Eelmine kord olen kirjutanud nii mõnusalt positiivse postituse, et tekib kohe tunne, et kas tõesti mina sain seda üleüldse kirjutada. Aegajalt olen oma tunnetega nagu mingil Ameerikamäel üles ja alla ja ei leia pidureid üles.
Kui mul on tegevusrohke periood ning oma mõtete mõtlemiseks enam aega ei jää, siis muutun närviliseks. Ma vajan aegajalt sellist laadimist.Peale jaani viskas kaalunumbri taas kõrgemale üles. Hetkeseisu ei tea ja praegu tunnen, et ei tahagi teada. Püüan leida mingit sisemist tasakaalu. Kaal ei ole elu. Minu elu mõte on milleski enamas. Täna hommikul sain laheda sõnumi: Enjoy Living!. Muigasin ja mõistsin, et see on nii kümnesse. Lihtsalt nautida ja tunda rõõmu igast päevast igast hetkest ja vähem viriseda ja mõelda sellele, mis on halvasti või mis võiks paremini olla.
Märkasin, et virisen isegi tegevuse üle, mida ma tegelikult naudin.Mul oli lausa häbi kui seda märkasin, aga alati on ju võimalik teha paremini ja seda ma eile juba tegingi. läksin peenravahesse ja nautisin iga rohututi välja tõmbamist. See ongi ju tegelikult aeg mulle endale - saan rahus oma mõtteid mõelda ;).
Kaaluteemaga seoses otsustasin P. McKennat igal õhtul kuulama hakata, sest sain teada, et selle plaadi mõju hakkab avalduma vaid siis, kui teda järjepidevalt kuulata. Eile olin poolunes ja ei mäleta enamus teksti, mis plaadilt tuli, alles siis kui loeti ärkamissekundeid, tulin oma poolunest tagasi ärkvele. Igatahes mulle meeldib ja proovin nüüd siis järjepidevust arendada ning ehk kuu aja pärast on näha, kas on mingeid muutusi kaalul või mitte.
Kena suve jätku!;)
