mõned inimesed uurivad, et kuidas ma seda teinud olen, aga ausalt öelda on seda meetodit paari sõnaga suht keeruline ümber rääkida ja enamus jääb mind suurte silmadega vahtima. See pole ju loogiline, et mõtlemise ja harjumuste muutmisega võib kaalust alla võtta.
Muidu elust ka veel - eile käisin kõhutantsutrennis ja saime sellise mahtra, et õhtul oli tunne nagu oleks ühe hea keretäie saanud. Ma poleks uskunud, et see trenn nii väsitav ja koormustandev võib olla. Kuid olen rahul , sest enesetunne peale trenni on ju super.
Ilm on täna imeilus - peaks mingi toimetamise veel aias ette võtma :)
23.04.2010
Lugesin eile õhtul üht raamatut (S. Roman "Vaimne kasv).
Nagu paljudes sedalaadi raamatutes - oli ka selles räägitud elu külgetõmbeseaduse olemusest, kuid siiski sain sealt veidi ainest mõtisklemiseks.
Tavaliselt kirjeldatakse, et sa lihtsalt kujuta end kõhnemana ette ja siis hakkadki soovitud kaalu nö enda poole tõmbama. Kuid selles raamatus oli selgemalt välja kirjutatud, et me peame mõistma, mis on kõhnema minu olemus. Mis siis minu elus on teisiti, kui ma olen 30kg kõhnem?
Kui nt. vana auto väljavahetamise olemus on soov saada endale tehniliselt korras auto, siis selleks, et tõmmata endale ligi uuemat autot on soovitav vana korda teha, et hakata uuemat ligi tõmbama.
Mida ma loodan kaalu kaotades? Mis on minu soovi olemus? Mida ma saaksin juba praegu oma elus muuta, et soovkaalu kiiremini enda poole tõmmata? Soov näha kenam välja? Miks ma paksuna kena ei saa olla? Soov osta endale kenamaid riideid - see on ka praegu võimalik, kuigi veidi raskendatud, sest paljud riided, mis mulle meeldivad on ainult väikestele numbritele. Parem tervis? Kuidas tunda end tervemana?
Ühesõnaga siit taas uued mõtlemisainesed ning töö iseenda ja oma mõtetega.
Mis võiks olla minu kaalulanguse olemus ja kuidas seda praeguses elus saaks juba hakata rakendama? A'la kui minu kõhnem olemise olemus on kena välja näha, siis peaksin ma püüdma ka praegu end rohkem ehtida, mukkida, kenamini riietada. Need, kes seda juba teevadki, neil on tõenäoliselt midagi muud, mis paneb neid saledamat keha igatsema.
...
x kirjutas:
Olemuse kohta... mina panin endale üksikasjalikult kirja, miks ma tahan kõhnem olla. Stiilis et ilusam keha, rohkem enesekindlust (nt noormehe ees alasti olles), osavam keha (visualiseerin ka liikumist, nt tantsimist jms) .. et see soov olla sale ei ole ju seotud ainult sellega, et lihtsalt kena välja näha. Enesetundes on ka ikka küsimus. Ja tervises.
xx vastas:
Minu jaoks on siin vahe sees - sellist motivatsiooni-nimekirja "Miks ma tahan alla võtta" soovitavad paljud erinevad programmid ja autorid teha. Ja ma arvan, et korralikult oma soov enda jaoks (kirjalikult) ära põhjendada, on hea mõte.
Mis mulle aga potsataja jutust kõlama jäi, et kõiki neid eesmärke (kena väljanägemine, moodsad-uued riided, hea enesetunne, liikuv keha jmt) tuleks ellu rakendada nö kohe, mitte siis, kui need reaalselt tekivad (st kui on soovkaal käes).
Mina arutlesin:
Ma arvan, et visualiseerimine on minu jaoks natuke midagi muud ja eesmärkide v soovide kirjapanek samuti. Varem tundsin viimaste poolt lausa survet, et ma pean seda või teist tegema, et mu eesmärgid täituksid - hetkel on see surve kadunud. Võibolla kujutasin ma neid asju enne valesti ette ja sina teedki neid juba praegu minust õigemini.
Visualiseerimine on minu jaoks see, kui ma püüan end ettekujutada saledana ja siis mõtlen, milliseid riideid kannan, milliseid spordialasid nt. teen, mida praegu ei julge või ei saa jnejne.
Ma olen praeguses kaalus keskendunud RAHULOLULE iseendaga, kuid ma pole veel osanud luua konkreetseid seoseid - elada elu nii nagu elaksin seda ka saledana. Nt. olen ma aastaid "karistanud" end uute riiete mitteostmisega. "Ma ostan endale uued püksid siis, kui olen nt. 10 kg kergem." Nüüd mõistan, et sellise käitumisega tõrjusin normaalset elu endast eemale.
Seega taas uus ülesanne, millele keskenduda. Naljakas oli see, et oma kaaluprobleemi olemusele mõtlema hakates tundsin, et seda tõeliselt tõsist põhjust - MIKS ma peaksin saledam olema, nagu enam ei leidunudki. Kuid samas tean, et minu peas on toimunud nii palju muutusi, et see kenam mina hakkab ise nagu tibupoeg munast kooruma ja koos üleüldiste muutustega muutub ka kogu keha.
x kirjutas:
Neid asju vist on võimatu niimoodi seletada teineteisele, et lõpuni aru saaks. Aga ma püüan oma visualiseerimist kirjeldada. Ega ma ka ei tea, kas ma seda õigesti teen, aga vähemalt on areng selles suunas, et ma olen oma kehaga rohkem rahul, armastan ennast rohkem jne. Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna. Lisaks muidugi kogu see sport ja sellele mõtlemine paneb tundma, et ma olen tõelises tippvormis hetkel.. ja eriti tore on omakorda seda visualiseerida, kuidas ma oma superkeha kasutades liigun Et siis ma visualiseerin oma keha välimust (nt enda perspektiivist vaadates, peeglist vaadates, kuidas katsuda oleks jne.. ja mitte ainult kõhtu, vaid ka käsi, nägu, juukseid, küüsi, karvu nahal), liikumist selles kehas, enesetunnet erinevates situatsioonides jne. Et selline põhjalik sisseelamine oma uude kehasse.
"Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna."
Suurem osa sinu jutust on just see mida minagi silmas pean ja millega tulekski tegeleda. Kõige tähtsam on saavutada iseendaga rahulolu sellisena nagu oled ja siis on võimalik hakata selle soovitud mina poole liikuma.
Kuid see tsiteeritud lause pani mind mõtlema, kas sa tunned end tihti veel peeglisse vaadates paksuna? See pole irooniliselt mõeldud. Ma lihtsalt olen ka peegli ees seistes mõelnud, et ma olen ikka nii paks(seda ka mitmeid kg kergemana), kuid nüüd üritan neid mõtteid ka positiivsemaks keerata.
Ma tahan veelkord ka seda selgitada, et minu uue avastuse ja senise visualiseerimisel oli ikkagi suht suur vahe. NT. Saladusteski ju õpetab põhiliselt end visualiseerima - mõtlema, milline sa oled ja mis sa siis teed. Seal on küll öeldud ka, et see pole niisama unistamine, et sa peaksid ikka suutma ka tunnetada end siis selles "seisundis". Samas on seal öeldud, et mõtle iga päev oma unistusele ja kujutle endale siis saledamat mina ette, kuid seal ei olnud öeldud, et peaksin püüdma elada nii nagu elaksin saledamana, st. et ma peaksin endale teadvustama endale paremini, mis minu elus siis teisiti oleks. Mõelda,mida peaksin tegema teisiti ja kuidas ma üldse midagi kõhnemana teeksin, see on tõsine mõtlemisaines. Kuigi olen seda ju tegelikult mõnevõrra ka teinud. Nt. on mul väga sale sõbranna ja ma olen püüdnud tema käitumist veidi matkida. Kunagi tegin ka saledama inimese söömisharjutusi - kujutasin ette, et mul ongi väiksem isu ja ma ei suudagi rohkem süüa. Need pisiasjad tegelikult mõjutavad palju. Nüüd siis saan selliseid tegemisi lihtsalt veelgi teadlikumalt oma päevadesse planeerida.
Jätkub...
PS: Tänan kõiki, kes minu teemas kaasa rääkisid ja loodan, et keegi pole selle vastu, kui ma mõnda mõttejuppi siin kasutan, et mul oleks võimalik oma mõtteid selgemalt välja tuua.
Mõtisklusi siis mõtlemise ja visualiseerimise teemadel:
10.04.2010
Tunnen äärmist vajadust fikseerida oma mõtted ka probleemsematel perioodidel.
Olen 2 viimast nädalat kõvasti trenni teinud: kepikõnd, kõhutantsutrenn, füüsiline töö metsas, kuid kaal on langemise asemel tõusnud.
Põhjused:
1. Vesi organismis - olen veidi paistes, eriti jalad.
2. Tänu liikumisele on isu paremaks muutunud ja olen alateadlikult rohkem kui vaja söönud.
3. Olen kaalus, kus olen olnud ka varem pikemat aega ning organism üritab midagi säilitada.
4. Eelmisega seoses tekkis mul mõte, et ehk on asi taas minu enda mõtlemises. Olen juba mõnes mõttes rahul saavutatuga. Olen saanud komplimente ja mõtlen endast kui kõhnemast ja kenamast inimesest ning kuskil alateadvuses ei ole enam vajadust nii palju pingutada.
Mida ette võtta või kuidas edasi tegutseda? Pean kindlasti tegelema oma eesmärgi ettekujutamisega, st piltlikult endale ette kujutama ennast 20 kg saledamana.
Jälgima oma teisiti tegemisi - arvuti-söök on ikka veel suht tihedas seoses.
Kui kaal langema ei hakka, siis kindlasti tegema ka taas väikese kontroll mõõtmise ja arvestamise.
Kui keegi veel ei usu teisititegemise efektiivsust, siis igaksjuhuks panen siia kirja, et märtsikuu jooksul ma enam punkte ei jälginud ja kaal langes sellele vaatamata 3,5kg.
Kuigi mul on hetkel seisakuperiood, siis puudub mul vajadus õgida. Varem kippusin ree pealt ära vajuma ning siis tabas mind suur õgimishoog. Oli perioode, kus tühjendasin külmkappi, ilma toidu maitset tundmata. Kuna mul pole keelatud toiduaineid olnud ja olen söönud vastavalt isudele, siis isu millegi "keelatu" järele puudub.
Üritan oma mõtted ja tegemised siis taas ree peale upitada ja ikka edasi kergema kaalu poole liikuda.
11.04.2010
Eile jäi mulle ühe poe vaateaknal silma kena kleit, mis oli mõeldud hästi saledale inimesele (ehk nr 36vms).
Vaatasin seda ja üritasin ennast nii saledaks mõelda, et see kleit mulle selga mahuks. See oli ületamatult raske. Ütleksin, et peaaegu võimatu.
Sain kinnitust oma mõttele, et ma ei oskagi end väga kõhnaks mõelda, et ma olengi harjunud suurema iseendaga. Sellest ka alatine kaaluseisak ja tagasikäik üles, kui olen saavutanud 65kg.
Selleks, et saledaks saada ja jääda, pean ma õppima nägema iseennast saledana - mängud oma peas, kuidas ma panen selga liibuvaid toppe või kehajoone järgi lõigatud kleite, on see teema, millega peaksin edaspidi tõsisemalt tegelema.
Ahjaa, seda ka, et kaal on kenasti tagasi langenud ja minu sisetunne ütleb, et nüüd läheb taas täiskäik kergema kaalu poole
....Kas keegi suudaks end suures ülekaalus Carmen Kassiks mõelda?
See Carmen Kass on ehk ekstreemne näide - ma ei propageeri siin mingit alakaalulisust, kuid poeakendel välja pandud mannekeenid on ju just sellised Kassilikud. Seetõttu jäingi sellesse mõttesse kinni, et ma isegi ei suuda oma parimas fantaasias end nii kõhnana ettekujutada ja tõenäoliselt pole ma eladeski unistanud sellisest figuurist ning seetõttu see segane mõte, et ma olen paks, sest ma tahangi olla (st. ma ei ole osanud kõhna olla). Jube segane värk.
Ise jätkan oma hullumeelset ajupesu iseendale - st. muutumist just mõtete tasandil ja eks siis paistab, kuhu see mind lõpuks välja viib.
12.04.2010
x kirjutas: Aga ma visualiseerin enda innustamiseks kitsad teksad, pikad saapad ja taljes pisike villane mantel..ma ei tea miks just selline kombinatsioon, aga selleni tahaks jõuda (tänaseks ongi see inimene täpselt selline nagu ta end selles postituses kirjeldab :))
Vot minu viga ongi selles, et ma isegi ei oska ennast nii kenaks visualiseerida. Pigem vahin tänavale sellistele inimestele kadeda pilguga pikalt järele.
15.04.2010
Kilo veel ja tähistan -15kg.
See tundub mulle endalegi uskumatu, sest need 10+ kilo on kuidagi nii lihtsalt seekord maha läinud. Need oleks nagu iseenesest ära kadunud
Mõned inimesed uurivad, et kuidas ma seda teinud olen, aga ausalt öelda on seda meetodit paari sõnaga suht keeruline ümber rääkida ja enamus jääb mind suurte silmadega vahtima. See pole ju loogiline, et mõtlemise ja harjumuste muutmisega võib kaalust alla võtta.
Muidu elust ka veel - eile käisin kõhutantsutrennis ja saime sellise mahtra, et õhtul oli tunne nagu oleks ühe hea keretäie saanud. Ma poleks uskunud, et see trenn nii väsitav ja koormustandev võib olla. Kuid olen rahul , sest enesetunne peale trenni on ju super.
Ilm on täna imeilus - peaks mingi toimetamise veel aias ette võtma :)
23.04.2010
Lugesin eile õhtul üht raamatut (S. Roman "Vaimne kasv).
Nagu paljudes sedalaadi raamatutes - oli ka selles räägitud elu külgetõmbeseaduse olemusest, kuid siiski sain sealt veidi ainest mõtisklemiseks.
Tavaliselt kirjeldatakse, et sa lihtsalt kujuta end kõhnemana ette ja siis hakkadki soovitud kaalu nö enda poole tõmbama. Kuid selles raamatus oli selgemalt välja kirjutatud, et me peame mõistma, mis on kõhnema minu olemus. Mis siis minu elus on teisiti, kui ma olen 30kg kõhnem?
Kui nt. vana auto väljavahetamise olemus on soov saada endale tehniliselt korras auto, siis selleks, et tõmmata endale ligi uuemat autot on soovitav vana korda teha, et hakata uuemat ligi tõmbama.
Mida ma loodan kaalu kaotades? Mis on minu soovi olemus? Mida ma saaksin juba praegu oma elus muuta, et soovkaalu kiiremini enda poole tõmmata? Soov näha kenam välja? Miks ma paksuna kena ei saa olla? Soov osta endale kenamaid riideid - see on ka praegu võimalik, kuigi veidi raskendatud, sest paljud riided, mis mulle meeldivad on ainult väikestele numbritele. Parem tervis? Kuidas tunda end tervemana?
Ühesõnaga siit taas uued mõtlemisainesed ning töö iseenda ja oma mõtetega.
