Suveks saledaks???

Minus on tekkinud suur sisemine soov suveks mõned kilod kaotada. Peale haigusest taastumist tuli 2 kilo tagasi, st. olen taas 77kg ja sellelt platoolt ei taha kaal kuidagi allapoole liikuda. Tahaks sellest mugavustsoonist välja saada ja kaalu taas liikuma saada.
Hetkel teeb elu keerdkäike ning minu sees ja minu ümber on palju segadust. Eks see häirib ka söömist, kuid õnneks mitte nii palju nagu varem. Mu kaal püsib kindlalt ja pole vähemalt sellel stressirohkel ajal tõusnud.
Käisin eelmisel nädalal toitumisnõustaja juures ning olen juba nädal aega tema nõuannete järgi toitunud. Paraku ei ole see kaalule mõju avaldanud. Imelik on see, et valgu vähendamisel ja köögivilja koguste suurendamisega on mul tekkinud pidev näljatunne. Tõenäoliselt vajab siin midagi korrigeerimist.
Lisaks olen võtnud endale iga nädal ühe nn nädala väljakutse. Eelmisel nädalal üritasin igal päeval teha kõhulihaseid. Sel nädalal teen iga päev paar minutit hularõngast. See on selleks, et teha midagi teistmoodi ja end taas liikumise lainele saada, sest peale haigust on mu põlveliiges jälle nii hell, et ma pole korralikult trenni teha saanudki. Nüüd siis alustan selliste väiksemate ja vähem koormavate ülesannetega. Püüan ka igapäevaselt kõndida. Sammulugeja on peal ning ideaalne oleks, kui suudaksin teha 10 000 sammu. Siiani on õnnestunud vähemalt 8000 sammu iga päev.
Samas tunnen, et midagi on ikkagi veel puudu ja pean nüüd välja nuputama, mis see imelik midagi on. Üks võimalus oleks ju hakata toitumispäevikut pidama, et näha, mida ma söömises nö. valesti teen, kuid samas peale teistmoodi tegemisi ei armasta oma söömisi enam punkti  täpsusega jälgida, kuid võibolla peaks. Mõtlesin, et üks deviis võiks olla: Kogused kontrolli alla! Kuna mul on kõht pidevalt tühi, siis kahtlustan, et võibolla on mu söögikogused suurenenud ja ehk on magu nende koguste peale taas väljaveninud. Kunagi ma tegin üht enesesisendust. Ma kujutasin ette, et mulle on tehtud maooperatsioon ja sinna mahub väga vähe toitu. Abiks oli tõenäoliselt ka väike taldrik, kuhu mahtus vähe toitu. Aeglase söömistempoga tundus, et kõht sai alati kenasti täis. Praegu söön ma rohkem ja kõht tundub ikkagi tühjapoolne ning seetõttu kahtlustan, et magu on veidi suuremaks veninud. Kuna mu kaal pole üüratult tõusnud, siis pole see venimine midagi hullu, kuid takistab hetkel kaalu langust.
Kuu lõpus ootab mind ees üks pidulik üritus. Tahaks selleks ajaks olla mõned kilod kergem, kuid samas mõtlesin, et seda paari kilo ei paneks keegi tähelegi, see tõstaks võibolla veidikene minu enesehinnagut, kuid olulisem on see, kuidas ma end riietan ja kuidas ma end muidu tunnen. Kas ma säran või mitte? Seetõttu teen enesesisendusi, et olenemata kaalunumbrist ja mõnest kõhuvoldist olen ma kena ja armastusväärne. Väga tähtis on end armastada ja hästi tunda igas kaalus. Ma ju tegelen praegu sellega, et mu keha oleks tervem ja saledam (menüü muutmine, liikumine), kuid kui kaal ei taha hetkel nii kiiresti järgi tulla, kui mina sooviks, siis pean ma suutma rahulikuks jääda, mitte langema enesesüüdistuste nõiaringi. See tooks kaasa ainult hävingu. Seega võtan kõike rahulikult ja tean, et ükskord langevad ka need 10 viimast üleliigset kilo minu seljast. Ma olen valmis vabanema üleliigsest, sest minu maailmas on kõik hästi. ;)
Kena kevadet ja saledamat suve kõigile! :)

Haige ei ole hea olla. Olge terved!

