Olen kaalumise sõltlane. Igal hommikul kaalule ning tihtipeale ka väike õhtune kontroll. Pole sellest patust siiani vabaks saanud, kuid suudan ikka mõne päeva juba kaalumata olla ning see number ei tundu enam nii palju mind mõjutavat. See on aga üks salakaval harjumus, sest see võib isegi otsustada kogu meie ülejäänud päeva meeleolu või söömised.
02.10.2010 Mõtlesin, et peaksin radikaalsemalt võtma ette uue sammu ning seetõttu olen otsustanud end kuu aega mitte kaaluda (kui täpne olla, siis 4 nädalat). Sooviksin teada, milline tulemus mind kuu lõpus ootab. Kuidas mõjub mittekaalumine minu kaalunumbrile? Kuna ma oma kaalu kuskile peita ei kavatse, siis on see minu jaoks paras väljakutse. Tänane päev on täis toimetusi. Elamine vaja puhtaks kasida ja niiiiiiiiiiiiii suur soov on üritada taas üks jooksutiir teha. Vaatan juba mitu päeva, et nii kena päikeseline ilm sobib jooksmiseks imehästi. Poleks arvanud, et ma võiks kunagi jooksmisest puudust tunda. Ma olen aina enam tundnud sisimas, et mul ei ole tegelikult reaalset vajadust end pidevalt kontrollida. Mingeid kasu/kahju tekitavaid asjaolusid ma ju jälgima ei pea. Pigem soovin kaaluteemast täielikult eemalduda. Ainukeseks probleemiks ongi jäänud see, et kipun vähemalt 2 korda nädalas kaalul käima. Sooviksin suuta harvem ning seetõttu selline katsetus. Tegelikult tean ma ilma kaalule astumatagi, kui olen olnud tavaliselt kaloririkkama toidu peale ning kaalutõus niiehknii ilmselge. Usun, et selline kaalu mittekontrollimine just arendab veelgi sisetunnet, et toituda pidevalt stabiilselt ja normaalselt.
03.10.2010 Minu meetodi "reelt maha kukkumine õigemini libisemine". Hetkel on minu elus olnud suhteliselt palju pingelist ja stressirohket perioodi. Uue tööga kohanemine ja lähedase matused. Eelmine kord sarnases olukorras olles suutsin 6 kuuga 16 kilo juurde võtta. Hetkel tunnen, et pole veel täiesti tasakaalu tagasi saanud. Isegi tervis teeb veidi trikke. Pidin rääkima sellest, kuidas ma reelt maha kipun libisema. Nimelt on söögiga kõik ikka suht vanaviisi. Kuigi mulle tundub, et söögiportsud on muutunud pisut suuremaks, sest mu mõtted ei püsi enam nii hästi söögi juures. Lisaportse ma ei võta, sest magu on suht kokkutõmbunud, aga just selline "veidike rohkem" on küll mu taldrikule lisandunud. Seda ehk mitte iga kord, kuid olen märganud väikest muutust. Teine olulisem näitaja on see, et minu vanad halvemad harjumused on ka tagasi hakanud hiilima. Tihtipeale leian end tuima näoga teleka ees istumas, selle asemel, et midagi asjalikku teha. Selleks, et asi päris käest ei läheks, oleks vaja end kuidagi taas reele upitada. Vahel tundub, et selleks pole hetkel piisavalt energiat Oehhh.....tahaks veel pikalt kurta, aga ega see ju midagi paremaks muuda. Pean lihtsalt üritama taas teistmoodi tegemistega, st. telekas kinni ja mõtted selgemaks. Tegin tänasekski mõned plaanid, millega tegeleda. Kindlasti peaks veidi õues nokitsema, sest värske õhk mõjub ka veidi värskendavalt ning aitab mõtted taas õigesse suunda saada
07.10.2010 See mittekaalumine teeb ikka parajalt ärevaks. Nagu midagi oleks puudu. Nagu midagi katastroofilist võiks juhtuda, kui ma ei tea, kas ma olen 100gr kergem või raskem. Täitsa tobe ju tegelikult. Mis sellest numbri teada saamisest ikka nii väga muutuks. See oleks nagu mingi hasartmäng. Enne kaalule astumist teed ennustuse, siis astud kaalule ja näed, kas "võitsid" või mitte. Kui number on sinu kahjuks, siis oled nördinud, kui kasuks, siis hõiskad rõõmust ja mõtled, et nüüd võib veidi vabamalt lasta. Selline on siis minu kaalusõltuvus. Peaaegu üks nädal juba ilma kaalumata möödas. Minu jaoks on see suht ebatavaline nähtus. Mõni päev ei tule kaalumine meeldegi, kuid teisel käid nagu kuutõbine kaalust mööda ja mõtled: astun-ei astun-astun- ei astu. Tänu kindla eesmärgi seadmisele on see mitteastumine siiski kergem. Vahel muretsen juba ette, et mis siis saab, kui olengi kuu lõpuks paar kilo juurde võtnud. Kas kaalule astumata minu tunnetus kaob või pigem muutub just tugevamaks? Ise loodan viimast ja kardan esimest varianti.