Mis võiks olla minu kaalulanguse olemus ja kuidas seda praeguses elus saaks juba hakata rakendama? A'la kui minu kõhnem olemise olemus on kena välja näha, siis peaksin ma püüdma ka praegu end rohkem ehtida, mukkida, kenamini riietada. Need, kes seda juba teevadki, neil on tõenäoliselt midagi muud, mis paneb neid saledamat keha igatsema.
...
x kirjutas:
Olemuse kohta... mina panin endale üksikasjalikult kirja, miks ma tahan kõhnem olla. Stiilis et ilusam keha, rohkem enesekindlust (nt noormehe ees alasti olles), osavam keha (visualiseerin ka liikumist, nt tantsimist jms) .. et see soov olla sale ei ole ju seotud ainult sellega, et lihtsalt kena välja näha. Enesetundes on ka ikka küsimus. Ja tervises.
xx vastas:
Minu jaoks on siin vahe sees - sellist motivatsiooni-nimekirja "Miks ma tahan alla võtta" soovitavad paljud erinevad programmid ja autorid teha. Ja ma arvan, et korralikult oma soov enda jaoks (kirjalikult) ära põhjendada, on hea mõte.
Mis mulle aga potsataja jutust kõlama jäi, et kõiki neid eesmärke (kena väljanägemine, moodsad-uued riided, hea enesetunne, liikuv keha jmt) tuleks ellu rakendada nö kohe, mitte siis, kui need reaalselt tekivad (st kui on soovkaal käes).
Mina arutlesin:
Ma arvan, et visualiseerimine on minu jaoks natuke midagi muud ja eesmärkide v soovide kirjapanek samuti. Varem tundsin viimaste poolt lausa survet, et ma pean seda või teist tegema, et mu eesmärgid täituksid - hetkel on see surve kadunud. Võibolla kujutasin ma neid asju enne valesti ette ja sina teedki neid juba praegu minust õigemini.
Visualiseerimine on minu jaoks see, kui ma püüan end ettekujutada saledana ja siis mõtlen, milliseid riideid kannan, milliseid spordialasid nt. teen, mida praegu ei julge või ei saa jnejne.
Ma olen praeguses kaalus keskendunud RAHULOLULE iseendaga, kuid ma pole veel osanud luua konkreetseid seoseid - elada elu nii nagu elaksin seda ka saledana. Nt. olen ma aastaid "karistanud" end uute riiete mitteostmisega. "Ma ostan endale uued püksid siis, kui olen nt. 10 kg kergem." Nüüd mõistan, et sellise käitumisega tõrjusin normaalset elu endast eemale.
Seega taas uus ülesanne, millele keskenduda. Naljakas oli see, et oma kaaluprobleemi olemusele mõtlema hakates tundsin, et seda tõeliselt tõsist põhjust - MIKS ma peaksin saledam olema, nagu enam ei leidunudki. Kuid samas tean, et minu peas on toimunud nii palju muutusi, et see kenam mina hakkab ise nagu tibupoeg munast kooruma ja koos üleüldiste muutustega muutub ka kogu keha.
x kirjutas:
Neid asju vist on võimatu niimoodi seletada teineteisele, et lõpuni aru saaks. Aga ma püüan oma visualiseerimist kirjeldada. Ega ma ka ei tea, kas ma seda õigesti teen, aga vähemalt on areng selles suunas, et ma olen oma kehaga rohkem rahul, armastan ennast rohkem jne. Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna. Lisaks muidugi kogu see sport ja sellele mõtlemine paneb tundma, et ma olen tõelises tippvormis hetkel.. ja eriti tore on omakorda seda visualiseerida, kuidas ma oma superkeha kasutades liigun Et siis ma visualiseerin oma keha välimust (nt enda perspektiivist vaadates, peeglist vaadates, kuidas katsuda oleks jne.. ja mitte ainult kõhtu, vaid ka käsi, nägu, juukseid, küüsi, karvu nahal), liikumist selles kehas, enesetunnet erinevates situatsioonides jne. Et selline põhjalik sisseelamine oma uude kehasse.
"Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna."
Suurem osa sinu jutust on just see mida minagi silmas pean ja millega tulekski tegeleda. Kõige tähtsam on saavutada iseendaga rahulolu sellisena nagu oled ja siis on võimalik hakata selle soovitud mina poole liikuma.
Kuid see tsiteeritud lause pani mind mõtlema, kas sa tunned end tihti veel peeglisse vaadates paksuna? See pole irooniliselt mõeldud. Ma lihtsalt olen ka peegli ees seistes mõelnud, et ma olen ikka nii paks(seda ka mitmeid kg kergemana), kuid nüüd üritan neid mõtteid ka positiivsemaks keerata.
Ma tahan veelkord ka seda selgitada, et minu uue avastuse ja senise visualiseerimisel oli ikkagi suht suur vahe. NT. Saladusteski ju õpetab põhiliselt end visualiseerima - mõtlema, milline sa oled ja mis sa siis teed. Seal on küll öeldud ka, et see pole niisama unistamine, et sa peaksid ikka suutma ka tunnetada end siis selles "seisundis". Samas on seal öeldud, et mõtle iga päev oma unistusele ja kujutle endale siis saledamat mina ette, kuid seal ei olnud öeldud, et peaksin püüdma elada nii nagu elaksin saledamana, st. et ma peaksin endale teadvustama endale paremini, mis minu elus siis teisiti oleks. Mõelda,mida peaksin tegema teisiti ja kuidas ma üldse midagi kõhnemana teeksin, see on tõsine mõtlemisaines. Kuigi olen seda ju tegelikult mõnevõrra ka teinud. Nt. on mul väga sale sõbranna ja ma olen püüdnud tema käitumist veidi matkida. Kunagi tegin ka saledama inimese söömisharjutusi - kujutasin ette, et mul ongi väiksem isu ja ma ei suudagi rohkem süüa. Need pisiasjad tegelikult mõjutavad palju. Nüüd siis saan selliseid tegemisi lihtsalt veelgi teadlikumalt oma päevadesse planeerida.
Jätkub...
PS: Tänan kõiki, kes minu teemas kaasa rääkisid ja loodan, et keegi pole selle vastu, kui ma mõnda mõttejuppi siin kasutan, et mul oleks võimalik oma mõtteid selgemalt välja tuua.
Friday, September 30, 2011
Potsataja memuaarid 5. Uus aasta. Mis sai edasi...
Nagu igal teisel eestlasel, nii tõusis ka minu kaalunumber enne jõule, kuid midagi oli siiski muutunud. Mul ei olnud enam "lubatud" ja "keelatud" toiduaineid. Olin oma mõtetes vabam söögist. Ma ei kõndinud enam ringi nagu elav kalkulaator.
02.01.2010
Kena algavat aastat kõigile, kes eelmisel aastal minu eksperimenti jälgisid!
Teeks siis iseenda jaoks pisikese kokkuvõtte.
Sel perioodil, kui raamatu programmi päev-päevalt jälgisin, kadus 5 kilo (umbes pooleteise kuuga).
Edaspidi enam igapäevaselt programmiga ei tegelenud, kuid minu harjumused olid sellevõrra muutunud, et kaal püsis juunist - detsembrini praktiliselt sama koha peal. Kuna olen super jojotaja, siis oli see minu jaoks suur saavutus.
Raamatu suurim probleem on ikkagi see, et ta annab konkreetsed juhised vaid neljaks nädalaks. Tundsin pidevalt, et sooviksin siiski kellegagi nõu pidada ja abi küsida, sest mõni ülesanne tundus raskem. Kindlasti oleks seda programmi lihtsam koos mõne kaaslasega läbi teha. Tundsin tihti puudust tõsisematest aruteludest, et mida kuidas paremini teha ja milliseid teismooditegemisi tuleks nt. konkreetselt minu elukohast ja töö- ning elurütmist lähtudes teha. Iseenesest usun, et suur süü meie ülekaalus ongi justnimelt meie halbadel harjumustel ja ülesöömine on siin vaid imeväike osa sellest.
Positiivne on see, et olen selle aastaga saanud jagu suuremast masendusest. Olen rahulikum, õnnelikum ja tasakaalukam.
Mis toob uus aasta minu kaalule?
Tõenäoliselt alustan ikkagi taas mõne kalori või punktilugemisega, kuid praegusel hetkel olen saanud jagu suuremast söögistressist ja olen taas valmis kaalu langetama.
Tervislikku kaalu meile kõigile!
21.01.2010
Alustasingi 3.01 taas punktide lugemisega. Sel nädalal saab siis täis 3 nädalat kaalujälgimist ja selle aja jooksul on kaal langenud pea 4kg.
Püsin suht hästi punktide piires. Tunnen rõõmu ka liigutamisest. Õhtuti on suht tavaline, et istun trenažööri seljas ja väntan paarkümmend minutit. Teen seda suht kaootiliselt, mingit kindlat eesmärki mul seatud ei ole, et pean iga päev tund aega trenni tegema või trenažööri väntama.
Söögi peale mõtlen siis kui söögiaeg. Muul ajal keskendun teistele harjumustele: jälgin, et ei unustaks end teleka ette, püüan igat päeva muuta erinevaks. Tegelen rohkem meelishobidega: käsitöö, lugemine, kepikõnd ning avastan ka uusi tegevusi: nt. õmbelmises olen suht võhik, kuid olen püüdnud ühtteist nikerdada. Olen rohkem rõõmu hakanud tundma söögitegemisest. Mingeid erilisi roogi ei küpseta, pigem keskendun vanale heale eesti köögile (nt. mulgikapsaid tegin sügisel alles elus esimest korda). Tore on veel see, et ka mees on hakanud päevasel ajal vähem teleri ees istuma ning tänu sellele tegeleme mõlemad ka enam lastega. Mängime lauamänge, vestleme ühistest plaanidest või hullame niisama.
Selline on elu, millest olen unistanud!
10.02.2010
Lõpuks ometigi on 9 vallutatud (esialgu küll ainult kodukaalul, kuid küll need teised kaalud ka ükskord alistuvad).
Usun endiselt, et kõige tähtsam eduka kaalulangetuse juures on positiivne mõtlemine ja üleüldine hea enesetunne. Eelmisel nädalal oli minu mõtetes palju negatiivset ja kohe jäi ka kaal seisma. Tegin mõned korrektuurid ja kaal taas langeb.
Eile õhtul töölt tulles ei olnud mul nt. absoluutselt isu, kuigi päevanorm polnud veel päris täis. Ma ei mõelnud õhtu jooksul kordagi söömise peale, kuigi tulin poest ja külmkapp sai head ja paremat täis laotud.
Vestlesin hiljuti ühe kaalulangetajaga ja ka tema jutust tuli välja mulle vana tuttav tunne. Ta rääkis, et pole peaaegu sekunditki, mil ta ei mõtleks, mida ta võib süüa ja mida mitte; millal süüa ja kas üldse süüa. Elasin üle 10a samas nõiaringis. Nüüd aga keskendun muudele asjadele ja söömine on vaid pisike loomulik osa minu elust. Loodan, et see tunne jääb kestma ka edaspidi.
13.03.2010
Minu kaal liigub kenasti allapoole. Veebruari lõpus oli ka üks plussinädal, kuid nüüd olen taas iga nädal veidike langetanud.
Siia ajendas mind kirjutama see, et märtsis pole ma enam oma söömisi kirja pannud, kuid sellele vaatamata on kaal ikka langenud. Püüan oma sisetunnet jälgida ning söögile mõtlen vaid söögi ajal (kui ise pean kokkama, siis muidugi veidi enne )
Selle ise v mitteisetegemisega on üks pisike probleem. Nimelt on õhtuti töölt koju tulles valmis söök potis auramas ning sooviksin kokkajale näidata austust tema vaeva vastu ning tunnen pisikest survet, et ma peaksin seda sööma, kuid samas teisalt on tunne, et ma ei vaja seda sööki. Mu kõht pole tühi. Olen üritnaud mõnikord teha mingi kompromissi ja söönud siis sellise peotäie suuruse portsukese.
Täna on õues nii vapustavalt kena päikeseline ilm, saab jälle õue kepikõndi minna.
Spordiga on nii, et olen nii mõnigi kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva kohe trenazöörile istunud ja umbes pool tunnikest vändanud. See kulutab kaloreid ja samas maandab ka pingeid. Peale seda üks mõnus dušš ja siis teki alla.
Sellistest pisikestes muutustest piisabki, et kaal langema saada.
Olen saanud ka mõned komplimendid. Üks näide sellest, et ka teised minu kaalulangust märkavad oli see, kui kolleeg vastu tuli ja ütles, et mulle on püksid suureks jäänud. See oli õige tähelepanek, sest mu püksisääred tõesti lotendavad. Ühed suuremad püksid pidin juba kasutusest välja jätma, sest need vajusid juba liiga alla ja pisikese abiga saab nad ilma nööpi avamata niisama jalast ära tõmmata.
14.03.2011
...Seda polegi võimalik sõnadega seletada, mida või kuidas ma praegu teen. Võin öelda, et mul pole seda pinget, mida ma võin süüa ja mida mitte. Söön kõike ilma stressita, kuid iseenesest on minu söögikogused selle aasta jooksul muutunud ja minu käitumusharjumused samuti. Praegu on nt. luubi all see, KUIDAS ma söön. Tegin suht hiljuti avastuse, et ma kugistan sööki alla.
Aegajalt võtan ka raamatust mõne lisaülesande - need, mis seal tulpades on. Usun, et olen oma tegevustes muutunud juba paindlikumaks. Kindlasti on ka palju vanu ja ebaõigeid harjumusi, kuid siiski minu puhul oli sellest raamatust palju abi. See lõi hea vundamendi selleks, et saaksin normaalselt kaalu langetada. Oskan ennast paremini jälgida ja pearõhk pole niivõrd söögil, muu käitumine saab minult suurema tähelepanu.
22.03.2011
Panen iseendale rõõmustamiseks teate, et leidsin kotitäie riideid, mis olid kõrvale pandud kõhnemaid aegu ootama. Ma olin sellest kotist teadlik, kuid need riided tundusid mulle mingi aeg imepisikesed ja ma isegi ei suutnud unistada sellest, et sealt mulle midagi taas selga mahub. Täna aga vajus see kott mulle nina alla ning sealt vajusid ühed püksid välja. Panin need jalga, et vaadata, kui palju mul veel puudu on, et need jalga läheks. Konkreetne püksipaar oligi väike, sest see oli pärit minu kõhneimast ajast, kuid ma suutsin selle juba üle pepu tõmmata. Tekkis huvi, et ehk läheb midagi veel juba üle tagumiku ja avastasin 3 paari pükse, millel läheb isegi nööp juba kinni. Need püksid tahaksid veel mõned kilod langust, sest on liiga ümber, kuid sellegipoolest tundsin megahead tunnet ning indu jätkata.
Veidi ka söögist. Nädalavahetusel pidasin poja sünnipäeva ning sai söödud rammusamaid asju (kotletti, salatit, kooki, veini jms). Ootan huviga, milline on selle nädala kaal. Kas vajub nulli peale, jääb plussi või isegi langeb veidike?
Käisin tunniajasel kepikõnnitiirul, kuid sellega on üks mure. Kuna mul vasak põlveliiges on viga saanud, siis hakkab see pikemal kõndimisel kahjuks valu tegema. Ise loodan, et ehk pikemaajalisel treenimisel see valu mingi aeg kaob. Eks iga kilo langust annab ehk ka väiksema koormuse põlvedele ning kunagi on need valud minu jaoks minevik.