Juba kolmas nädal haigena. Õnneks antibiootikumid teevad oma tööd ja mu enesetunne on paari päevaga juba paranema hakanud. Kuidas selline uimane ja ebameeldiv oleks tervisele mõjub? Söögiisud ei tõusnud, kuid ei kadunud ka päris ära. Aega süüa oleks ju olnud kogu aeg, kuid õnneks tahtmist mitte. Päevad koosnevad umbes 4-5-st söögikorrast, portsud on sellised parajad. püüan järgida reeglit, et ports peab kahte pihku ära mahtuma. Söömistempoga olen hetkel eriti rahul
Üks eha tuttav kuulis huvitavat mõtet sellest, et inimene ei saa samal ajal mõelda ja tunda. Kumb siis söömise ajal olulisem on? Söögi tunnetamine on tõenäoliselt väga oluline. Mõelda võib ju ka oluline, kuid väga tähtis on siis seejuures jälgida, mida me mõtleme. Kui ma keerutan oma päevaprobleeme peas, siis muutub minu söömistempo kohe kiiremaks ja ma ei mälu toitu normaalselt läbi ja kipun kugistama toitu ruttu ruttu all, nagu tahaks oma probleemid toiduga kinni toppida.
Tsiteeriksin siinkohal G. Roth'i: "Alustada tuleb alati märkamisest, kus te olete ja mida teete. Märkamine on hea. Te ei arvusta ennast. Te ei arva, et kogu koogi tahtmine näitab, milline inimene te olete.Te ei ütle endale, kui isekas te olete, ja et kui teised teakdis, et taahte tervet kooki endale, viskaksid nad teid välja. Mitte midagi niisugust. Toote end praegusesse hetke, ja kuna teie keha on siin ja praegu, kuna nälg või selle puudumine eksisteerib vaid nüüd ja praegu, siis küsite endalt, kas te ikka olete näljane. Lihtne. Kas ma olen näljane?.....
Kui kuulate, mida teie organism (mitte mõistus) päriselt tahab, siis avastate, et vaatamata ohkamisele ja süljeeritusele, mida lisanditega jäätise mainimine endaga kaasa toob, ei taha teie organism seda kolm nädalat järjest. Peale selle, et teie organism vajab ka muud toitu kui vahukoor ja šokolaad, on fakt ka see, et hetkel, mil ütlete endale, et võite selle saada, hetkel, mil pole enam tabusid, muutub šokolaadikastmega jäätis sama tavaliseks nagu sardiinid."
Nii ongi. Ma luban endale aegajalt friikaid või teeme hamburgeri või pitsa söömise päevi. Enamasti on pärast tunne organismis raske, sest ma ei talu hästi nisu. Kuid seda on vaja selleks, et endale tõestada, et ma võin süüa kõike, mida soovin ja mul ei ole keelatud toiduaineid. Kui ma selle burksi ära söön, siis enamasti peale seda ei soovi ma mitu nädalt ühtki burgerit nähagi. Nagu mu mees armastab kõikide kookide kohta öelda, et need näevad välja palju paremad, kui nende maitse on. Me sööme harva kooki ja järjest enam teame, et see pole meie kehale vajalik.
Veidi veel haiguseajast. Minu kaal sel perioodil on praktiliselt püsinud sama koha peal. Söömine on korras, kuid ma pole ju sel perioodil trenni teha saanud ja tunnen sellest megalt puudust. Ma ei olnud kunagi trenni inimene, kuid nüüd on trenn üks osa minu elust ja mul on tekkinud lausa vajadus enda liigutada. 
Peale 1. jaanuari oli minu kehakaal kerkinud 80kg juurde. Tänaseks on see 75kg, mis oli minu esialgne eesmärk selleks aastaks, kuid nüüd mõtlen juba, et ehk saan sel aastal isegi 70 kätte või veelgi parem, kui aasta lõpuks algaks kaal number 6-ga. :)

Saledad inimesed söövad ka makaroni ja kartulit.

