Täna veidi mündi teisest poolest. Olen püüdnud juba kaks aastat oma halbu harjumusi muuta. Pean tunnistama, et see polegi nii kerge. Ainuke positiivne asi on see, et nüüd ma olen teadlik sellest, miks ma olen ülekaaluline ja mul on võimalus valida. Ma pean oma sisemuses tegema otsused, kas loobun igaveseks oma ebasobivatest harjumustest ja jätkan pidevalt iseenda muutmist kellekski, kes ma võibolla tegelikult pole või lepin olukorraga ja jään selleks, kes ma olen.
Väga raske on tegelikult iseendale tunnistada, et minu probleemiks on minu mugav elustiil. Mõnusad õhtud teleka ees. Tunnikesed arvutis. Ma pigem istun mugavalt diivanil ja teen käsitööd, kui lähen õue, et end enam liigutada. See pidev "Ahh, ma praegu ei viitsi!" (punastan). Kuid minu puhul ongi see põhjus, miks olen ülekaaluline.Kui suudaksin end täiesti ümberprogrammeerida, siis saavutaksin oma soovkaalu ja jääksin sinna ka igaveseks püsima.
Samas on mul hea meel, et ma olen suutnud endale selle probleemi lahti mõelda ja enam ei vaeva ma oma pead imelike dieetidega, sest minu jaoks on sneed juba algusest peale määratud luhtuma. Kui ma tahan saada saledaks, siis pean muutma iseennast. Kas ma tahan või suudan seda????? Selle üle pean veel tõsiselt mõtlema.
Vahel mõtisklen selle üle, miks see just nii on. Näiteks minu noorem õde on alati olnud virgem ja hoopis teistsugune. Võibolla on minu loomus tõesti geenides või siis enam keskkonnas, kus üles kasvasin. Suurem kaalutõus algas siiski sel perioodil, kui mu liigesed välja hakkasid käima. Peale seda hakkasin hoiduma väga paljudest mängudest, spordist ja muudest tegevustest, sest mul oli HIRM. Kas oleksin ilma selle haiguseta jäänud normakaaluliseks???? Jälle ei oska vastata. Fakt on see, et paljud piirangud olen ma selle haigusega ise loonud. Tegelikult suudan ma enamat. Kuigi mingid piirangud siiski on. Hetkel olen oma jooksutrennid kõrvale jätnud, sest vasak põlv teeb korralikult haiget. Kuid igapäevast liikumist see ju palju ei takista....Miks ometigi olen ma siis enda taas diivanile sättinud????
Vahel tulebki lootusetuse tunne peale ja mõtlen, et ma pean leppima iseendaga just sellisena nagu ma olen. Kuid kas see tegelikult on lahendus. Millegipärast on mul tunne, et pool minu elust jääks sel juhul nagu elamata...