25.03.2011
Tegin eile teoks ühe oma eluunistuse - käisin kõhutantsutrennis. Kuigi kellaaeg oli ebasobiv ning järgmisel hommikul oli vaja vara tööle minna, vedasin end kohale ja olen megarahul.
Kohale minnes muidugi selgus, et olen üks suuremaid. Ennast ikka peeglist tund aega vaadata ja oma pekke väristada on ikka suht ekstreemne kogemus. Sellegipoolest lähen kindlalt veel ning loodan, et kahe kuu pärast vaatab juba vähem MIND sealt peeglist vastu.
Ma armastan kõhutantsu siiani. vahepeal olin sunnitud tegema pausi, sest üks treeningu grupp vajus ära, kuid sellest sügisest käin ühe teise grupi juures. Mõne liigutuse tegemise ajal annab põlv küll tunda, kuid sellegipoolest ei kavatse ma nabakeerutamisest loobuda. See on spordiala, mida ma tõeliselt naudin.
Jätkub...
02.01.2010
Kena algavat aastat kõigile, kes eelmisel aastal minu eksperimenti jälgisid!
Teeks siis iseenda jaoks pisikese kokkuvõtte.
Sel perioodil, kui raamatu programmi päev-päevalt jälgisin, kadus 5 kilo (umbes pooleteise kuuga).
Edaspidi enam igapäevaselt programmiga ei tegelenud, kuid minu harjumused olid sellevõrra muutunud, et kaal püsis juunist - detsembrini praktiliselt sama koha peal. Kuna olen super jojotaja, siis oli see minu jaoks suur saavutus.
Raamatu suurim probleem on ikkagi see, et ta annab konkreetsed juhised vaid neljaks nädalaks. Tundsin pidevalt, et sooviksin siiski kellegagi nõu pidada ja abi küsida, sest mõni ülesanne tundus raskem. Kindlasti oleks seda programmi lihtsam koos mõne kaaslasega läbi teha. Tundsin tihti puudust tõsisematest aruteludest, et mida kuidas paremini teha ja milliseid teismooditegemisi tuleks nt. konkreetselt minu elukohast ja töö- ning elurütmist lähtudes teha. Iseenesest usun, et suur süü meie ülekaalus ongi justnimelt meie halbadel harjumustel ja ülesöömine on siin vaid imeväike osa sellest.
Positiivne on see, et olen selle aastaga saanud jagu suuremast masendusest. Olen rahulikum, õnnelikum ja tasakaalukam.
Mis toob uus aasta minu kaalule?
Tõenäoliselt alustan ikkagi taas mõne kalori või punktilugemisega, kuid praegusel hetkel olen saanud jagu suuremast söögistressist ja olen taas valmis kaalu langetama.
Tervislikku kaalu meile kõigile!
21.01.2010
Alustasingi 3.01 taas punktide lugemisega. Sel nädalal saab siis täis 3 nädalat kaalujälgimist ja selle aja jooksul on kaal langenud pea 4kg.
Püsin suht hästi punktide piires. Tunnen rõõmu ka liigutamisest. Õhtuti on suht tavaline, et istun trenažööri seljas ja väntan paarkümmend minutit. Teen seda suht kaootiliselt, mingit kindlat eesmärki mul seatud ei ole, et pean iga päev tund aega trenni tegema või trenažööri väntama.
Söögi peale mõtlen siis kui söögiaeg. Muul ajal keskendun teistele harjumustele: jälgin, et ei unustaks end teleka ette, püüan igat päeva muuta erinevaks. Tegelen rohkem meelishobidega: käsitöö, lugemine, kepikõnd ning avastan ka uusi tegevusi: nt. õmbelmises olen suht võhik, kuid olen püüdnud ühtteist nikerdada. Olen rohkem rõõmu hakanud tundma söögitegemisest. Mingeid erilisi roogi ei küpseta, pigem keskendun vanale heale eesti köögile (nt. mulgikapsaid tegin sügisel alles elus esimest korda). Tore on veel see, et ka mees on hakanud päevasel ajal vähem teleri ees istuma ning tänu sellele tegeleme mõlemad ka enam lastega. Mängime lauamänge, vestleme ühistest plaanidest või hullame niisama.
Selline on elu, millest olen unistanud!
10.02.2010
Lõpuks ometigi on 9 vallutatud (esialgu küll ainult kodukaalul, kuid küll need teised kaalud ka ükskord alistuvad).
Usun endiselt, et kõige tähtsam eduka kaalulangetuse juures on positiivne mõtlemine ja üleüldine hea enesetunne. Eelmisel nädalal oli minu mõtetes palju negatiivset ja kohe jäi ka kaal seisma. Tegin mõned korrektuurid ja kaal taas langeb.
Eile õhtul töölt tulles ei olnud mul nt. absoluutselt isu, kuigi päevanorm polnud veel päris täis. Ma ei mõelnud õhtu jooksul kordagi söömise peale, kuigi tulin poest ja külmkapp sai head ja paremat täis laotud.
Vestlesin hiljuti ühe kaalulangetajaga ja ka tema jutust tuli välja mulle vana tuttav tunne. Ta rääkis, et pole peaaegu sekunditki, mil ta ei mõtleks, mida ta võib süüa ja mida mitte; millal süüa ja kas üldse süüa. Elasin üle 10a samas nõiaringis. Nüüd aga keskendun muudele asjadele ja söömine on vaid pisike loomulik osa minu elust. Loodan, et see tunne jääb kestma ka edaspidi.
13.03.2010
Minu kaal liigub kenasti allapoole. Veebruari lõpus oli ka üks plussinädal, kuid nüüd olen taas iga nädal veidike langetanud.
Siia ajendas mind kirjutama see, et märtsis pole ma enam oma söömisi kirja pannud, kuid sellele vaatamata on kaal ikka langenud. Püüan oma sisetunnet jälgida ning söögile mõtlen vaid söögi ajal (kui ise pean kokkama, siis muidugi veidi enne )
Selle ise v mitteisetegemisega on üks pisike probleem. Nimelt on õhtuti töölt koju tulles valmis söök potis auramas ning sooviksin kokkajale näidata austust tema vaeva vastu ning tunnen pisikest survet, et ma peaksin seda sööma, kuid samas teisalt on tunne, et ma ei vaja seda sööki. Mu kõht pole tühi. Olen üritnaud mõnikord teha mingi kompromissi ja söönud siis sellise peotäie suuruse portsukese.
Täna on õues nii vapustavalt kena päikeseline ilm, saab jälle õue kepikõndi minna.
Spordiga on nii, et olen nii mõnigi kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva kohe trenazöörile istunud ja umbes pool tunnikest vändanud. See kulutab kaloreid ja samas maandab ka pingeid. Peale seda üks mõnus dušš ja siis teki alla.
Sellistest pisikestes muutustest piisabki, et kaal langema saada.
Olen saanud ka mõned komplimendid. Üks näide sellest, et ka teised minu kaalulangust märkavad oli see, kui kolleeg vastu tuli ja ütles, et mulle on püksid suureks jäänud. See oli õige tähelepanek, sest mu püksisääred tõesti lotendavad. Ühed suuremad püksid pidin juba kasutusest välja jätma, sest need vajusid juba liiga alla ja pisikese abiga saab nad ilma nööpi avamata niisama jalast ära tõmmata.
14.03.2011
...Seda polegi võimalik sõnadega seletada, mida või kuidas ma praegu teen. Võin öelda, et mul pole seda pinget, mida ma võin süüa ja mida mitte. Söön kõike ilma stressita, kuid iseenesest on minu söögikogused selle aasta jooksul muutunud ja minu käitumusharjumused samuti. Praegu on nt. luubi all see, KUIDAS ma söön. Tegin suht hiljuti avastuse, et ma kugistan sööki alla.
Aegajalt võtan ka raamatust mõne lisaülesande - need, mis seal tulpades on. Usun, et olen oma tegevustes muutunud juba paindlikumaks. Kindlasti on ka palju vanu ja ebaõigeid harjumusi, kuid siiski minu puhul oli sellest raamatust palju abi. See lõi hea vundamendi selleks, et saaksin normaalselt kaalu langetada. Oskan ennast paremini jälgida ja pearõhk pole niivõrd söögil, muu käitumine saab minult suurema tähelepanu.
22.03.2011
Panen iseendale rõõmustamiseks teate, et leidsin kotitäie riideid, mis olid kõrvale pandud kõhnemaid aegu ootama. Ma olin sellest kotist teadlik, kuid need riided tundusid mulle mingi aeg imepisikesed ja ma isegi ei suutnud unistada sellest, et sealt mulle midagi taas selga mahub. Täna aga vajus see kott mulle nina alla ning sealt vajusid ühed püksid välja. Panin need jalga, et vaadata, kui palju mul veel puudu on, et need jalga läheks. Konkreetne püksipaar oligi väike, sest see oli pärit minu kõhneimast ajast, kuid ma suutsin selle juba üle pepu tõmmata. Tekkis huvi, et ehk läheb midagi veel juba üle tagumiku ja avastasin 3 paari pükse, millel läheb isegi nööp juba kinni. Need püksid tahaksid veel mõned kilod langust, sest on liiga ümber, kuid sellegipoolest tundsin megahead tunnet ning indu jätkata.
Veidi ka söögist. Nädalavahetusel pidasin poja sünnipäeva ning sai söödud rammusamaid asju (kotletti, salatit, kooki, veini jms). Ootan huviga, milline on selle nädala kaal. Kas vajub nulli peale, jääb plussi või isegi langeb veidike?
Käisin tunniajasel kepikõnnitiirul, kuid sellega on üks mure. Kuna mul vasak põlveliiges on viga saanud, siis hakkab see pikemal kõndimisel kahjuks valu tegema. Ise loodan, et ehk pikemaajalisel treenimisel see valu mingi aeg kaob. Eks iga kilo langust annab ehk ka väiksema koormuse põlvedele ning kunagi on need valud minu jaoks minevik.
25.03.2011
Tegin eile teoks ühe oma eluunistuse - käisin kõhutantsutrennis. Kuigi kellaaeg oli ebasobiv ning järgmisel hommikul oli vaja vara tööle minna, vedasin end kohale ja olen megarahul.
Kohale minnes muidugi selgus, et olen üks suuremaid. Ennast ikka peeglist tund aega vaadata ja oma pekke väristada on ikka suht ekstreemne kogemus. Sellegipoolest lähen kindlalt veel ning loodan, et kahe kuu pärast vaatab juba vähem MIND sealt peeglist vastu.
Ma armastan kõhutantsu siiani. vahepeal olin sunnitud tegema pausi, sest üks treeningu grupp vajus ära, kuid sellest sügisest käin ühe teise grupi juures. Mõne liigutuse tegemise ajal annab põlv küll tunda, kuid sellegipoolest ei kavatse ma nabakeerutamisest loobuda. See on spordiala, mida ma tõeliselt naudin.
Jätkub...
Saturday, September 24, 2011
Potsataja memuaarid 4. Punktiga või punktita :P
Peale edukat miinus viit kilo tuli üks segane periood, mil oli vaja palju selgemaks mmõtelda. mingi hetk jõudsin isegi punktide arvestamiseni tagasi...
23.08.2009
Et teema liiga positiivseks ei läheks, siis pean nüüd ka veidike tagasilöökidest rääkima .
Programmiga alustamisest pole siiani veel midagi välja tulnud .
Esimesed päevad tööl pidime kuni 15.00-ni ainult kuiva sööma(võileibu jms). Loomulikult oli siis õhtul isu suur. Esmaspäeval hakkas hüppeliiges valutama. Kolmapäeval vedasin end arstile ja sain pikutamisreziimi (mida ma just eriti ei jälgi ). Mis aga harjumustesse puutub, siis on mul nagu refleks, et kui kuskilt valutab, siis tahaks jälle näksida
Üritan endale seda teadvustada ja vähem näksida, aga see tekitab taas mingi pingetunde ning soovi veel enam kiusatustele järele anda. Seetõttu on hetkel ülioluline, et ma taas programmi juurde tagasi pöörduksin, et taas mõtted söögilt muule saaksin.
Eks annan teada, kuidas mul edasi läheb.
30.08.2009
Emotsioonid on seinast seina. Mind on taas tabanudmingi ebakindlus ja ärevus. Kindlasti on selles süüdi minu esiklapse 1.klassi minek ning ka enda tööaasta algus täiskoormusel alates septembrist. Ühtpidi ootan, teisalt kardan, et kuidas kõik taas laabuma hakkab (kuigi kolleegid arvavad teisiti, siis olen ise endiselt veendunud, et olen täiesti vales kohas, kuid lubasin selle aasta veel kuidagi vastu pidada , sest rühm vaja kooliks ettevalmistada )
Vastavalt emotsioonidele võib kaal kolme päeva lõikes kõikuda 0,5-1kg. Kui olen positiivne, siis on järgmine hommik kindel miinus, kui päev on taas ärevalt näksides möödunud, siis on järgmisel hommikul kindel pluss. Igaksjuhuks mainin, et ma ei kaalu end enam nii tihti, kuid viimastel päevadel lihtsalt sai huvi pärast mõned päevad järjest kaalul käidud.
Tänane päev on taas emotsionaalse õgimise all möödunud
Öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi küljelt-küljele.
Vahel tunnen, et vajaksin päris psühholoogi abi kõrvale, kuid ma pole kindel, kas saaksin sealt just sellist abi eneseanalüüsiks, nagu ootan...
12.09.2009
Mul oli enne 1. septembrit palju muremõtteid, mis õnneks olid vadlavalt asjatud.
Tore oli üle pika aja tööl lapsi näha. Kõik muudkui kallistavad mind ja on suvega üllatavalt asjalikuks muutunud. Tööl seega kõik OK.
Koolilaps üllatab mind ka. Kuigi talle eriti ei meeldi iga päev koolis käia, on ta sellele vaatamat väga kohusetundlik ja teeb kõik tööd kenasti ära.
Seega minu enesetunne on super . Tervis teeb vahepeal väikeseid vigureid (liigesed annavad sügisepoole jälle rohkem tunda ja käsi kipub loksuma). Kuid eelmine nädal sai juba päris mitu 4-km-st kepikõnnitiiru tehtud. See annab nii mõnusa energialaksu, kui end kodust välja suudan vedada
Tänu minu heale enesetundele on ka kaal tasapisi tagasi langenud 92 kg juurde. Hea positsioon edasiminekuks.
Soovin teile kõigile sooja sügist!
25.09.2009
Minu peas on taas tekkinud mitmeid mõtteid. Hetkel olen suhteliselt ühe ja sama koha peal tammunud, kuid tahaks ikka pisikest edasiliikumist veidikenegi kiiremas tempos.
Ühelt poolt tunnen, et olen oma mõtetega tegelemisega õigel teel. Samas on kindlasti nii mõnigi siin foorumiski mõelnud, et tulemused on siiski liiga visad tulema.
Hetkel on mul vähemalt 3 põhjust, et püüda taas veidike enam pingutada:
1. Minu liigesed teevad iga päev suurt valu.
2. Minu last noriti minu kaalu pärast
3. Kallis kaasa üritab kaalu langetada "pealekuuteisöö" meetodiga ning see innustab ennastki enam härjal sarvist haarama.
Püüan nüüd vaid välja mõelda, millist meetodit siis abiks võtta .
Kas taas "mittedieedi" programmiga tõsisemalt alustada?