Selline mõte tekkis mul eilset "Kaalul on rohkem kui elu" saadet vaadates. Paksudele inimestele püütakse igal viisil selgeks teha, et viga on nende toitumises ja söögivalikutes. Paneme trenni ja toitumiskava paika ja asi ongi lahendatud. Mina ei tahaks sellega nii üheülbaliselt nõustuda ja eilses saates hakkas mul mehest lausa kahju, sest poole aasta peal ütles ta ka ise, et see on rohkem psühholoogiline värk. Mina usun, et paljudel ongi see justnimelt psühholoogiline ja alustama peaks psühholoogiliste tegurite parandamisest ja alles seejärel võib jätkata toitumisnõustamisega ning treeningkavadega. Ühes teises saates ütles enim kilosid kaotanud mees, et tahab kaalu korda saada ja siis hakkab oma muredega tegelema. Ükski kaalunumber ei ole piisavalt hea, et viiks sult kõik mured minema.
Äärmiselt oluline on õppida oma emotsioonidega toime tulema, neid lahendama ja alles seejärel on mõtet hakata tegelema kaaluprobleemiga. G. Roth väidab, et ülekaalulised elaksid nagu oma kehast väljaspool. Keha on nagu midagi võõrast ja mitte mulle kuuluvat ja temaga peab midagi ette võtma sellepärast, et paksud inimesed ei sobi kõhnade kõrvale( See on nüüd minu liialdus).  Kuid Roth selgitab väga hästi ära, et me peaksime õppima elama oma kehas ja harjuma mõttega, et meil ongi laiem puusavöö või rasedusarmid, mis ei kao mitte kuhugi. Selle asemel, et seda kõike vihata, on vaja õppida end aktsepteerima. Kui sa vihkad midagi, siis sa ju ei hoolitse tema eest piisavalt. Seepärast on oluline oma keha aktsepteerida ja armastada, et pakkuda talle parimat.
Mina olen ka kogenud seda, et ma ei ela oma kehas ja kahjuks ei hooli ma temast ka piisavalt, vaid tahaksin nagu karistada, et ta on selline nagu on või olen täiesti passiivne ja mul on ükskõik, milline mu keha on. Ma ei pea siin kaalu silmas, vaid seda, et ma ei paku oma kehale piisavalt hoolitsusi ja tõenäoliselt ka mitte alati piisavalt kvaliteetset sööki. Kuigi ma teadvustan seda aina enam ning tasapisi pööran oma välimusele rohkem tähelepanu.
Nüüd siis veidike saledatest kartulisööjatest. Kõik kohad on täis soovitusi, kuidas oleks õige toituda. Me (ülekaalulised) ostame kalleid fileesid, igasuguseid võõramaa puu- ja köögivilju, mis on tihtipeale hirmkallid, ökopoe täisterajahusid ja veel palju muud. Kõik selleks, et saada sama ilusaks ja saledaks nagu naabrinaine või parim sõbranna. Kuid asi ei ole ju nendes kallites, võõrapärastes ja imelikes kombinatsioonides toitudes. Minu lähisugulaste ja sõprade seas on palju normkaalulisi....üllatus, üllatus, nad söövad kartulit ja kastet, makarone, friikartuleid ja isegi magusat, mille meie, mitte nii normis, endale tihtipeale ära keelame. Nad söövad normaalset eestimaist toitu, kuid on siiski normkaalus. See näitab ju selgelt, et asi ei ole nendes hirmkallites ja udupeentest toitudes, vaid milleski muus. Mina arvan, et see muu on väike osa geneetikat, pisike osa söögitalumatust, võibolla mõni ainevahetusprobleem (kuigi see võib olla hoopis ülekaalu tagajärg, mitte algpõhjus), istuv tööviis, erinevad harjumused ning minul kindlasti emotsionaalne toidusõltuvus ehk siis psühholoogilised põhjused. Mõned uuringud väidavad, et mõned toidud soodustavad toidusõltuvust ning arvan, et ka selles on mingi tõde ning võibolla ei peakski ma nii palju iseennast süüdistama, vaid saaks taas kellelegi väljaspoolt näpuga osutada, et tema tegi ja tema on süüdi, kuid ma arvan, et pigem siiski jään selle juurde, et minu kahe kõrva vahel on teemad, mis tahavad lahti harutamist ja tähelepanu. Ma olen sellega tegelenud juba neli aastat ja hetkel on kaal pikemaks ajaks seisma jäänud. Nii võiks väita, et mu meetodid ei tööta, kuid samas teame me kõik, et kaalu säilitamine võib olla langetamisest raskemgi ning minu kaal hetkel säilib ja langeb veidike. Aastavahetuse plussist on saanud 4kg miinust ja seda taas ilma dieetideta. Viimasel ajal olen märganud, et kipun magusat liigselt näksima....vaja see teema rohkem luubi alla võtta. Miks ma nii teen? Kas on mul isud, mis sunnivad süsivesikute järele haarama, igavus või tühi kõht? Muidu on  minu söömisega kõik OK ning naudin väga trennides käimist. :)

