Juuni lõpp tekkis suurem arutelu kaasfoorumlastega, kas on võimalik end saledaks mõelda või mitte. Minu mõtisklus teemal, et kaal pole elu, tekitas suurema mõttevahetuse. Mõningad nopped sellest ning minu vastused.
18.06.2011
"Me keskendume liiga palju kaalule ning sellele, mida me sööme. Nii kaua, kui me seda teeme, on meie kaalulangetused juba ette määratud luhta minema. Kaal ei ole elu mõte, see pole isegi oluline osa meie elust. Meie elu ei sõltu meie kaalust vaid meie MÕTETEST. Kas me oskame olla rahul ja õnnelikud või mitte?Nii kurb, kuidas lausa tuhanded inimesed oma elu tänu kaalumõtete ümber tiirutamise ära rikuvad. Elus on palju ilusaid asju mida nautida ja mille üle rõõmu tunda. "
18.06.2011
Üks tagasiside:
Kui kaal oleks ainult esteetiline probleem, siis võiks see ju nii ollagi. Aga kuna see on otseselt seotud tervisega, mis on ikkagi väga oluline asi, siis ei saa päris nii ladnalt sellesse suhtuda. Et miks peab olema paks ja õnnelik kui samahästi võib olla ka normaalkaalus ja õnnelik. Valikute küsimus. Ma ei leia, et peaks ennast õnnelikuks mõtlema, selle asemel, et probleem lahendada.
Hea nõuanne mulle:
Sa Potsataja vaata ka et liiga sügavale vaimsesse maailma ära ei upu...
Lihtsalt ole ettevaatlik selle maailmaga ja ära kaota kainet mõtlemist!
Hoiatus on asjakohane. Olen ka ise märganud, et mõnes kohas lähevad asjad lausa jaburaks ning vahel on peas väike segadus, et kuhumaani see asi nüüd usutav on.
Kaal ei tohi muutuda kinnisideeks. Kui ma ikka iga päev või nädal ohkan, et jälle ei õnnestunud alla võtta, siis annan siiski kehale signaale, et polegi võimalik õnnestuda. Isegi, kui me vaimset maailma ei usu, siis seda on ju nii mõnigi kogenud, et kui läheb trumm, siis viskan ka pulgad. Ma olin ikka totaalselt pori sees kogu oma kupatusega. Suur kaal oli kõige selle juures tühine asi. Võib süüa, ei või süüa, homme alustan dieeti, täna on õgimispäev. Pidevad süümepiinad söödud suutäite pärast. See oli tõeliselt haiglane elu, kui ma praegusel hetkel sellele tagasi vaatan. Kas ma olen tõesti ainuke siin, kes on oma yoyoga nii puntras olnud?
Meie eesmärk peaks olema: Elada tervislikku elu!
Aga mitte piinata oma keha ülidieetide/õgimisperioodide või ületreenimise ning täieliku diivanil vedelemise vaheldumisega. Tegelikult annan au kõigile trenniarmastajatele, sest teie keha on teile kindlasti selle eest tänulik.
Kes pole nõus, et asi pole meie peas kinni võivad käe tõsta?
Mina usun hetkel asja toimimisse. Mis saab edasi? Seda ei tea mitte keegi. Kui saledaks on end niimoodi võimalik mõelda? Pole õrna aimugi.
Seni kuni toimib on ok, kui enam ei toimi on ju täiesti olemas võimalus, et maabun tagasi sinna, kust alustasin, kuid vähemalt olen ma need kuud kaalu langetades olnud rahulolevam, kui kogu viimase 10a peale kokku. Eks võtan nendest vaimsetest teemadest oma tõe ja lähen edasi.
19.06.2011
Kommentaar: See on iseenesest sügavam teema, aga kõige olulisem on - jääda iseendaks ja mitte lasta oma pead totaalselt segi ajada igasugu ulmeliste teooriatega.
Ma mõistan seda väga hästi ja tõenäoliselt sain sellest ka eile aru, kuid mingi klõps käis peast läbi, et äkki see tundub siiski liiga ebareaalne.
Mis nendesse teooriatesse puutub, siis hetkel suudan uskuda vaid seda, mis tundub iseenesest ka mingit muudpidi loogiline: Nt. positiivne mõtlemine.