Otsida välja punkti või kaloriraamat või proovida midagi täiesti uut
Igatahes ei tohi see olla midagi liiga radikaalset. Isegi mitte liiga täpset punni v kalorilugemist, sest siis on oht taas mingi hetk olla kiusatustega silmitsi ja taas täiesti alguses tagasi
Kuidas saada kaal liikuma ja samas mõtted korras hoida? Taas käivad peas mõtted ka mõne psühholoogi v psühhiaatri nõuandeid ja abi kasutada. Hetkel on asi veel julguse taha pidama jäänud. Kardan, et äkki ma pole piisavalt nende parameetritele vastav patsient ja teisalt ei soovi ma mingit väga täpset toiduarvestust pidada, sest see lööb taas mõtted sassi.
25.09.2009
Soovitused mulle:
kuigi sa seda heaks ei kiida, soovitaks ma mõnda aega (näiteks 1 kuu) kaloreid jälgida. Peale seda kujuneb välja tunnetuslik-harjumuslik "söömismuster", mis aitab end jälgida detailidesse laskumata ja igapäevaseid arvutusi tegemata...
...Soovitan, kuid see on sinu enda valik, kuidas viitsimist ja tahtmist on. Kellegi põhimõtteid ma ümber kummutama ei hakka. Minu jaoks olid kalorid mõõdetav hulk söök normaalsuse piiri paikasättimiseks.
Minu vastus:
Olen mitmeid kordi kaalujälgimisega tegelenud(korra ka kaloreid arvestanud). Sealt minu hirm igasuguste arvestuste ees.
Minu mõttemaailm läks mingil hetkel totaalselt nihkesse. Arvetasin kõike unepealt punktidesse ümber. Võisin 3-4 kuud väga tubli olla, kuid peale seda kukkus kõik kolinal kokku ja kaalu hakkas taas juurde tulema, sest siis hakkasin sööma kõike, mida olin pidanud endale need 3 kuud keelama.
Hirm, kõike seda taas kogeda, takistab mind taas alustamast.
Elus esimest korda olen ma suutnud mitu kuud samas kaalus püsida ja pigem veidike alla võtta, ilma ühti kalorit v punkti lugemata.
Sellegipoolest tänan sind nõuande eest! Hetkel on iga mõte teretulnud!
26.09.2009
Ülihea kirjeldus ühelt sõbralt:
Ma ei saa lugeda kaloreid või punkte, süüa täpselt samadel kellaaegadel jne. Ma hakkan siis õgima. Ja nii ongi. Täpselt nagu potsataja ütles: et kui söögikord algab, siis võiks nagu süüa kõike ja oi kui palju. Ükski amps ei tohiks kaotsi justkui minna. Lugesin kaloreid, sain sellest vaid stressi, sest siis elas kalkulaator mu sees- ahaaa, täna võin süüa veel ainult 215 kcal??? Sõin need ära ja siis tuli masendus, et kas ma ei tohigi enam ühtegi ampsu võtta? Ja siis kaduski mõistus, külmkapi sisu kadus veerand tunniga ja tõin veel poest lisa
Sest koguaeg tegelikult tagus peas see, et EI TOHI!!! Aga siis just tahtsin süüa. Aga kui võtan veidi vabamalt, siis ei ole see asi nii hull. Praegu selle LC-ga tean, et võin süüa seda, mida ma tahan ja maitseb. Ja siis ma ei taha niimoodi kugistada. Olgem ausad- minu õhtused (jajah, justnimelt õhtused, sest päeval ma suutsin kaloreid jälgida- no problems!!) söömaorgiad kujunesid selliseks, et peale normaalset õhtusööki ajasin ma endale veel sisse võileibu, šokolaade, kohukesi, komme, krõpse, pähkleid, cocat... Ja paari tunni pärast võisin ma hakata uuesti sööma seda, mis sai söödud NORMAALSEKS ÕHTUSÖÖGIKS
See kirjeldab nii täpselt minu käitumismustreid kaalulangetusperioodide ajal. Isegi kui korralik olin, siis mõtlesin pidevalt, et mida saaks hästi palju süüa. Tahtsin pidevalt näksida, sest söömine oli keelatud tegevus ning mida enam ma püüdsin sellele mittemõelda, seda enam minu mõtted tegelikult söögi ümber liikusid. Tegelikult oleks vaja õppida väiksemaid koguseid sööma. Õppida tunnetama, millal on tõesti nälg.
Minu programmis võiks abiks olla proovida kindlal kellaajal süüa ja teha endale mingi reegel (söön vaid ühe portsu). Kuid kuna see on seotud tõsiste piirangutega, siis tundub oht libastuda suur. Arvan, et võiksin seda esialgu nt. ainult nädalaks ajaks endale eesmärgiks võtta, kuid mitte mingeid suuremaid tähtaegu, kindlaid kaalunumbreid vms.
28.09.2009
Tunnen, et ma ikkagi ei ole hetkel valmis alustama mingi tõsisema dieediga. Hakkan taas oma tegevustele/sh harjumustele tähelepanu pöörama ja üritan nii kaalu taas liikuma saada.
Vaatan paar nädalat ja kui tunnen, et asi ikka ei edene, siis kalorite ja punktide lugemist võin ju iga hetk alustada
Eile olin megatoimekas. Rohisin lillepeenra ja pisikese maasikapeenra ära, võtsin porgandid-peedid maast üles, puhastasin aiamaad üleliigsest heinast ja kurgitaimedest. Pealelõunal lõikusin potitäie moosiõunu ja õhtupoole saabus veel laar õunamahla. Vahepeal siis kokkasin ja küpsetasin ka koogi. Olen iseenda ja päevaga väga rahul, mis siis, et praegu mõned lihased väga hellad.
Tänased teisititegemised on alanud:
Kohe hommikul haarasin härjal sarvist ja sättisin kööki veel eilsest mahalateost korda (eile lõid jalad nii hullult tuld alt välja, et lihtsalt enam ei suutnud , hüppeliiges oli eriti valus ja on veel tänasenigi veidi paistes ). Siis panin pesu pesema, lippasin õue prügi ja õunakoori viima ning tõin ka eilse pesu ruttu enne vihma tuppa. Seejärel pesin koridori ja nüüd kiirustan tööle järgmise kuu plaani tegema - mul oleks võimalus lasta töökaaslasel homme ise tulla, kuid otsustasin, et lähen täna ise, siis taas veidi vähem võimalusi liigselt söögile mõelda.
Õhtul vaja veel teine pool mahlast läbi keeta ning õhtusöök valmistada.
Homme ees pikk tööpäev ja siis saab süüa regulaarselt 3x päevas. Õhtusöögi võiks küll lahjemaks planeerida. Pean poest midagi mõnusat ja maitsvat, kuid samas kalorivaest kappi varuma.
29.10.2009
Tänahommikune kaalunumber 91,5(-6,5kg). Kaal on taas jõudsamalt allapoole liikuma hakanud. Võibolla näen jõuludeks juba 8-t oma kaalunumbri ees.
Ise ka imestan, kui vähe ma söögiga tegelen. Olen täielikult vabanenud kalori-punktilugemise haigusest. Ühel päeval küsiti minu käest mingi toiduaine punkte ja ma pidin täiesti ausalt vastama, et ma ei tea (mõttes mõtlesin, et ega eriti ei huvita ka). Te ei kujuta ette kui palju stressi meis tegelikult see pidev kalkuleerimine tekitab.
Teine oluline punkt on iseendas rahu leida ja oma kehaga sõbraks saada. Leppida just sellega, mis sul on ja mitte unistada pidevalt millestki, mis on liiga kaugel ja kättesaamatu.
Lõpetan tänaseks selle positiivse postitusega. :) Mõtlen endiselt samamoodi. Punktid ja kalorid tekitavad stressi. Olen oma kehaga rahu sõlminud ja armastan ennast just sellisena nagu ma olen. ;)
23.08.2009
Et teema liiga positiivseks ei läheks, siis pean nüüd ka veidike tagasilöökidest rääkima .
Programmiga alustamisest pole siiani veel midagi välja tulnud .
Esimesed päevad tööl pidime kuni 15.00-ni ainult kuiva sööma(võileibu jms). Loomulikult oli siis õhtul isu suur. Esmaspäeval hakkas hüppeliiges valutama. Kolmapäeval vedasin end arstile ja sain pikutamisreziimi (mida ma just eriti ei jälgi ). Mis aga harjumustesse puutub, siis on mul nagu refleks, et kui kuskilt valutab, siis tahaks jälle näksida
Üritan endale seda teadvustada ja vähem näksida, aga see tekitab taas mingi pingetunde ning soovi veel enam kiusatustele järele anda. Seetõttu on hetkel ülioluline, et ma taas programmi juurde tagasi pöörduksin, et taas mõtted söögilt muule saaksin.
Eks annan teada, kuidas mul edasi läheb.
30.08.2009
Emotsioonid on seinast seina. Mind on taas tabanudmingi ebakindlus ja ärevus. Kindlasti on selles süüdi minu esiklapse 1.klassi minek ning ka enda tööaasta algus täiskoormusel alates septembrist. Ühtpidi ootan, teisalt kardan, et kuidas kõik taas laabuma hakkab (kuigi kolleegid arvavad teisiti, siis olen ise endiselt veendunud, et olen täiesti vales kohas, kuid lubasin selle aasta veel kuidagi vastu pidada , sest rühm vaja kooliks ettevalmistada )
Vastavalt emotsioonidele võib kaal kolme päeva lõikes kõikuda 0,5-1kg. Kui olen positiivne, siis on järgmine hommik kindel miinus, kui päev on taas ärevalt näksides möödunud, siis on järgmisel hommikul kindel pluss. Igaksjuhuks mainin, et ma ei kaalu end enam nii tihti, kuid viimastel päevadel lihtsalt sai huvi pärast mõned päevad järjest kaalul käidud.
Tänane päev on taas emotsionaalse õgimise all möödunud
Öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi küljelt-küljele.
Vahel tunnen, et vajaksin päris psühholoogi abi kõrvale, kuid ma pole kindel, kas saaksin sealt just sellist abi eneseanalüüsiks, nagu ootan...
12.09.2009
Mul oli enne 1. septembrit palju muremõtteid, mis õnneks olid vadlavalt asjatud.
Tore oli üle pika aja tööl lapsi näha. Kõik muudkui kallistavad mind ja on suvega üllatavalt asjalikuks muutunud. Tööl seega kõik OK.
Koolilaps üllatab mind ka. Kuigi talle eriti ei meeldi iga päev koolis käia, on ta sellele vaatamat väga kohusetundlik ja teeb kõik tööd kenasti ära.
Seega minu enesetunne on super . Tervis teeb vahepeal väikeseid vigureid (liigesed annavad sügisepoole jälle rohkem tunda ja käsi kipub loksuma). Kuid eelmine nädal sai juba päris mitu 4-km-st kepikõnnitiiru tehtud. See annab nii mõnusa energialaksu, kui end kodust välja suudan vedada
Tänu minu heale enesetundele on ka kaal tasapisi tagasi langenud 92 kg juurde. Hea positsioon edasiminekuks.
Soovin teile kõigile sooja sügist!
25.09.2009
Minu peas on taas tekkinud mitmeid mõtteid. Hetkel olen suhteliselt ühe ja sama koha peal tammunud, kuid tahaks ikka pisikest edasiliikumist veidikenegi kiiremas tempos.
Ühelt poolt tunnen, et olen oma mõtetega tegelemisega õigel teel. Samas on kindlasti nii mõnigi siin foorumiski mõelnud, et tulemused on siiski liiga visad tulema.
Hetkel on mul vähemalt 3 põhjust, et püüda taas veidike enam pingutada:
1. Minu liigesed teevad iga päev suurt valu.
2. Minu last noriti minu kaalu pärast
3. Kallis kaasa üritab kaalu langetada "pealekuuteisöö" meetodiga ning see innustab ennastki enam härjal sarvist haarama.
Püüan nüüd vaid välja mõelda, millist meetodit siis abiks võtta .
Kas taas "mittedieedi" programmiga tõsisemalt alustada?
Otsida välja punkti või kaloriraamat või proovida midagi täiesti uut
Igatahes ei tohi see olla midagi liiga radikaalset. Isegi mitte liiga täpset punni v kalorilugemist, sest siis on oht taas mingi hetk olla kiusatustega silmitsi ja taas täiesti alguses tagasi
Kuidas saada kaal liikuma ja samas mõtted korras hoida? Taas käivad peas mõtted ka mõne psühholoogi v psühhiaatri nõuandeid ja abi kasutada. Hetkel on asi veel julguse taha pidama jäänud. Kardan, et äkki ma pole piisavalt nende parameetritele vastav patsient ja teisalt ei soovi ma mingit väga täpset toiduarvestust pidada, sest see lööb taas mõtted sassi.
25.09.2009
Soovitused mulle:
kuigi sa seda heaks ei kiida, soovitaks ma mõnda aega (näiteks 1 kuu) kaloreid jälgida. Peale seda kujuneb välja tunnetuslik-harjumuslik "söömismuster", mis aitab end jälgida detailidesse laskumata ja igapäevaseid arvutusi tegemata...
...Soovitan, kuid see on sinu enda valik, kuidas viitsimist ja tahtmist on. Kellegi põhimõtteid ma ümber kummutama ei hakka. Minu jaoks olid kalorid mõõdetav hulk söök normaalsuse piiri paikasättimiseks.
Minu vastus:
Olen mitmeid kordi kaalujälgimisega tegelenud(korra ka kaloreid arvestanud). Sealt minu hirm igasuguste arvestuste ees.
Minu mõttemaailm läks mingil hetkel totaalselt nihkesse. Arvetasin kõike unepealt punktidesse ümber. Võisin 3-4 kuud väga tubli olla, kuid peale seda kukkus kõik kolinal kokku ja kaalu hakkas taas juurde tulema, sest siis hakkasin sööma kõike, mida olin pidanud endale need 3 kuud keelama.
Hirm, kõike seda taas kogeda, takistab mind taas alustamast.
Elus esimest korda olen ma suutnud mitu kuud samas kaalus püsida ja pigem veidike alla võtta, ilma ühti kalorit v punkti lugemata.
Sellegipoolest tänan sind nõuande eest! Hetkel on iga mõte teretulnud!
26.09.2009
Ülihea kirjeldus ühelt sõbralt:
Ma ei saa lugeda kaloreid või punkte, süüa täpselt samadel kellaaegadel jne. Ma hakkan siis õgima. Ja nii ongi. Täpselt nagu potsataja ütles: et kui söögikord algab, siis võiks nagu süüa kõike ja oi kui palju. Ükski amps ei tohiks kaotsi justkui minna. Lugesin kaloreid, sain sellest vaid stressi, sest siis elas kalkulaator mu sees- ahaaa, täna võin süüa veel ainult 215 kcal??? Sõin need ära ja siis tuli masendus, et kas ma ei tohigi enam ühtegi ampsu võtta? Ja siis kaduski mõistus, külmkapi sisu kadus veerand tunniga ja tõin veel poest lisa
Sest koguaeg tegelikult tagus peas see, et EI TOHI!!! Aga siis just tahtsin süüa. Aga kui võtan veidi vabamalt, siis ei ole see asi nii hull. Praegu selle LC-ga tean, et võin süüa seda, mida ma tahan ja maitseb. Ja siis ma ei taha niimoodi kugistada. Olgem ausad- minu õhtused (jajah, justnimelt õhtused, sest päeval ma suutsin kaloreid jälgida- no problems!!) söömaorgiad kujunesid selliseks, et peale normaalset õhtusööki ajasin ma endale veel sisse võileibu, šokolaade, kohukesi, komme, krõpse, pähkleid, cocat... Ja paari tunni pärast võisin ma hakata uuesti sööma seda, mis sai söödud NORMAALSEKS ÕHTUSÖÖGIKS
See kirjeldab nii täpselt minu käitumismustreid kaalulangetusperioodide ajal. Isegi kui korralik olin, siis mõtlesin pidevalt, et mida saaks hästi palju süüa. Tahtsin pidevalt näksida, sest söömine oli keelatud tegevus ning mida enam ma püüdsin sellele mittemõelda, seda enam minu mõtted tegelikult söögi ümber liikusid. Tegelikult oleks vaja õppida väiksemaid koguseid sööma. Õppida tunnetama, millal on tõesti nälg.