Ma ju võin seda endale lubada.

Tere!

Üks imelik tähelepanek. Lugesin teiste kaalulangetajate eneseületustest, piiramistest ja suurtest saavutustest, kui tublid nad ikka on, et teevad palju trenni ja söövad asju, mis neile nii väga ei meeldigi, kuid nad on ju tublid. Nad on end ületanud. Teinud midagi iseenda ja oma tervise heaks ja see kõik olekski ilus ja tore, kui need inimesed suudaksid sellele lainele jääda aastateks. Ühes postituses oli lausa välja öeldud, et paari kuu pärast saab rihma veidi vabamaks lasta. Mis mõttes? Kaalulangusest peab saama elustiil. St. sa pead suutma saavutatut ka hoida ja seda saab ainult siis, kui sa hakkadki elu lõpuni jälgima neid toitumisskeeme ja treeninguid, mida tegid siis, kui kaalu langetasid. Internetis võib ju leida mitmeid kaalulangetusportaale. Sealt võib leida toredaid edulugusid, kuid paraku ka mitmetele õnnestumistele järgnevaid ebaõnnestumisi. Kaalulangetajatele on ka tehtud saateid, kus kolme kuuga inimesed end hullult piinates, mitmekümneid kilosid alla võtavad, kuid siis tehakse saade "Pool aastat hiljem" ning tihtipeale ei taha võitja enam oma nägugi näidata, sest tema kaal on hakanud taas tõusma. See ei toimi, kuid siiski ei väsi me üritamast, sest ehk on seekord see õige ja ma suudan ja saan hakkama. Mind teevad kõik sellised edulood kurvaks. Ma tean, kui õnnetu ma olin seesmiselt. Eufooria, et ma saavutasin midagi, asendust tihtipeale peagi masendusega, sest õgimishood tulid tagasi. Ma lubasin endale kõike, mida olin vahepeal keelanud ja peagi olid kilod tagasi. Kaua võib? Kolmekohalist arvu oma kaalul nähes tundsin, et mul on täesti ükskõik ja mina jäängi paksuks, sest niimoodi oma keha dieetidega vintsutada ei tundunud enam normaalne.Ma tundsin, et dieedid teevad mind paksuks ja otsustasin neist seetõttu loobuda.
Jah, ma olen ikka veel ülekaaluline. Kuid ma olen 25kg kergem, kui oma kõige kõrgemas kaalus. Mul pole 4a jooksul olnud üle 2-3kg kaalutõusu ja ma armastan end just sellisena nagu ma olen. Seda ei olegi nii vähe. :)
Teiste pingutustest ja vintsutustest lugedes tabas mind aga mingi imelik hoog. Minu peas käis mingi kiiks, et "mina võin". Mind haaras mingi stressiseisund, milles oleksin soovinud hakata külmkappi tühjendama. Ma nagu oleksin nagu olnud see, kes on end juba 3 kuud näljutanud ja tahab endale nüüd taas kõike lubada. Väga veider igatahes. Selleks, et endlae tõestada, et ma võingi ja minuga ei juhtu midagi, kui ma söön seda, mida hing ihkab, tegin endale sefiiriõhtu. St. sõin 4 või isegi 5 sefiiri õhtusöögiks. See õnneks aitaski veidike. Sain magusalaksu kätte ja rahunesin maha, sest sain aru, et ma ei pea kogu külmakapi sisu korraga tühjendama. Ma võin sealt võtta alati midagi, kui mul vaid kõht tühi ja soov midagi "head" süüa. Loodetavasti rahunen nüüd maha ja suudan edasi taas  vaikselt oma rada astuda.