10.10.2010 Paksud mõtted. Nüüd, mil ma end ei kaalu, on mu tunded iseenda ja oma kaalunumbri suhtes suhteliselt segased. Millegipärast on kõige levinum mõte see, et ilma kaalumata tuleb kindlasti kaalu juurde. Sellise mõttega panen ma ju oma alateadvuse "sõnakuulelikult" minu soovi täitma. Veidike näksimist, mõnevõrra suurem ports, täiskõhutunde eiramine (st. söön ikkagi taldriku tühjaks) ning siis ei olegi oktoobri lõpuks muud oodata, kui kena plussi. Avastasin oma paksud mõtted ja alateadliku ennasthävitava käitumise ning otsustasin end veidi ümber programmeerida. 1. mõte: selle asemel, et pideval muretseda, et kas ma nüüd juurde ei võta, asendasin selle hoopis afirmatsiooniga: Kaalun oktoobri lõpuks 79,9kg. Isegi, kui ei kaalu, siis see mõte kindlasti suunab mind kenasti 7 suunas. 2. kuulasin üle pika aja taas P. McKenna CD-d. Kohe peale CD kuulamist läksin sööma ja sain kõhu taas palju väiksemast kogusest korralikult täis. 3. loodetavasti tuleb ümberprogrameerimisega ka enam liikumist minu igapäeva. Olengi liiga palju oma haiguse üle hädaldama hakanud. Selle asemel, et normaalselt igapäevast elu elada. Eks selle jahedama ilmaga annavad ju liigesed ikka kergemini tunda, kuid milleks sellele liigselt keskenduda Niisiis jään huviga oktoobri lõppu ootama ja eks annan vahepeal teilegi teada, mis tunded mind sellel perioodil valdavad. Kaalumisega on endiselt nii, et vahel tekib selline megaisu kaalule astuda. Tunnen nagu mul oleks mingi tõsisem võõrutus hetkel käsil. Kommentaar: Omast kogemusest võin ka seda öelda, et kaalumata ei tea ka kindlalt, kas maha läheb No ma ei tea, kui palju kaalukaid tunnetab, et "ahha 300 grammi on kadunud". Samas taoline kaalunäit julgustab küll. Minu vastus: Millegipärast on see hirm, et kaalu tuleb juurde, suurem. Loomulikult ei tea ma ka seda, et ma olen alla võtnud, aga kuivõrd elutähtis on seda üleüldse pidevalt teada???? Kuna ma arvan, et tegelikult on see osa kogu kaalu-/söögisõltuvusest, siis vajab see veidi võõrutamist. Sellest tingituna siis minu ekperiment. Ma usun, et nii mõnigi võiks mõelda, et kui kaua suudaks tema olla kaalumata ja mis sellest muutuks ning kuivõrd kerge see ülesanne oleks....
15.10.2010 Täna on selline päev, kus tahaks laulda: Tahan lennataaaa, aga mitte eriti kõrgelt. Lihtsalt oli nii lahe päev, et oleksin justkui tiivad saanud. Kohtusin suure hulga toredate inimestega, keda polnud juba väga pikka aega näinud. Olen iseendaga rahul, et otsustasin sellele üritusele üleüldse minna, sest alguses olid kahtlused ja kõhklused loomupäraselt tugevad. Minu elu oleks hetkel nagu tõesti täiesti rööpas. Nagu oleksin kuskile kohale jõudnud. Mis kaaluteemasse puutub, siis püsin endiselt rajal ja eile õhtul vahtisin kaalu ja peast käis läbi mõte, et võibolla ei taha ma ka 29.10 teada, kui palju ma kaalun. Eks näis. Suure tõenäosusega olen juba hommikul kell 6 kaalul, sest see mõte, et "küll tahaks teada", pole ka veel kuskile kadunud. Ja ongi jälle üks nädal läbi saanud. Kena nädalavahetust kõigile!
17.10.2010 Nüüd, mil ma ei kaalul ei käi, märkan, et päris prii ma veel söögimõtetest pole. Aegajalt on ikka veel neid näksimisperioode. Eile koeraga jalutamas olles jäin mõtlema, et olen hetkel mingis rahulolutsoonis - seda siis kaalu seisukohalt. -20 kg on ju suhteliselt suur kogus. Riided mahuvad selga. Kaaslased ütlevad komplimente - milleks siis veel pingutada, sest pingutama peab ka minu meetodiga. Selleks, et kaal korralikult langema saaks, peaksin rohkem tähelepanu pöörama oma harjumustele. Kipun ikka veel liikuma mingis mugavustsoonis, tegema väga palju harjumuspärast. Suudan vaid aegajalt teha midagi mitteharjumuspärast. Vahel tekib küsimus, et kas ma üldse tahan või suudan end normkaalu mõelda. Ehk olengi oma loomuselt just selline nagu ma hetkel olen. Eile õhtul mõtlesin, et paremaks kaalu langetamiseks peaksin ma mõtlema endale aegajalt midagi totaalselt erinevat. A'la - kinoskäik lastega, kunstinäituse külastus, mingi sporditegemine, millegi meisterdamine. See peab olema midagi totaalselt erinevat minu argipäevast. Samas hetkel rahalist ressurssi nõudvaid hobisid harrastada ei tahaks. Korra käis peast läbi, et peab jälle "Teistmoodi tegemiste" raamatu kätte võtma ja end veidi taas selle järgi joonele seadma. Nt. eile õhtul oli mul väga maitsev õhtusöök. Käisin paar korda köögist läbi ja tekkis suur soov veel ja veel üks amps võtta, loomulikult tundsin, et mu kõht on ju tegelikult täis. Haarasin paar korda prae kõrvalt mõned küpsenud porgandid ning siis jõin klaasi vett kõrvale, väljusin köögist ja hakkasin hoopis käsitööd tegema. Õnneks hiljem ununes soov näksida ja nii see kriitiline hetk siis möödus. Kuid samas teadsin, et näksimine tuleb minu puhul igavusest. Samas tegemist leiaks ju alati, kui ainult tahtmist oleks. Täna on kindel plaan õue asjatama minna, siis on vähem aega söögile mõelda ja samas üleliigsed kalorid kuluvad Aga ülejäänud elu on hetkel tõesti mõnusalt rööpas. Ees ootamas veidi kiirem nädal, aga seda huvitavam elu ju on. JÄTKUB...