Minu programmis võiks abiks olla proovida kindlal kellaajal süüa ja teha endale mingi reegel (söön vaid ühe portsu). Kuid kuna see on seotud tõsiste piirangutega, siis tundub oht libastuda suur. Arvan, et võiksin seda esialgu nt. ainult nädalaks ajaks endale eesmärgiks võtta, kuid mitte mingeid suuremaid tähtaegu, kindlaid kaalunumbreid vms.
28.09.2009
Tunnen, et ma ikkagi ei ole hetkel valmis alustama mingi tõsisema dieediga. Hakkan taas oma tegevustele/sh harjumustele tähelepanu pöörama ja üritan nii kaalu taas liikuma saada.
Vaatan paar nädalat ja kui tunnen, et asi ikka ei edene, siis kalorite ja punktide lugemist võin ju iga hetk alustada
Eile olin megatoimekas. Rohisin lillepeenra ja pisikese maasikapeenra ära, võtsin porgandid-peedid maast üles, puhastasin aiamaad üleliigsest heinast ja kurgitaimedest. Pealelõunal lõikusin potitäie moosiõunu ja õhtupoole saabus veel laar õunamahla. Vahepeal siis kokkasin ja küpsetasin ka koogi. Olen iseenda ja päevaga väga rahul, mis siis, et praegu mõned lihased väga hellad.
Tänased teisititegemised on alanud:
Kohe hommikul haarasin härjal sarvist ja sättisin kööki veel eilsest mahalateost korda (eile lõid jalad nii hullult tuld alt välja, et lihtsalt enam ei suutnud , hüppeliiges oli eriti valus ja on veel tänasenigi veidi paistes ). Siis panin pesu pesema, lippasin õue prügi ja õunakoori viima ning tõin ka eilse pesu ruttu enne vihma tuppa. Seejärel pesin koridori ja nüüd kiirustan tööle järgmise kuu plaani tegema - mul oleks võimalus lasta töökaaslasel homme ise tulla, kuid otsustasin, et lähen täna ise, siis taas veidi vähem võimalusi liigselt söögile mõelda.
Õhtul vaja veel teine pool mahlast läbi keeta ning õhtusöök valmistada.
Homme ees pikk tööpäev ja siis saab süüa regulaarselt 3x päevas. Õhtusöögi võiks küll lahjemaks planeerida. Pean poest midagi mõnusat ja maitsvat, kuid samas kalorivaest kappi varuma.
29.10.2009
Tänahommikune kaalunumber 91,5(-6,5kg). Kaal on taas jõudsamalt allapoole liikuma hakanud. Võibolla näen jõuludeks juba 8-t oma kaalunumbri ees.
Ise ka imestan, kui vähe ma söögiga tegelen. Olen täielikult vabanenud kalori-punktilugemise haigusest. Ühel päeval küsiti minu käest mingi toiduaine punkte ja ma pidin täiesti ausalt vastama, et ma ei tea (mõttes mõtlesin, et ega eriti ei huvita ka). Te ei kujuta ette kui palju stressi meis tegelikult see pidev kalkuleerimine tekitab.
Teine oluline punkt on iseendas rahu leida ja oma kehaga sõbraks saada. Leppida just sellega, mis sul on ja mitte unistada pidevalt millestki, mis on liiga kaugel ja kättesaamatu.
Lõpetan tänaseks selle positiivse postitusega. :) Mõtlen endiselt samamoodi. Punktid ja kalorid tekitavad stressi. Olen oma kehaga rahu sõlminud ja armastan ennast just sellisena nagu ma olen. ;)
Monday, August 22, 2011
Potsataja memuaarid 3. Pisikestest sammudest saabki alguse pikem teekond.
Tänases postituses soovin tuua näiteid oma pisikestest muudatustest, mida ellu viisin. Need muutused võivad tunduda tühised ning kindlasti on igal inimesel oma harjumused, millega tegeleda.
Oluline siinjuures on see, et need ei pea olema seotud söögiga.
03.06.2009
Mõõnaperioodid on ju ka harjumuste muutmisel normaalsed, sest harjumuste võrgustik on suht salakaval lõks. Üks harjumus viib automaatselt teiseni.
Nt. kui koju tulles kõigepealt väsinult diivanile istud, siis järgmine samm on juba ette teada -> kööki näksima -> vaataks, mis arvutis head on jnejnejne. Oledki jälle lõksus.
17.06.2009
Tegin endale uue reegli, et enne 17.00 arvutisse ei tule.
Minu suurim viga on kohe hommikul üks kohv teha ja siis vaadata, mis arvutis ka head on ja kui ma juba arvuti ette olen istunud, siis ei saa ma siit niipea minema. Üritan endale nüüd ühe pikema võõrutuskuuri teha.
Täna mõjutas see pisiasi tunduvalt minu päeva kulgemist.
Kõige põnevam on see, et kui teleka ja arvutiorjusest vabaned, siis toob päev sulle nii mõnegi meeldiva üllatuse. Näiteks kulus üks osa minu arvutivabast olemisest täna lastega müramise peale. Hea jupp aiamaad sai puhtaks rohitud ja veel muudki kasulikku tehtud.
Kui arvuti ette maandun, siis vajub nagu mingi raskus peale ja kogu päev on selline uimane ja mittemidagitehaviitsiv.
Üritan homme sama taktikat kasutada. Usun, et see mõjutab ka minu kaalu, sest ilma arvutita muutun iseenesest liikuvamaks.
28.06.2009
Märkan jälle oma igapäevases käitumises muutuseid. Mõni asi, mis varem tundus ületamatult raskena, saab nüüd lausa möödaminnes tehtud.
Tunnen, et ei suuda väga kaua ühe ja sama koha peal niisama istuda. Eile õhtul mõtlesin veidi telekat vaadata, kuid peale pooletunnist istumist võtsin kepid ja läksin õue jalutama.
28.07.2009
Mina siis olen lõpuks saavutanud ilma dieedita -5kg. Ise ka ei usu.
Vahel ma lausa unustan süüa. Isud on kuskile ära kadunud. Olen söögisõltuvusest peaaegu vaba.
Täna suures stressis olles oli mingi hetk, kui tahtsin külmkapist midagi haarata, kuid siis läksin ja hakkasin oma pingeid töösse rakendama ja peale seda oli palju meeldivam tunne, kui peale lohutussöömist - selgem pea ja ei mingeid süümekaid ülesöödud kalorite pärast.
Tänaseni on mul palju positiivseid harjumusi. Telekat ei vaata ma enam peaaegu üldse. Talveperioodil ehk veidi enam, aga suvel olen vaid mõnel õhtul mehe kõrvalt jäänud mõnd filmi vaatama. Mul on enam energiat teha kodutöid, mida ma kunagi varem lausa põlgasin. Nüüd olen võtnud endale põhimõtte, et kui tervet "õppetükki" ei jõua, siis tee poolgi. Praegu on endalgi häbi ja võõrastav mõelda, et minu elus on olnud perioode, kus ma pesin vaid korra nädalas nõusid (ok, see oli ajal, kui meil veel lapsi polnud ja sooja vett tuli pliidi peal soojendada, aga ikkagi). Mis on siis muutunud? Minu MÕTLEMINE. Ma suudan endale ebameeldivaid tegevusi meeldivamaks mõelda. Teiseks, ei tee ma enam suuri plaane, vaid püüan elada üks hetk korraga. Ma teen küll mõnikord tööde nimekirju, kui tundub, et kõike on liiga palju ja ei tea, millisest otasst alustada, kuid sel juhul hakkan ma nimekirja rahulikult harutama sellest otsast, mis tundub kiireloomuline ning mitte nii kiired asjad lükkan edasi seniks kuni mul nende jaoks aega tekib. Olen tänu sellele muutunud tunduvalt rahulikumaks ja ka RAHULOLEVAMAKS. Mis on minu ülekaalulisuse teema puhul väga oluline punkt. Varem olin pidevalt morn ja trossis ja üritasin oma emotsioone söögiga allasuruda.
Ma olen täiesti kindel, et kui ma selle emotsionaalse virr-varri täiesti kontrolli alla olen saanud, siis on kaal nõus ka mõnevõrra taas allapoole liikuma. ;)
Oluline siinjuures on see, et need ei pea olema seotud söögiga.
03.06.2009
Mõõnaperioodid on ju ka harjumuste muutmisel normaalsed, sest harjumuste võrgustik on suht salakaval lõks. Üks harjumus viib automaatselt teiseni.
Nt. kui koju tulles kõigepealt väsinult diivanile istud, siis järgmine samm on juba ette teada -> kööki näksima -> vaataks, mis arvutis head on jnejnejne. Oledki jälle lõksus.
17.06.2009
Tegin endale uue reegli, et enne 17.00 arvutisse ei tule.
Minu suurim viga on kohe hommikul üks kohv teha ja siis vaadata, mis arvutis ka head on ja kui ma juba arvuti ette olen istunud, siis ei saa ma siit niipea minema. Üritan endale nüüd ühe pikema võõrutuskuuri teha.
Täna mõjutas see pisiasi tunduvalt minu päeva kulgemist.
Kõige põnevam on see, et kui teleka ja arvutiorjusest vabaned, siis toob päev sulle nii mõnegi meeldiva üllatuse. Näiteks kulus üks osa minu arvutivabast olemisest täna lastega müramise peale. Hea jupp aiamaad sai puhtaks rohitud ja veel muudki kasulikku tehtud.
Kui arvuti ette maandun, siis vajub nagu mingi raskus peale ja kogu päev on selline uimane ja mittemidagitehaviitsiv.
Üritan homme sama taktikat kasutada. Usun, et see mõjutab ka minu kaalu, sest ilma arvutita muutun iseenesest liikuvamaks.
28.06.2009
Märkan jälle oma igapäevases käitumises muutuseid. Mõni asi, mis varem tundus ületamatult raskena, saab nüüd lausa möödaminnes tehtud.
Tunnen, et ei suuda väga kaua ühe ja sama koha peal niisama istuda. Eile õhtul mõtlesin veidi telekat vaadata, kuid peale pooletunnist istumist võtsin kepid ja läksin õue jalutama.
28.07.2009
Mina siis olen lõpuks saavutanud ilma dieedita -5kg. Ise ka ei usu.
Vahel ma lausa unustan süüa. Isud on kuskile ära kadunud. Olen söögisõltuvusest peaaegu vaba.
Täna suures stressis olles oli mingi hetk, kui tahtsin külmkapist midagi haarata, kuid siis läksin ja hakkasin oma pingeid töösse rakendama ja peale seda oli palju meeldivam tunne, kui peale lohutussöömist - selgem pea ja ei mingeid süümekaid ülesöödud kalorite pärast.
Tänaseni on mul palju positiivseid harjumusi. Telekat ei vaata ma enam peaaegu üldse. Talveperioodil ehk veidi enam, aga suvel olen vaid mõnel õhtul mehe kõrvalt jäänud mõnd filmi vaatama. Mul on enam energiat teha kodutöid, mida ma kunagi varem lausa põlgasin. Nüüd olen võtnud endale põhimõtte, et kui tervet "õppetükki" ei jõua, siis tee poolgi. Praegu on endalgi häbi ja võõrastav mõelda, et minu elus on olnud perioode, kus ma pesin vaid korra nädalas nõusid (ok, see oli ajal, kui meil veel lapsi polnud ja sooja vett tuli pliidi peal soojendada, aga ikkagi). Mis on siis muutunud? Minu MÕTLEMINE. Ma suudan endale ebameeldivaid tegevusi meeldivamaks mõelda. Teiseks, ei tee ma enam suuri plaane, vaid püüan elada üks hetk korraga. Ma teen küll mõnikord tööde nimekirju, kui tundub, et kõike on liiga palju ja ei tea, millisest otasst alustada, kuid sel juhul hakkan ma nimekirja rahulikult harutama sellest otsast, mis tundub kiireloomuline ning mitte nii kiired asjad lükkan edasi seniks kuni mul nende jaoks aega tekib. Olen tänu sellele muutunud tunduvalt rahulikumaks ja ka RAHULOLEVAMAKS. Mis on minu ülekaalulisuse teema puhul väga oluline punkt. Varem olin pidevalt morn ja trossis ja üritasin oma emotsioone söögiga allasuruda.
Ma olen täiesti kindel, et kui ma selle emotsionaalse virr-varri täiesti kontrolli alla olen saanud, siis on kaal nõus ka mõnevõrra taas allapoole liikuma. ;)
Tuesday, August 9, 2011
Potsataja memuaarid 2. Üks samm edasi, kaks tagasi....
Iga algus on raske. Oma harjumuste muutmine tundub aga eriti keeruline. :)
28.04.2009
Ma sean siis endale ka mingi konkreetsema eesmärgi:
Üks võibolla nii mõnelegi mõttetu eesmärgina, sean endale esimeseks eesmärgiks
* enne laupäeva kaalule mitte astuda. See on lausa harjumus, nii kui kaalu näen, nii kohe tahaks peale minna.
Teine eesmärk on
* ühtegi päeva enam sel nädalal programmist vahele jätta (pühapäevaks lõpetada kolmas nädal).
Selleks, et oma tegemistes edukam olla - panin täpselt kirja, mida ma igal järgneval päeval teisiti teen. Plaanis on helistada tädile, teha üks jalutuskäik peale tööd, minna külakoristustalgutele, õppida midagi uut (ehk võtta isegi osa Minu Eesti programmist ). Koristada midagi, mida ma pole ammu koristanud - ideed on selleks juba täiesti olemas
Tänane päev oli väga edukas: auto pestud, hommikune pooltund iseendale ja õhtune jalutuskäik lastega.
Tundub teile lihtne ja iseenesest mõistetav? Aga mina olen selle kõik unustanud või pole mitmeid asju tänu oma nõmedatele harjumustele veel avastanudki.
Igatahes annab see teisiti tegemine positiivsema tunde ja söögile pole nagu eriti aega mõeldagi . Täna, kui end mingi hetk tavapäraselt teleka ette unustasin, jalutasin peale seda automaatselt kööki ja tegin võileiva , kuid siis haarasin ruttu autopesuks vajamineva varustuse ja sõitisn ämma juurde autot kasima. Varem oleks minu tavapärane mõte olnud, et olen (kooli)päevast väsinud ja vajan puhkust ning liikunud mõttetult arvuti-teleka ja köögi vahet ja hädaldanud, et nii palju on teha, aga midagi ei jaksa teha.....täitsa nõme paks. Kui ma sellest nõiaringist ometigi välja saaks, siis võiks minust tõesti normaalne inimene veel saada .