Tegelikult on see ju rohkem psühholoogia teema, kuidas meie mõtted töötavad. Kui me õpime oma tundeid tasakaalus hoidma, siis ongi juba üks samm , kui mitte kergema inimese poole, siis kindlasti õnnelikuma inimese suunas. Ütlen veelkord, et õppida iseennast armastama ja austama just sellisena nagu olen - see on kõige tähtsam. Nii kerge on ju viriseda: mul on jämedad jalad, suur tagumik, kängurukotiga kõht jnejnejne. Kuid see tekitab ju pidevalt vastiku enesetunde, süütunded, alaväärsustunded.
Kommentaar: Mina arvan, et kui inimene on sisemiselt tasakaalus, lähevad kõik muud asjad peaaegu iseeneset korda.
Mis ette kujutamisse ja reaalsetesse saavutustesse puutub, siis minu meelest on ikkagi kõigepealt vaja tegeleda mõtetega (oma keha armastama õppida jne), tulgu siis kaalulangus või mitte.. ja siis ka reaalselt teha midagi selleks, et kaal langeks. Kui lihtsalt kõva tahtejõudu rakendada ja kaalu langetada ilma mõttemaailma muutmata, tuleb kõik tagasi.
19.06.2011
Kuna minu teema on alguse saanud harjumuste muutmisest, siis tahan öelda, et ma pole neid unustanud. Eile oli mul üks situatsioon: mõtlesin külla minnes oma sõidumarsruudi üle ning mõtlesin endale kõige turvalisema (kuid paar km pikema) teekonna välja ning siis sain aru, et ma ikka veel tahan olla mingis turvatsoonis ja võtsin end kätte ja sõitsin kõige otsemat teed pidi, kus pidi ühe keerulise ristmiku ületama, kuid ma sain sellega hakkama ja enesetunne oli muidugi peale seda super. Ülekaaluliste üks probleem, lisaks madalale enesehinnangule, on see, et me teeme harjumuspäraseid asju ja kipume uusi ja mitteturvalisi olukordi vältima. Loomulikult katsetan ma aegajalt midagi uut, kuid märkan, et see uus peab olema mingis mõttes turvaline. Nüüd ma siis üritan end vaikselt sellest turvatsoonist välja saada ja asju rohkem mitteharjumupäraselt teha. Kui mind kutsutakse kuskile, kuhu varem oleksin kindlalt keeldunud minemast, siis nüüd suudan endale öelda MIKS KA MITTE . Muuseas, see muudab elu palju lihtsamaks ja lõbusamaks.
Arvamus esiletoodud lõigu kohta:
Vaidleks vastu. Mis puutub siia ülekaalulisus?? Ma loeks välja, et saledad on kõrge enesehinnanguga või? See on ikka personaalne ja kaal ei puutu siia mitte üks põrm.
20.06.2011
Tegelikult on rõhk harjumustel, mitte niivõrd madalal või kõrgel enesehinnangul. Lapsepõlvest on meil kõigil omad kollid kaasas ja mu enda õde, kes kaalub poole vähem kui mina, tundub mulle vahest madalama enesehinnaguga, kui mina. Ma ise lihtsalt tunnen, et positiivsema minapildiga on kergem ning seetõttu tegelen ka minapildi positiivsemaks muutmisega.
See teema sai alguse harjumuste raamatust. Üks mu tuttav hiljuti võttis ka selle raamatu kätte ning tunnistas, et ka tema on väga harjumustes kinni, sest nii tundub turvaline.