Arstil käidud.

Käisin täna füsioterapeudi nõustamisel. Väga lahe kogemus. Treener oli asjalik ja sai aru, millist abi täpselt vajan. Piinlik oli, sest minu lihased on olematud, vaatamata sellele, et olen püüdnud tasapisi end nüüd treenida.
Sain nüüd koju harjutused, mida igapäevaselt lihaste olukorra parandamiseks tegema hakata. Praegu olen küll indu täis. Vesivõimlemist kiitis väga, kuid teiste trennidega soovitas ettevaatlikum olla. Kõige probleemsemaks võib minu jaoks osutuda kõhutants. Jala pöörded, ristsammud, kükid ja hüplemised - ei ole head minu kahjustunud liigesele.
Väga meeldis mulle füsioterapeudi ütlus, et väga palju on kinni meie peas. Eks ta nii olegi. Aastaid kartsin ja ei julgenud end normaalselt liigutada. Arvan, et ligi 15a ei tegelennud ma mingit sorti treeningutega. Isegi ei kõndinud eriti, sest iga veidigi ebatavalisem olukord tundus minu jalgadele ohtlik. Nüüd siis tasapisi kombin piire. Mida ja kui palju ma teha saan ja võin, kuid kuna ei tahtnud endale ka liiga tegema hakata, siis oli tänane konsultatsioon mulle äärmiselt oluline.
Nädalavahetusel panin suusad alla. Mingiks suusatamiseks seda tõenäoliselt nimetada ei saa....pigem on see enda lumel vaikselt edasilibistamine, kuid sellegipoolest olen uhke, et ma sain sellega hakkama ja ma tegin seda, mis siis, et suusad sugulase käest saadud vanad Visud ning suusasaapad vist minu ema kooliaegsed - need kolme auguga. Peaasi, et libisevad lumel edasi ja ma liigun toas istumise asemel.
Nüüd siis aga reielihaseid treenima. :D

Kaal täna hommikul 77,5kg

Ma liigun taas.