Ahjaa - oma kaalukeelust olen suutnud kinni pidada, kuigi uskumatu, et see nii raske on. Iga kord, kui kaalust mööda jalutan, tahan sinna peale astuda. Ei tea, kas peaks kaalu peitu panema või teise koha peale. Esialgu jätkan vist oma iselooma taltsutamist.
09.05.2009
Neljanda nädala programm on poole peal, kuid siiski on ju taas nädalake möödas ja aeg vahekokkuvõtete tegemiseks.
Neljas nädal tundub mulle suhteliselt keeruline, sest iga päev peab tegema midagi teistmoodi inimestega suheldes ja midagi enda tegevustes muutma. Minu komistuskiviks saab see, et ma ei suuda endale konkreetseid ülesandeid püstitada ning üritan päevast leida selle hetke, mil saaksin üht v teist ülesannet täita ja siis õhtul kokkuvõtet tehes märkan taas, et asi jäi kuidagi poolikuks.
Tänane kaal 94kg, seega 4 nädala tulemus -3kg.
11.05.2009
Eelmine nädal tabas mind taas suur masendushoog, millest hakkan nüüd tasapisi välja tulema.
Alustasin The Secret lugemist ja loodan, et see aitab deprekaga paremini toime tulla.
Võrreldes tavalise dieediga tunnen end siiski palju mõnusamalt. Mingeid erilisi isusid pole - söön peaaegu nagu normaalne inimene. Näksimist pean jälgima, sest aegajalt kipub ikka mõni pala mõttetult suhu lipsama, kui köögist läbi lähen.
Mul on tekkinud näljatunne. St. keha annab teada, kui võiks süüa. Varem oli kõik üks söömine ja näksimine.
2 päeva veel, siis saab programmi neljas nädal läbi.
Täna õhtul Swedpanga tervise(kõnnile)jooksule. Selle programmiga liitusin just seoses oma teisititegemistega. Soovin oma igapäevarutiinist ning turvatsoonist välja saada.
27.05.2009
Ülikiire ja suhteliselt väsitav nädal on käimas.
Kui söömisel on väga kerge libastuda, siis harjumuste jälgimisega on sama teema, et palju kergem on vana rada pidi tatsata. Tahaksin väsimusest nõrkenuna voodisse langeda ja tuima näoga telekat vaadata, kuid püüan end ületada ja tegeleda harjumustest välja murdmisega.
Nägin täna endast mitut pilti ja peaks mainima, et see vaatepilton suht masendav, kui sinu kõrval seisab 50kg kaaluv sõbranna ja siis sina oma 95kg-ga, mis on ju pea poole rohkem .
Õnneks selle pildi vaatamine panigi mind mõtlema, et ma PEAN tänased ülesanded ära tegema.
Hetkel olen oma liikumisega veel graafikus, kui tänased ülesanded ära teen.
02.06.2009
Esimene tõsisem tagasilöök. Eelmine nädal oli megakiire ja ei suutnud oma harjumusi jälgida. Liikumist tuli vähem kui plaanitud ning söömist rohkem, sest toimus poja lasteaia lõpupidu.
Kaal kõigub hetkel 94-95 vahel ja kindlat tulemust ma hetkel kirja ei pane, sest praegu on veel kindlalt pooled grillvorstid veel soolikates.
Kuidas edasi? Tekib taas mingi surnud punkt ja tunne, et ei oskagi edasi
Kahju, et see konkreetne päev-päeva järgi programm nii lühike on. Kuu ajaga ei saa ju muuta harjumusi, mis on tekkinud aastatega.
Tunnen, et minu jaoks jääb väheks sellest, millega programm peale neljandat nädalat jätkab. Pean vist lihtsalt mitu korda need neli nädalat läbi tegema , kuid siis tekib küsimus, et kas kõik neli või valida neist ainult mõned, nagu mul algul plaanis oli
Ühesõnaga olen punktis, kus vajaksin konkreetset tuge progammi poolt. Olen uurinud ka nende kodulehte, kuid sellega liituda ei oska ja ei tea ju ka, kas sellest abi oleks, sest minu inglise keel pole just kõige parem (olen koolis saksa keelt õppinud).
Üks on kindel, ma soovin jätkata oma harjumuste muutmist, sest need neli nädalat on tõestanud, et minu kaal on seotud minu harjumustega ning kui ma suudaksin selle ämblikuvõrgu purustada ja oma harjumustest läbi murda, siis muutub hakkab ka minu kaal iseenesest tasapisi allapoole liikuma.
03.06.2009
Praegu olen aga suht frustreeritud, sest kaal on hetkel pigem tõusuteel. Olen üleni paistes. Eriti paistes on jalad ja peaks mainima, et olemine on väga ebameeldiv. Saan mõistusega aru, et süüdi minu suur ülekaal, kuid samas pole ka tahtmist midagi teha. Vajuksin nagu taas mingisse nõiaringi - keha on raske ja ei jõua seda sellise kuuma ilmaga ringi vedada, kuid paigal istudes kalorid ju ei kulu ja samas jääb aega taas "söömismõnudega" tegeleda.
Tean, et pean taas oma "mittedieediga" tegelema hakkama, kuid iseloomapoeg on mind maha jätnud. Vajaksin mingit väga konkreetset tuge või tõuget, et end taas käsile võtta.
Imelik, et minu puhul mõjus ka " EI mingit dieeti" selle maagilise paar kuud, mil ka tavalised dieedid tavaliselt kestavad Ka see on mingi Murphy seadus, et inimene suudab oma tahtejõuga vaid paar kolm kuud muutustega tegeleda ja siis läheb taas kõik vana rada pidi edasi.
Tean, et on ka erandeid, aga ma vist kuulun nende lootusetute juhtumite hulka...
Hea, et ma selle teadmise juures oma katsetamisi ei lõpetanud. ;)
28.04.2009
Ma sean siis endale ka mingi konkreetsema eesmärgi:
Üks võibolla nii mõnelegi mõttetu eesmärgina, sean endale esimeseks eesmärgiks
* enne laupäeva kaalule mitte astuda. See on lausa harjumus, nii kui kaalu näen, nii kohe tahaks peale minna.
Teine eesmärk on
* ühtegi päeva enam sel nädalal programmist vahele jätta (pühapäevaks lõpetada kolmas nädal).
Selleks, et oma tegemistes edukam olla - panin täpselt kirja, mida ma igal järgneval päeval teisiti teen. Plaanis on helistada tädile, teha üks jalutuskäik peale tööd, minna külakoristustalgutele, õppida midagi uut (ehk võtta isegi osa Minu Eesti programmist ). Koristada midagi, mida ma pole ammu koristanud - ideed on selleks juba täiesti olemas
Tänane päev oli väga edukas: auto pestud, hommikune pooltund iseendale ja õhtune jalutuskäik lastega.
Tundub teile lihtne ja iseenesest mõistetav? Aga mina olen selle kõik unustanud või pole mitmeid asju tänu oma nõmedatele harjumustele veel avastanudki.
Igatahes annab see teisiti tegemine positiivsema tunde ja söögile pole nagu eriti aega mõeldagi . Täna, kui end mingi hetk tavapäraselt teleka ette unustasin, jalutasin peale seda automaatselt kööki ja tegin võileiva , kuid siis haarasin ruttu autopesuks vajamineva varustuse ja sõitisn ämma juurde autot kasima. Varem oleks minu tavapärane mõte olnud, et olen (kooli)päevast väsinud ja vajan puhkust ning liikunud mõttetult arvuti-teleka ja köögi vahet ja hädaldanud, et nii palju on teha, aga midagi ei jaksa teha.....täitsa nõme paks. Kui ma sellest nõiaringist ometigi välja saaks, siis võiks minust tõesti normaalne inimene veel saada .
Ahjaa - oma kaalukeelust olen suutnud kinni pidada, kuigi uskumatu, et see nii raske on. Iga kord, kui kaalust mööda jalutan, tahan sinna peale astuda. Ei tea, kas peaks kaalu peitu panema või teise koha peale. Esialgu jätkan vist oma iselooma taltsutamist.
09.05.2009
Neljanda nädala programm on poole peal, kuid siiski on ju taas nädalake möödas ja aeg vahekokkuvõtete tegemiseks.
Neljas nädal tundub mulle suhteliselt keeruline, sest iga päev peab tegema midagi teistmoodi inimestega suheldes ja midagi enda tegevustes muutma. Minu komistuskiviks saab see, et ma ei suuda endale konkreetseid ülesandeid püstitada ning üritan päevast leida selle hetke, mil saaksin üht v teist ülesannet täita ja siis õhtul kokkuvõtet tehes märkan taas, et asi jäi kuidagi poolikuks.
Tänane kaal 94kg, seega 4 nädala tulemus -3kg.
11.05.2009
Eelmine nädal tabas mind taas suur masendushoog, millest hakkan nüüd tasapisi välja tulema.
Alustasin The Secret lugemist ja loodan, et see aitab deprekaga paremini toime tulla.
Võrreldes tavalise dieediga tunnen end siiski palju mõnusamalt. Mingeid erilisi isusid pole - söön peaaegu nagu normaalne inimene. Näksimist pean jälgima, sest aegajalt kipub ikka mõni pala mõttetult suhu lipsama, kui köögist läbi lähen.
Mul on tekkinud näljatunne. St. keha annab teada, kui võiks süüa. Varem oli kõik üks söömine ja näksimine.
2 päeva veel, siis saab programmi neljas nädal läbi.
Täna õhtul Swedpanga tervise(kõnnile)jooksule. Selle programmiga liitusin just seoses oma teisititegemistega. Soovin oma igapäevarutiinist ning turvatsoonist välja saada.
27.05.2009
Ülikiire ja suhteliselt väsitav nädal on käimas.
Kui söömisel on väga kerge libastuda, siis harjumuste jälgimisega on sama teema, et palju kergem on vana rada pidi tatsata. Tahaksin väsimusest nõrkenuna voodisse langeda ja tuima näoga telekat vaadata, kuid püüan end ületada ja tegeleda harjumustest välja murdmisega.
Nägin täna endast mitut pilti ja peaks mainima, et see vaatepilton suht masendav, kui sinu kõrval seisab 50kg kaaluv sõbranna ja siis sina oma 95kg-ga, mis on ju pea poole rohkem .
Õnneks selle pildi vaatamine panigi mind mõtlema, et ma PEAN tänased ülesanded ära tegema.
Hetkel olen oma liikumisega veel graafikus, kui tänased ülesanded ära teen.
02.06.2009
Esimene tõsisem tagasilöök. Eelmine nädal oli megakiire ja ei suutnud oma harjumusi jälgida. Liikumist tuli vähem kui plaanitud ning söömist rohkem, sest toimus poja lasteaia lõpupidu.
Kaal kõigub hetkel 94-95 vahel ja kindlat tulemust ma hetkel kirja ei pane, sest praegu on veel kindlalt pooled grillvorstid veel soolikates.
Kuidas edasi? Tekib taas mingi surnud punkt ja tunne, et ei oskagi edasi
Kahju, et see konkreetne päev-päeva järgi programm nii lühike on. Kuu ajaga ei saa ju muuta harjumusi, mis on tekkinud aastatega.
Tunnen, et minu jaoks jääb väheks sellest, millega programm peale neljandat nädalat jätkab. Pean vist lihtsalt mitu korda need neli nädalat läbi tegema , kuid siis tekib küsimus, et kas kõik neli või valida neist ainult mõned, nagu mul algul plaanis oli
Ühesõnaga olen punktis, kus vajaksin konkreetset tuge progammi poolt. Olen uurinud ka nende kodulehte, kuid sellega liituda ei oska ja ei tea ju ka, kas sellest abi oleks, sest minu inglise keel pole just kõige parem (olen koolis saksa keelt õppinud).
Üks on kindel, ma soovin jätkata oma harjumuste muutmist, sest need neli nädalat on tõestanud, et minu kaal on seotud minu harjumustega ning kui ma suudaksin selle ämblikuvõrgu purustada ja oma harjumustest läbi murda, siis muutub hakkab ka minu kaal iseenesest tasapisi allapoole liikuma.
03.06.2009
Praegu olen aga suht frustreeritud, sest kaal on hetkel pigem tõusuteel. Olen üleni paistes. Eriti paistes on jalad ja peaks mainima, et olemine on väga ebameeldiv. Saan mõistusega aru, et süüdi minu suur ülekaal, kuid samas pole ka tahtmist midagi teha. Vajuksin nagu taas mingisse nõiaringi - keha on raske ja ei jõua seda sellise kuuma ilmaga ringi vedada, kuid paigal istudes kalorid ju ei kulu ja samas jääb aega taas "söömismõnudega" tegeleda.
Tean, et pean taas oma "mittedieediga" tegelema hakkama, kuid iseloomapoeg on mind maha jätnud. Vajaksin mingit väga konkreetset tuge või tõuget, et end taas käsile võtta.
Imelik, et minu puhul mõjus ka " EI mingit dieeti" selle maagilise paar kuud, mil ka tavalised dieedid tavaliselt kestavad Ka see on mingi Murphy seadus, et inimene suudab oma tahtejõuga vaid paar kolm kuud muutustega tegeleda ja siis läheb taas kõik vana rada pidi edasi.
Tean, et on ka erandeid, aga ma vist kuulun nende lootusetute juhtumite hulka...
Hea, et ma selle teadmise juures oma katsetamisi ei lõpetanud. ;)
Saturday, August 6, 2011
Potsataja memuaarid 1. Harjumustel on suur jõud.
Oli kord üks Potsataja, kellel sai ühel päeval dieetidest kõrini ning ta otsustas hakata oma kaalu teistmoodi langetama. Muutes oma harjumusi ning mõtlemist. Otsustasin oma vanast teemast olulisemad mõtted siia tõsta. Hea endal taas üle lugeda ja ehk on kellelegi teiselegi abiks.
Kõige olulisem minu kaalulangetuse juures oli keskenduda oma käitumismustritele ning mõtlemisele. Miks ma söön?(näljast või emotsioonide pärast) Kuidas ma söön? (kiiresti või aeglaselt) Minu mõtete muutmisel oli alguses abiks raamat: "Ei mingit dieeti. Tee seda teistmoodi"B. Fletcher; 2010.a. suvel ostsin veel lisaks P. McKenna raamatu"Ma teen su saledaks", mis aitas edasi mõelda ja tegutseda.
Mõned mõtted minu harjumuste muutmisest:
10.01.2009
"Tänu harjumuste muutmisele olen neid paremini märkama hakanud. Üks suur viga, mis mu kaalu tõstab on kindlalt see, et IGA kord, kui ma kööki lähen, pistan sealt midagi suhu. Seda HARJUMUST tahan küll teadlikult muuta, st. ma ei keela endale mingit kindlat toiduainet vaid muudan harjumust näksida."
17.01.2009
"Mul on tekkinud imelikud harjumused, mida varem pidasin ilmvõimatuks Nt. pesen õhtul peale sööki alati kõik nõud ära - tean, et mõne jaoks tundub see iseenesestmõistetav, kuid siiani tundsin, et ma olen ju nii väsinud, las need nõud olla.