Olen oma saledamaid sõbrannasid/sugulasi jälginud ja nad tõesti käituvad teistmoodi. Ma ei suuda seda kõike siia pikemalt kirja panna, aga nt. mõnel grillõhtul võib märgata, et saledamad on need, kes rohkem ringi siblivad ja ülekaalulisemad on pigem ühe koha peal. See pole üldistus, kuid see on minu tähelepanek suuremates seltskondades. Kui ülekaaluline eelistab istuda, siis saledamad seisavad kuskil puntras koos ja vestlevad (siin loomulikult tuleb arvestada ka seda, et meil ülekaalulistel ongi raskem seista, sest keha on ju suurem, mida püsti peab hoidma). Mul on kaks saledamat tuttavat, kes armastavad alati lastega hullata. Ma tean, et seda kõike teevad ka ülekaalulised, kuid me käitume nii palju erinevalt, et see mõjutab kaalu. Mu emagi toimetab väga palju ringi, kuid samas on ta harjunud pidevalt oma toimetuste vahele näksima ning seetõttu on ta ülekaaluline. Mul on ka ülekaalulisi sugulasi, kes tunduvad olevat oma eluga igatpidi rahul. Neil on positiivne ellusuhtumine ning nad jätavad aktiivse mulje, kuid samas oskavad ka söömist "nautida" ning on seetõttu ülekaalulised. Ma tean, et mõni võib nüüd mõelda, et näed pool suguvõsa paks - sul on see ülekaal ju geenides, aga mina enam ei usu seda jura. Mitte ükski test pole näidanud, et mul on midagi, mis soodustaks ülekaalu, kõik on ikka minu enda kahe kõrva vahel kinni.
Praegugi on mul mitmeid harjumustega seotud teemasid, millega pidevalt tegelen, kuid kõike pole võimalik siia avalikku foorumisse üles panna, sest need on liiga isiklikud teemad. Tunnen, et see meetod minul toimib ja kavatsen jätkata.
20.06.2011
Kommentaar: Loomulikult võib igaüks uskuda, mida ise iganes soovib. Aga teisi teooriaid lihtsalt juraks nimetada on ka pisut liiga mustvalge mõtlemine. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt muidugi
Sry - ma ei nimeta geneetikat juraks, vaid pigem ütlen, et usk, et ma olengi paksuks loodud, on minu jaoks jura.
Meile just ühel koolitusel räägiti, et adopteeritud lapsed põevad rohkem selle perekonna haigusi kuhu nad on adopteeritud, mitte aga oma bioloogilise perekonna haigusi. Olen näinud adopteeritud last, kelle bioloogilised vanemad olid saledad, kuid adoptiivvanemad ülekaalulised ja see laps on ülekaaluline, sest tegu pole mitte geneetika vaid ebatervislike perekondlike harjumustega. Mina usun, et ma sain kodust kaasa hunniku ebatervislikke harjumusi, mis soodustasid minu paksuks minemist. Lisaks olen ma erinevalt oma õest stressisööja.
Ajapikku väljakujunenud harjumuste muutmine on suht keeruline protsess ning seetõttu ma nimetan oma tegevust hetkel pigem katsetuseks, kui kindlaks ja toimivaks kaalulangetusmeetodiks.
21.06.2011
Jäin mõtisklema, et mida olen ma iseenda kohta viimase aasta jooksul teada saanud, Miks mul oli soodumus kaalus juurde võtta?
1. Tahtsin olla tubli laps, kes ärasöödud portsu eest kiita saab. Mida paremini sõin, seda enam mind kiideti. Kodune köök oli suhteliselt rammus. Eriti rammus oli see vanaema juures, kes väga maitsvaid rasvast tilkuvaid sööke valmistas. Ma siiani armastan pigem rasvasemat soolast, kui suures koguses magusat.
2. 12. eluaastast hakkasid mu põlvekedred väljakäima ning minu sporditegemise võimalused hakkasid ahenema. Hakkasin vähem liigutama ja kahjuks tekkis umbes sellest perioodist igavusest näksimine.
3. Harjumus süüa kiiresti - tõenäoliselt sai see alguse kooli söögivahetundidest, kus oli vaja kiiresti ära süüa.
4. Kuna söömine tundus meeldiv tegevus, siis stressiolukordades suundusin alati kööki lohutust otsima (ehk on ka siin mingi seos 1. punktiga söömine= tubli).
Kindlasti on veel mõned väiksemad põhjused, mida ma pole osanud veel märgata, kuid juba nendest neljast piisab, et kaalu koguma hakata.
Sain teada, et igas peres sellised probleeme polnud ning arvan praegugi, et igal inimesel on omad teemad, millega tegeleda. veidi iseendasse vaatamist annab sulle õiged vastused. :)
Jätkub...