Tere!
Kõik teavad seda, et kaalulangetamise põhitõde on süüa vähem ja liikuda rohkem. Seda saab teha suure tahtejõuga, kuid sellised üritused kippusid minul kiiresti luhta minema.
Olen nüüd üle nelja aasta teistmoodi tegutsenud. Tasapisi olen oma päevadesse liikumisi lisanud. Alustasin kepikõnnist, siis läksin kõhutantsutrenni ja vahepeal siis katsetasin jooksmisega, kuid kahjuks ei sobi see minu  liigestele. Sügisel hakkasin korra nädalas käima lisaks ühes aeroobikas. Olen proovinud ka zumbat, kuid liiga hüpleva stiili tõttu ei ole see taas minu trenn. Niimoodi tasapisi katsetades ja eri trenne proovides olen end liikuma saanud. Tööandja pakkus meile välja vesivõimlemise. Kuna see ajaliselt mulle väga hästi sobib, siis hakkan sellest nädalast siis korra käima ka vesivõimlemises. Eks näis, kuidas meeldib. Ise kardan veidi vee survet põlvekedrele. Kui väga hoogsalt peab vehkima, siis ei ole see minu jaoks, sest isegi vee survega võib liiges paigast minna, kuid samas on arstid mulle kogu aeg ujumist ja vees võimlemist soovitanud.
Lisaks sellele on mul nüüd ju sammulugeja, mis on hea motivaator ja abimees ning annab väga selge pildi minu liikumisest või mitteliikumisest. Tubasena suudan ma vaevalt 1000 sammu astuda, kuid nüüd olen teadlikult hakanud lisasamme tegema. Õhtused koeraga jalutamised on saanud igapäeva osaks. Kui on vaja minna kellelegi külla, siis 1km raadiuses liigun jala, aeroobikasse lähen nüüd ka kindlalt kondiauruga. Kümme tuhat sammu olen hetkel suutnud vaid korra täis saada, kuid enamus päevi on sammude arv vähemalt üle 5000 ja olen esialgu sellegagi rahul, sest ütles ju õpetaja Laurgi: Kui tervet ülesannet ei jõua, siis te poolgi. See on ju igatahes parem, kui käega lüüa ja teleka ette vajuda.
Minu moto on: Tasa ja targu! Ma ei pea õigeks hakata suure hurraaga iga päev tund aega vehkima ning siis on teise nädala keskpaigaks võhm väljas ja tüdimus peal. Liikumine peab saama meie igapäeva osaks. See peab tunduma sama loomulik nagu hambapesu või näiteks hommikusöök. Loomulikult peab arvestama sellega, et sellises tempos pole suuri muutusi kaalus kiiresti oodata. Kuid samas ei tohiks olla meie eesmärk ruttu kaalust alla saada, sest kahjuks võib see kõik siis sama ruttu ju tagasi tulla. Oluline on saada saledaks ja jääda saledaks, kuid jääda saame ainult sel juhul, kui kõik need muutused, mida tegime kaalulangetuseks, jäävad püsima ka hiljem. Tähtis on muuta oma elustiili, kuid minu arust saaab seda teha vaid step by step, mitte suurte känguru hüpetega.
Oma kaalust nii palju, et jõulupekk on kenasti ära sulanud ning nüüd siis püüaks kaalu tasapisi langema saada.
Kannatlikkust ja saledamat suve soovides,
Potsataja

Elada hetkes

...see on kõige olulisem! Me ei saa muuta midagi oma minevikus ning samuti ei saa me midagi otsustada tulevikus. Jah, kes meist poleks öelnud, et homme hakkan korralikuks või homme hakkan dieeti pidama. Kuid seda homset ei pruugigi kunagi tulla.
Ainuke aeg õigete otuste tegemiseks on just PRAEGU. Praeguses hetkes, milles elame saame otsustada, kas istume arvutis või telekas või mida me konkreetselt sööme. Tean seda ju ammu, kuid vahel on seda üpris raske praktikasse rakendada. Praegu võiksin õues jalutada või ühe klaasi vett juua või hoopis lastega kelgutama minna. See on minu hetkeotsus - istuda siin arvutis ja veidike Teiega oma mõtteid jagada.
Oluline on jääda kogu aeg teadlikuks iseendast ja oma tegevusest. Süüa teadlikult, liikuda teadlikult, lugeda või telekat vaadata teadlikult. Tihtipeale elame nagu mingis unenäos, nagu mingid zombid. Teeme kõike nagu robotid. Hommikul üles, kohv keema, lapsed üles, pesema, riietuma, tööle, koju, arvutisse, söök valmis, telekas, lapsed magama, uneaeg.....kas ka teie saate selliseid jadasid. Iga päev on nagu autopiloodi peal. Õppida elama hetkedes. Märgata oma valikuid, märgata seda, mis toimub minu ümber. Kasvõi jääda silmitsema pisikest lumehelvest. Kas mäletate veel aega, kui olite väikesed ja imestasite elu üle? Väikeste laste jaoks ei ole eilset ega homset on vaid praegu.
Teen juba pisikesi edusamme, et eldad hetkes. Näiteks eile otsustas mu meespere endale ühed friikartulipraed teha, kuid ma teadsin, et tegelikult ei taha ma seda praadi, isegi kanawrappi ei tahtnud, sest soovin oma keha hetkel nisust puhtaks saada. Võtsin mullivee ning paki kooritud päevalilleseemneid, et koduni mitte liiga tühja kõhtu kannatada. Kodus sain teha endale tervislikuma eine. Õhtul sai veel üks tore ja teadlik valik tehtud. Nimelt tehti mulle ettepanek üks lauamängude õhtu teha. Varem oleksin mõelnud, et olen nädalast liiga väsinud ning sellest loobunud, kuid nüüd mõtlesin, et miks ka mitte. :) Lapsed kaasa ja külla. Veetsime mitu tundi mõnusalt teed juues ja lauamänge mängides. Sain positiivse meeleolu, mul polnud aega näksida või isegi näksimisele mõelda.  Seega mitu head korraga. Oluline on aegajalt peatuda ja end teadlikuks muuta. Jälgida, mis toimub sinu über, kuidas see sind mõjutab ning märgata seda, mis teeb rõõmu. Süües ei tohi ka end autopiloodile seada. Ma märkan pidevalt, et samal ajal, kui mu suu mälub, mõtleb mu pea kõigele muule, kui söögile. Siis toon end teadlikult söögi juurde tagasi. Ja taaskord ei saa ma endale meeldetuletamata jätta: tempo, tempo, tempo....mida aeglasem, seda parem.
Teadlikku ja rõõmurohket nädalavahetust!