Teleka ees istun palju vähem. Otsin pidevalt, mida saaks veel teha. Energiat on hetkel mõnusalt palju. Ja peaaegu iga tegevuse juures mõtlen, kas see on harjumus ja kui on harjumus, siis millised teod võiksid sellele järgneda, mis mõjutavad minu kehakaalu. Sellest köögis mõttetult näksimisest olen osaliselt lahti saanud. Enne palakese haaramist mõtlen, et ehk võiksin hoopis klaasi vett juua või vorstileiva asemel ühe puuvilja süüa. Tihtipeale õnnestub mul ilma midagi näksimata köögist lahkuda. Oluline on siin see, et ma ei mõtle, et mul on dieet, vaid see, et ma mõtlen, et mul on see ebameeldiv harjumus, millest tuleks vabaneda. "
Nüüdseks olen teada saanud, et minu köögis näksimised olid osaliselt seotud hoopis emotsioonidega, aga selle kohta tuleb eraldi peatükk. :)
20.02.2009 (väike tagasilöök)
"Mind ei ole tabanud tavapärane masendus, et olen taas ebaõnnestunud. Vanad harjumused on loomulikult tagasi hiilinud ja sellega koos ka tulid need paar kilo tagasi, kuid tavapärast dieedijärgset õgimist ei ole toimunud ja see on minu jaoks midagi täiesti uut ja täiesti teistmoodi .
Hetkel olen juba positiivsemates meeleoludes ja üritan ka edaspidi tegeleda oma harjumuste muutmisega ning vähem rõhku panna söögijälgimisele. Võibolla ei saa minust kunagi saledat inimest, sest minu harjumused on niivõrd tugevad, kuid vähemalt olen ma suutnud endale teadvustada vigu, mida ma teen ja asi ei ole ainult üleliigsetes kalorites."
11.04.2009 (Sellest kuupäevast alates pole mul enam suuremaid kaalutõuse olnud. Kaal on langenud või püsinud enam-vähem sama koha peal.)
"Teatan, et alustan kolmandat korda taas programmiga:
"Tee midagi teistmoodi"
Olen endiselt veendunud, et ükski dieet pole piisavalt mõjuv, kui kõik muud harjumused püsima jäävad. Enne peab hakkama midagi muutuma minu kogu elus.
Olen saanud palju häid mõtteid, mida lisaks raamatuprogrammile jälgida. Tasapisi üritan oma mõtted taas positiivseks saada.
Üks nipp: Hommikul ärgates mõtle kõigepealt sellele, mis on eesolevas päevas hästi.
Kui hakkasin mõtlema, mis mul praegusel hetkel hästi on, siis oli seda palju rohkem, kui ma oleks arvata osanud.
Dieedi asemel pean hakkama tegelema hoopis "laiskuse" võõrutusraviga, sest see on nagu nõiaring. Kaal tõuseb ja liigud vähem, mida vähem liigud, seda enam kaal tõuseb ja seda vähem jõuad end liigutada. Põlvevalud on muutunud taas nii tugevaks, et kükitada ma praegu ei saaks, sest siis ei suudaks ma enam püsti tõusta.
Üritan endas arendada mõtlemist, et mul on süüa vaja vaid niipalju, et ellu jääda - ma ei ela selleks, et süüa.
Ma tean, et seekord õnnestub. Peab õnnestuma!
PS. Eile sõbranna pool täis kõhu ja riietega kaaludes näitas kaal 101,6. Tegelikult aimasin, et ma juba seal kolmekohaliste klubis olen, kuid kodukaal on mul veidi leebem minu vastu. Tänahommikune tühikaal 97kg" - (minu kodukaal valetas ning hiljem sain teada, et minu suurim kaalunumber võis ulatuda ca 103kg-ni)
Hea nõu:
"Tahtsin öelda, et see algatus harjumuste muutmiseks on igati kiiduväärt, aga tahaskin siia juurde rõhutada seda mõtet, mis mina oma peas olen arendanud järjest rohkem - edu sõltub sellest, kui palju sa neid paremaid harjumusi suudad integreerida oma igapäevaellu selliselt, et see tunduks kõige loomulikum asi maailmas. veelgi olulisem on kaardistada need n-ö ohukohad ja õppida nendega toime tulema ja vat see on see koht, millega mina näiteks kuidagi toime ei saa seega olen põnevil, et näha sinu näitel, kui kaugele esimese poole arendamisega jõuda võib..."
12.04.2009
"Peale selle raamatu programmi esimest korda läbimist olen enda jaoks nii mõnedki ohukohad leidnud. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma jätan "näpu tulle pistmata". See on nagu ülesöömisegagi. Tean, et ei tohi, aga ikka söön. Sama lugu on ka muude harjumustega, kuid vähemalt olen hakanud nüüd neid märkama ja kui ma 3-st korrast kasvõi ühel muudan oma käitumist, siis on see hea algus."
Tänaseks võin öelda, et nii mõnigi positiivne harjumus on minu elu igapäevane osa. Koristamine ei tundugi enam lõputu piin. Mulle meeldib end rohkem liigutada. Televiisorit ei vaata ma mõnikord mitu päeva. Isegi arvutis istumised on jäänud harvemaks. Elu on muutunud kuidagi reaalsemaks. Ma elan rohkem tänases päevas ja praeguses hetkes.
Jätkub...
Kõige olulisem minu kaalulangetuse juures oli keskenduda oma käitumismustritele ning mõtlemisele. Miks ma söön?(näljast või emotsioonide pärast) Kuidas ma söön? (kiiresti või aeglaselt) Minu mõtete muutmisel oli alguses abiks raamat: "Ei mingit dieeti. Tee seda teistmoodi"B. Fletcher; 2010.a. suvel ostsin veel lisaks P. McKenna raamatu"Ma teen su saledaks", mis aitas edasi mõelda ja tegutseda.
Mõned mõtted minu harjumuste muutmisest:
10.01.2009
"Tänu harjumuste muutmisele olen neid paremini märkama hakanud. Üks suur viga, mis mu kaalu tõstab on kindlalt see, et IGA kord, kui ma kööki lähen, pistan sealt midagi suhu. Seda HARJUMUST tahan küll teadlikult muuta, st. ma ei keela endale mingit kindlat toiduainet vaid muudan harjumust näksida."
17.01.2009
"Mul on tekkinud imelikud harjumused, mida varem pidasin ilmvõimatuks Nt. pesen õhtul peale sööki alati kõik nõud ära - tean, et mõne jaoks tundub see iseenesestmõistetav, kuid siiani tundsin, et ma olen ju nii väsinud, las need nõud olla.
Teleka ees istun palju vähem. Otsin pidevalt, mida saaks veel teha. Energiat on hetkel mõnusalt palju. Ja peaaegu iga tegevuse juures mõtlen, kas see on harjumus ja kui on harjumus, siis millised teod võiksid sellele järgneda, mis mõjutavad minu kehakaalu. Sellest köögis mõttetult näksimisest olen osaliselt lahti saanud. Enne palakese haaramist mõtlen, et ehk võiksin hoopis klaasi vett juua või vorstileiva asemel ühe puuvilja süüa. Tihtipeale õnnestub mul ilma midagi näksimata köögist lahkuda. Oluline on siin see, et ma ei mõtle, et mul on dieet, vaid see, et ma mõtlen, et mul on see ebameeldiv harjumus, millest tuleks vabaneda. "
Nüüdseks olen teada saanud, et minu köögis näksimised olid osaliselt seotud hoopis emotsioonidega, aga selle kohta tuleb eraldi peatükk. :)
20.02.2009 (väike tagasilöök)
"Mind ei ole tabanud tavapärane masendus, et olen taas ebaõnnestunud. Vanad harjumused on loomulikult tagasi hiilinud ja sellega koos ka tulid need paar kilo tagasi, kuid tavapärast dieedijärgset õgimist ei ole toimunud ja see on minu jaoks midagi täiesti uut ja täiesti teistmoodi .
Hetkel olen juba positiivsemates meeleoludes ja üritan ka edaspidi tegeleda oma harjumuste muutmisega ning vähem rõhku panna söögijälgimisele. Võibolla ei saa minust kunagi saledat inimest, sest minu harjumused on niivõrd tugevad, kuid vähemalt olen ma suutnud endale teadvustada vigu, mida ma teen ja asi ei ole ainult üleliigsetes kalorites."
11.04.2009 (Sellest kuupäevast alates pole mul enam suuremaid kaalutõuse olnud. Kaal on langenud või püsinud enam-vähem sama koha peal.)
"Teatan, et alustan kolmandat korda taas programmiga:
"Tee midagi teistmoodi"
Olen endiselt veendunud, et ükski dieet pole piisavalt mõjuv, kui kõik muud harjumused püsima jäävad. Enne peab hakkama midagi muutuma minu kogu elus.
Olen saanud palju häid mõtteid, mida lisaks raamatuprogrammile jälgida. Tasapisi üritan oma mõtted taas positiivseks saada.
Üks nipp: Hommikul ärgates mõtle kõigepealt sellele, mis on eesolevas päevas hästi.
Kui hakkasin mõtlema, mis mul praegusel hetkel hästi on, siis oli seda palju rohkem, kui ma oleks arvata osanud.
Dieedi asemel pean hakkama tegelema hoopis "laiskuse" võõrutusraviga, sest see on nagu nõiaring. Kaal tõuseb ja liigud vähem, mida vähem liigud, seda enam kaal tõuseb ja seda vähem jõuad end liigutada. Põlvevalud on muutunud taas nii tugevaks, et kükitada ma praegu ei saaks, sest siis ei suudaks ma enam püsti tõusta.
Üritan endas arendada mõtlemist, et mul on süüa vaja vaid niipalju, et ellu jääda - ma ei ela selleks, et süüa.
Ma tean, et seekord õnnestub. Peab õnnestuma!
PS. Eile sõbranna pool täis kõhu ja riietega kaaludes näitas kaal 101,6. Tegelikult aimasin, et ma juba seal kolmekohaliste klubis olen, kuid kodukaal on mul veidi leebem minu vastu. Tänahommikune tühikaal 97kg" - (minu kodukaal valetas ning hiljem sain teada, et minu suurim kaalunumber võis ulatuda ca 103kg-ni)
Hea nõu:
"Tahtsin öelda, et see algatus harjumuste muutmiseks on igati kiiduväärt, aga tahaskin siia juurde rõhutada seda mõtet, mis mina oma peas olen arendanud järjest rohkem - edu sõltub sellest, kui palju sa neid paremaid harjumusi suudad integreerida oma igapäevaellu selliselt, et see tunduks kõige loomulikum asi maailmas. veelgi olulisem on kaardistada need n-ö ohukohad ja õppida nendega toime tulema ja vat see on see koht, millega mina näiteks kuidagi toime ei saa seega olen põnevil, et näha sinu näitel, kui kaugele esimese poole arendamisega jõuda võib..."
12.04.2009
"Peale selle raamatu programmi esimest korda läbimist olen enda jaoks nii mõnedki ohukohad leidnud. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma jätan "näpu tulle pistmata". See on nagu ülesöömisegagi. Tean, et ei tohi, aga ikka söön. Sama lugu on ka muude harjumustega, kuid vähemalt olen hakanud nüüd neid märkama ja kui ma 3-st korrast kasvõi ühel muudan oma käitumist, siis on see hea algus."
Tänaseks võin öelda, et nii mõnigi positiivne harjumus on minu elu igapäevane osa. Koristamine ei tundugi enam lõputu piin. Mulle meeldib end rohkem liigutada. Televiisorit ei vaata ma mõnikord mitu päeva. Isegi arvutis istumised on jäänud harvemaks. Elu on muutunud kuidagi reaalsemaks. Ma elan rohkem tänases päevas ja praeguses hetkes.
Jätkub...
Monday, August 1, 2011
Suvi!
Tavaliselt on suvi oma grillimiste ja tšillimistega minu kaalu kindlalt kergitanud. Kui ma just ei ole endale teadlikult mõnda dieeti planeerinud. Rekord on olnud 3 kuuga +8kg. Sel aastal on meil iga nädal mõni grillõhtu olnud. Minu kaal on aga püsinud enam-vähem samas kohas. Kaal kõigb pooleteise kg piires ning heal juhul võiksin öelda, et olen kilo juurde võtnud.
Proovisin juulikuus McKenna plaati pikemaajaliselt kuulata ning võtsin üle pika aja tema raamatu kätte ja olen seda õhtuti pisikeste peatükkide viisi üritanud lugeda, sest endiselt on mul raskusi tema 4 reegli täieliku jälgimisega. Niipea kui ma end ei jälgi, hakkan sööma kiiremini ning ei märkgagi, mmillal mu kõht tegelikult täis saab. Kui sööngi rahulikumalt, siis on nii raske jätta paar pala taldrikule, kuigi tean, et mu kõht on juba täis. Emotsionaalse söömisega on ka nii ja naa. Mõni päev õnnestub mul süüa tõesti ainult siis, kui olen näljane, kuid teinekord tean, et söön seetõttu, et olen närvis või sellepärast, et mul on igav vms. :(
Teoorias on seega kõik nii lihtne, aga kui ma selle kõik praktikasse ka suudaksin viia, siis oleksin juba sale :P.
Kõigele sellele vaatamata ei ole ma lootust kaotanud ja pusin endiselt vaikselt edasi. Olen oma päevadesse toonud enam liikumist. Alustasin 1800 lisasammuga igal hommikul. Hetkel on samme juba 2500 ringis ning eile tegin lisaks hommikusele jalutuskäigule ka pisema tiiru õhtul. Täna hommikul aga mõtlesin, et võikski õhtuti ka hakata taas keppidega kõndima, sest hommikutiire ma väga palju pikemaks venitada ei saa ning koeraga pole mul võimalik keppe kaasa võtta.
Kaalust üritan hetkel suure kaarega mööda käia, sest vahepeal muutusin taas numbrisõltlaseks. :P
Enesetunne on iseenesest hea. Vaatamata üleliigsetele kilodele, tunnen end oma kehas hästi ja liikumine paneb mind veel paremini tundma. Minu arust on hästi oluline, et liikumine oleks minuga kooskõlas.
Ootan võimalust, et endale veel veidi kirjandust lisaks osta. Seni jätkan McKenna 4 reegli järgimist.
Kena suve jätku kõigile!
Proovisin juulikuus McKenna plaati pikemaajaliselt kuulata ning võtsin üle pika aja tema raamatu kätte ja olen seda õhtuti pisikeste peatükkide viisi üritanud lugeda, sest endiselt on mul raskusi tema 4 reegli täieliku jälgimisega. Niipea kui ma end ei jälgi, hakkan sööma kiiremini ning ei märkgagi, mmillal mu kõht tegelikult täis saab. Kui sööngi rahulikumalt, siis on nii raske jätta paar pala taldrikule, kuigi tean, et mu kõht on juba täis. Emotsionaalse söömisega on ka nii ja naa. Mõni päev õnnestub mul süüa tõesti ainult siis, kui olen näljane, kuid teinekord tean, et söön seetõttu, et olen närvis või sellepärast, et mul on igav vms. :(
Teoorias on seega kõik nii lihtne, aga kui ma selle kõik praktikasse ka suudaksin viia, siis oleksin juba sale :P.
Kõigele sellele vaatamata ei ole ma lootust kaotanud ja pusin endiselt vaikselt edasi. Olen oma päevadesse toonud enam liikumist. Alustasin 1800 lisasammuga igal hommikul. Hetkel on samme juba 2500 ringis ning eile tegin lisaks hommikusele jalutuskäigule ka pisema tiiru õhtul. Täna hommikul aga mõtlesin, et võikski õhtuti ka hakata taas keppidega kõndima, sest hommikutiire ma väga palju pikemaks venitada ei saa ning koeraga pole mul võimalik keppe kaasa võtta.