 http://teistmoodikaalulangetus.blogspot.com/2012_03_01_archive.html

Aasta 2013...

Ma armastan number 13. See tektiab minus kohe tunde, et see aasta peab tulema hea aasta. Minu sünnipäevgi on sel aastal 13.09'13. Kaal oli 1. jaanuari hommikul 78kg. Seega pühadekahju +1kg. Täiesti normaalne minu arust. Selle aasta kaalulanguse eesmärgiks sean kaal kindlalt 75 - X kg peale saada.
Sammulugejaga avastasin, et talvisel ajal võib olla päevi, kus ma ei kõnni tuhandet sammugi täis. Seetõttu tahaks täna väga 10000 täis kõndida. Kuna asfalttee ääred on juba väljasulanud, siis on see reaalselt võimalik. Vahepeal oli ju nii libe, et püstijäämine oli suur kunst ning mingisugusest jalutuskäigust polnud mõtet unistadagi, eriti minusugusel, kel iga libastumise peale mõni liiges vale koha peale võib minna.
Hetkel ootan juba väga järgmise nädala taastusravi arsti aega. Tahaks juba tagasi trenni minna, aga ei julge, sest kardan, et teen endale seal jälle liiga. Hüppeliiges on mõnel päeval nii valus, et paneb lonkama. Eks need sombused ilmad ei ole liigestele head.
Söömise poole pealt pean nüüd taas menüü korda seadma. Ma ei tea, kas olen juba siia blogisse kirjutanud, kuid mul on nisu- ja piimatalumatus ning ma peaksin neid toiduaineid oma menüüs vältima. Pühade ajal lasin end vabaks ja sõin kõike, mille järele isu on. Minu jaoks ei ole õige end liigselt piirata, sest varem viisidki sellised piirangud mind õgimistsüklitesse. Nüüd, kui tunnen, et tahan midagi, siis söön seda ilma süümepiinateta, nautides iga suutäit. Hiljem on tükiks ajaks jälle isu läinud ja võin rahulikult nendest toiduainetest mööda kõndida. Tänasest siis asun taas menüüd puhastama. Dr. Ozi saatest sain hea nõuande, et kui end nädal aega piimavabaks teha, siis peab järgmisel nädalal tegema läbi probiootikumide kuuri. Midagi halba see kindlasti ei tee ning seetõttu tahan proovida.
Kena alanud aastat kõigile! :)