Kaalust üritan hetkel suure kaarega mööda käia, sest vahepeal muutusin taas numbrisõltlaseks. :P
Enesetunne on iseenesest hea. Vaatamata üleliigsetele kilodele, tunnen end oma kehas hästi ja liikumine paneb mind veel paremini tundma. Minu arust on hästi oluline, et liikumine oleks minuga kooskõlas.
Ootan võimalust, et endale veel veidi kirjandust lisaks osta. Seni jätkan McKenna 4 reegli järgimist.
Kena suve jätku kõigile!
Wednesday, July 6, 2011
Kõik pole nii must ja valge....
Eelmine kord olen kirjutanud nii mõnusalt positiivse postituse, et tekib kohe tunne, et kas tõesti mina sain seda üleüldse kirjutada. Aegajalt olen oma tunnetega nagu mingil Ameerikamäel üles ja alla ja ei leia pidureid üles.
Kui mul on tegevusrohke periood ning oma mõtete mõtlemiseks enam aega ei jää, siis muutun närviliseks. Ma vajan aegajalt sellist laadimist.Peale jaani viskas kaalunumbri taas kõrgemale üles. Hetkeseisu ei tea ja praegu tunnen, et ei tahagi teada. Püüan leida mingit sisemist tasakaalu. Kaal ei ole elu. Minu elu mõte on milleski enamas. Täna hommikul sain laheda sõnumi: Enjoy Living!. Muigasin ja mõistsin, et see on nii kümnesse. Lihtsalt nautida ja tunda rõõmu igast päevast igast hetkest ja vähem viriseda ja mõelda sellele, mis on halvasti või mis võiks paremini olla.
Märkasin, et virisen isegi tegevuse üle, mida ma tegelikult naudin.Mul oli lausa häbi kui seda märkasin, aga alati on ju võimalik teha paremini ja seda ma eile juba tegingi. läksin peenravahesse ja nautisin iga rohututi välja tõmbamist. See ongi ju tegelikult aeg mulle endale - saan rahus oma mõtteid mõelda ;).
Kaaluteemaga seoses otsustasin P. McKennat igal õhtul kuulama hakata, sest sain teada, et selle plaadi mõju hakkab avalduma vaid siis, kui teda järjepidevalt kuulata. Eile olin poolunes ja ei mäleta enamus teksti, mis plaadilt tuli, alles siis kui loeti ärkamissekundeid, tulin oma poolunest tagasi ärkvele. Igatahes mulle meeldib ja proovin nüüd siis järjepidevust arendada ning ehk kuu aja pärast on näha, kas on mingeid muutusi kaalul või mitte.
Kena suve jätku!;)
Kui mul on tegevusrohke periood ning oma mõtete mõtlemiseks enam aega ei jää, siis muutun närviliseks. Ma vajan aegajalt sellist laadimist.Peale jaani viskas kaalunumbri taas kõrgemale üles. Hetkeseisu ei tea ja praegu tunnen, et ei tahagi teada. Püüan leida mingit sisemist tasakaalu. Kaal ei ole elu. Minu elu mõte on milleski enamas. Täna hommikul sain laheda sõnumi: Enjoy Living!. Muigasin ja mõistsin, et see on nii kümnesse. Lihtsalt nautida ja tunda rõõmu igast päevast igast hetkest ja vähem viriseda ja mõelda sellele, mis on halvasti või mis võiks paremini olla.
Märkasin, et virisen isegi tegevuse üle, mida ma tegelikult naudin.Mul oli lausa häbi kui seda märkasin, aga alati on ju võimalik teha paremini ja seda ma eile juba tegingi. läksin peenravahesse ja nautisin iga rohututi välja tõmbamist. See ongi ju tegelikult aeg mulle endale - saan rahus oma mõtteid mõelda ;).
Kaaluteemaga seoses otsustasin P. McKennat igal õhtul kuulama hakata, sest sain teada, et selle plaadi mõju hakkab avalduma vaid siis, kui teda järjepidevalt kuulata. Eile olin poolunes ja ei mäleta enamus teksti, mis plaadilt tuli, alles siis kui loeti ärkamissekundeid, tulin oma poolunest tagasi ärkvele. Igatahes mulle meeldib ja proovin nüüd siis järjepidevust arendada ning ehk kuu aja pärast on näha, kas on mingeid muutusi kaalul või mitte.
Kena suve jätku!;)
Tuesday, June 21, 2011
Armasta iseennast!
Käisin koolitusel "Armasta iseennast - muuda oma elu"
Selle koolituse käigus sain vastused mitmetele küsimustele, mis mind eelmistes teemades on vaevanud. Sain teadlikuks mõnedest probleemidest oma minevikust, mis on minu olevikku tugevalt mõjutanud.
Hetkel ei suuda ma seda pikemalt kirja panna. Oluline on see, et mulle tundub nagu ma hakkaksin paranema ühest pikaajalisest haigusest. Minu elus ongi nüüd palju enam armastust. Tunnen armastust iseenda vastu ning tänu sellele armastan ka end ümbritsevaid rohkem. Tahan oma kodu täita armastusega. Lapsed vist ka tunnevad seda, sest nad tulevad pidevalt minu juurde ja kallistavad mind. :)
Söömisest - Louise L. Hay usub, et meie ülekaal on põhjustatud hirmust. Kaitsmatuse tunne tekitab soovi kasvatada endale kaitserüü. Ma sain tegeleda ühe suure hirmuga oma minevikust. Muutsin oma suhtumist ühte konkreetsesse mälestusse ja lasin ta vabaks. Teisel päeval peale "vabaks laskmist" tundsin, et mul pole enam isu. Tahan süüa alles siis, kui mu kõht on tõesti tühi. Hetkel on minus ka palju energiat. Ma ei mõtle enam nii palju: Ma PEAN.... Ma lihtsalt lähen ja teen, sest ma tahan.
Samas oli seda informatsiooni iseenda kohta sellel koolitusel väga palju ning samuti on palju neid teemasid, millega on veel vaja tegeleda. Millega ma TAHAN tegeleda ning seetõttu ma pigem ei hõiskaks enne õhtut. Tahtsin kirja panna oma hetkeseisu.
Puhkus on alanud ja naudin seda täiel rinnal.
Eile oli kodutööde päev, täna käisin lastega kinos,õhtul jõudsin veel lillepeenra korda teha ja tuppa tulles tekkis suur soov pannkooke küpsetada. Ja niimoodi ma kulgen kuidagi iseenesestmõistetavalt ühest toimingust teise. Varem pidin end kõigeks selleks sundima. Soovin, et see tunne jääks igaveseks kestma. :)
Selle koolituse käigus sain vastused mitmetele küsimustele, mis mind eelmistes teemades on vaevanud. Sain teadlikuks mõnedest probleemidest oma minevikust, mis on minu olevikku tugevalt mõjutanud.
Hetkel ei suuda ma seda pikemalt kirja panna. Oluline on see, et mulle tundub nagu ma hakkaksin paranema ühest pikaajalisest haigusest. Minu elus ongi nüüd palju enam armastust. Tunnen armastust iseenda vastu ning tänu sellele armastan ka end ümbritsevaid rohkem. Tahan oma kodu täita armastusega. Lapsed vist ka tunnevad seda, sest nad tulevad pidevalt minu juurde ja kallistavad mind. :)
Söömisest - Louise L. Hay usub, et meie ülekaal on põhjustatud hirmust. Kaitsmatuse tunne tekitab soovi kasvatada endale kaitserüü. Ma sain tegeleda ühe suure hirmuga oma minevikust. Muutsin oma suhtumist ühte konkreetsesse mälestusse ja lasin ta vabaks. Teisel päeval peale "vabaks laskmist" tundsin, et mul pole enam isu. Tahan süüa alles siis, kui mu kõht on tõesti tühi. Hetkel on minus ka palju energiat. Ma ei mõtle enam nii palju: Ma PEAN.... Ma lihtsalt lähen ja teen, sest ma tahan.
Samas oli seda informatsiooni iseenda kohta sellel koolitusel väga palju ning samuti on palju neid teemasid, millega on veel vaja tegeleda. Millega ma TAHAN tegeleda ning seetõttu ma pigem ei hõiskaks enne õhtut. Tahtsin kirja panna oma hetkeseisu.
Puhkus on alanud ja naudin seda täiel rinnal.
Eile oli kodutööde päev, täna käisin lastega kinos,õhtul jõudsin veel lillepeenra korda teha ja tuppa tulles tekkis suur soov pannkooke küpsetada. Ja niimoodi ma kulgen kuidagi iseenesestmõistetavalt ühest toimingust teise. Varem pidin end kõigeks selleks sundima. Soovin, et see tunne jääks igaveseks kestma. :)
Thursday, February 3, 2011
Ma olen väärtuslik!
Ütlen seda endale, aga millegipärast ise ka ei usu. Kunagi keegi foorumis kirjutas, et kui su mõtted on vabad söömisest, siis jääb aega mõelda oma teistele elu osadele. Pereeluga on ok, tööl olen ka end tasapisi sisseelanud, aga vaatamata kõigele sellele OK olemisele, ei ole ma rahul. Ma ei ole rahul iseendaga. Oma kehaga olen ma rahu sõlminud, aga minu vaim on endiselt segaduses.
Ma püüan pidevalt olla keegi, kes ma pole. Ma kardan teha midagi valesti, kardan eksida. Kuid eksimine on ju inimlik. Mõnes valdkonnas mul see hirm puudub, kuid mõnes valdkonnas väljendub seda suuremini. Ma sooviksin vastata mingitele standarditele, aga kes ütleb, millised on need õiged. Kes julgeb öelda, et tema väärtused on paremad kui minu omad? Et minu tõde on halvem, kui kellegi teise tõde?
Me sünnime siia, et õppida. Meie elu on täis õppetunde. Mõnedest ei oska me aga õppida ja astume aina ja aina samasse ämbrisse. Kui ma olen juba mitmendat korda haiget saanud, siis olen ikka täiesti loll ju, et näpu uuesti tulle pistan. Kannata või muuda!
Pean seda meeles pidama hakkama ning rohkem oma elu elama ning vähem teiste omi.
Taas üks rida enesesüüdistust. Selles olen ma osav. Tunnen süüdi ja hakkan aina enam käituma nii, et oleks põhjust süüdi tunda. Kahju, et ma ei saa sellest siia pikemalt kirjutada, milles kõiges ma end süüdi tunnen. See on üks hävitav tunne, mis hakkab sind seestpoolt hävitama. Mille järele olen mina näljane? Tunnustuse järgi.
Kuid see tunnustus ei saa tulla väljaspoolt, sest seni kuni see tuleb väljaspoolt ning ei ole minu tõega kooskõlas, seni oleks see nagu kurtidele kõrvadele. Ma pean ise hakkama enam iseendasse uskuma. Me ei saa olla kõiges KÕIGE paremad. Me peame leppima, et on valdkondi, mis sobivad paremini ja teisi, mis pole meie jaoks. Aga vahel on ikkagi iseenda pärast häbi. MIks küll mina ometigi selline ei ole? Miks mina nii hästi hakkama ei saa?
See jutt sai kõik väga üleüldine. Kuid võibolla tunneb keegi teinegi sarnaselt. Igatahes on minu mõtlemine see, kellega pean rahu sõlmima. Oskus ise märgata oma väärtusi - see on midagi, millele ma pean tähelepanu pöörama.
Ma peaksin õppima hindama oma väärtust ja vähem võrdlema end teistega, sest teised ei ole mina. Ma olen ju ainulaadne. Ma olen väärt armastust ja hoolimist. Ja ma ju tegelikult saan seda piisavalt, aga siin tuleb mängu taas süütunne. Kas ma ikka olen selle ärateeninud, et mul on nii tore mees ja head lapsed?
Ma tahaks nii väga teada, kust tulevad sellised mõtted ja kahtlused. Tahan neist vabaneda, kuid sümptomite asemel peaks ravima põhjust. Mingi põhjus peab ju siin olema. Vähene tunnustus lapsepõlves? Püüd olla parem, et see vähenegi tunnustus ära teenida ja samas tagasiside - vaatamata tubliolemisele ei mingit tunnustust. Kõike võeti iseenesestmõistetavana. Pigem võis tulla üks kriitikanool, kui selleks vähegi võimalus oli. Oled tubli küll, aga tegelikult...
Ma ei tea, miks see nii on. Ma soovin sellest vabaneda.
Ma püüan pidevalt olla keegi, kes ma pole. Ma kardan teha midagi valesti, kardan eksida. Kuid eksimine on ju inimlik. Mõnes valdkonnas mul see hirm puudub, kuid mõnes valdkonnas väljendub seda suuremini. Ma sooviksin vastata mingitele standarditele, aga kes ütleb, millised on need õiged. Kes julgeb öelda, et tema väärtused on paremad kui minu omad? Et minu tõde on halvem, kui kellegi teise tõde?
Me sünnime siia, et õppida. Meie elu on täis õppetunde. Mõnedest ei oska me aga õppida ja astume aina ja aina samasse ämbrisse. Kui ma olen juba mitmendat korda haiget saanud, siis olen ikka täiesti loll ju, et näpu uuesti tulle pistan. Kannata või muuda!
Pean seda meeles pidama hakkama ning rohkem oma elu elama ning vähem teiste omi.
Taas üks rida enesesüüdistust. Selles olen ma osav. Tunnen süüdi ja hakkan aina enam käituma nii, et oleks põhjust süüdi tunda. Kahju, et ma ei saa sellest siia pikemalt kirjutada, milles kõiges ma end süüdi tunnen. See on üks hävitav tunne, mis hakkab sind seestpoolt hävitama. Mille järele olen mina näljane? Tunnustuse järgi.
Kuid see tunnustus ei saa tulla väljaspoolt, sest seni kuni see tuleb väljaspoolt ning ei ole minu tõega kooskõlas, seni oleks see nagu kurtidele kõrvadele. Ma pean ise hakkama enam iseendasse uskuma. Me ei saa olla kõiges KÕIGE paremad. Me peame leppima, et on valdkondi, mis sobivad paremini ja teisi, mis pole meie jaoks. Aga vahel on ikkagi iseenda pärast häbi. MIks küll mina ometigi selline ei ole? Miks mina nii hästi hakkama ei saa?
See jutt sai kõik väga üleüldine. Kuid võibolla tunneb keegi teinegi sarnaselt. Igatahes on minu mõtlemine see, kellega pean rahu sõlmima. Oskus ise märgata oma väärtusi - see on midagi, millele ma pean tähelepanu pöörama.
Ma peaksin õppima hindama oma väärtust ja vähem võrdlema end teistega, sest teised ei ole mina. Ma olen ju ainulaadne. Ma olen väärt armastust ja hoolimist. Ja ma ju tegelikult saan seda piisavalt, aga siin tuleb mängu taas süütunne. Kas ma ikka olen selle ärateeninud, et mul on nii tore mees ja head lapsed?
Ma tahaks nii väga teada, kust tulevad sellised mõtted ja kahtlused. Tahan neist vabaneda, kuid sümptomite asemel peaks ravima põhjust. Mingi põhjus peab ju siin olema. Vähene tunnustus lapsepõlves? Püüd olla parem, et see vähenegi tunnustus ära teenida ja samas tagasiside - vaatamata tubliolemisele ei mingit tunnustust. Kõike võeti iseenesestmõistetavana. Pigem võis tulla üks kriitikanool, kui selleks vähegi võimalus oli. Oled tubli küll, aga tegelikult...
Ma ei tea, miks see nii on. Ma soovin sellest vabaneda.
Subscribe to:
Posts (Atom)