Ütlen seda endale, aga millegipärast ise ka ei usu. Kunagi keegi foorumis kirjutas, et kui su mõtted on vabad söömisest, siis jääb aega mõelda oma teistele elu osadele. Pereeluga on ok, tööl olen ka end tasapisi sisseelanud, aga vaatamata kõigele sellele OK olemisele, ei ole ma rahul. Ma ei ole rahul iseendaga. Oma kehaga olen ma rahu sõlminud, aga minu vaim on endiselt segaduses.
Ma püüan pidevalt olla keegi, kes ma pole. Ma kardan teha midagi valesti, kardan eksida. Kuid eksimine on ju inimlik. Mõnes valdkonnas mul see hirm puudub, kuid mõnes valdkonnas väljendub seda suuremini. Ma sooviksin vastata mingitele standarditele, aga kes ütleb, millised on need õiged. Kes julgeb öelda, et tema väärtused on paremad kui minu omad? Et minu tõde on halvem, kui kellegi teise tõde?
Me sünnime siia, et õppida. Meie elu on täis õppetunde. Mõnedest ei oska me aga õppida ja astume aina ja aina samasse ämbrisse. Kui ma olen juba mitmendat korda haiget saanud, siis olen ikka täiesti loll ju, et näpu uuesti tulle pistan. Kannata või muuda!
Pean seda meeles pidama hakkama ning rohkem oma elu elama ning vähem teiste omi.
Taas üks rida enesesüüdistust. Selles olen ma osav. Tunnen süüdi ja hakkan aina enam käituma nii, et oleks põhjust süüdi tunda. Kahju, et ma ei saa sellest siia pikemalt kirjutada, milles kõiges ma end süüdi tunnen. See on üks hävitav tunne, mis hakkab sind seestpoolt hävitama. Mille järele olen mina näljane? Tunnustuse järgi.
Kuid see tunnustus ei saa tulla väljaspoolt, sest seni kuni see tuleb väljaspoolt ning ei ole minu tõega kooskõlas, seni oleks see nagu kurtidele kõrvadele. Ma pean ise hakkama enam iseendasse uskuma. Me ei saa olla kõiges KÕIGE paremad. Me peame leppima, et on valdkondi, mis sobivad paremini ja teisi, mis pole meie jaoks. Aga vahel on ikkagi iseenda pärast häbi. MIks küll mina ometigi selline ei ole? Miks mina nii hästi hakkama ei saa?
See jutt sai kõik väga üleüldine. Kuid võibolla tunneb keegi teinegi sarnaselt. Igatahes on minu mõtlemine see, kellega pean rahu sõlmima. Oskus ise märgata oma väärtusi - see on midagi, millele ma pean tähelepanu pöörama.
Ma peaksin õppima hindama oma väärtust ja vähem võrdlema end teistega, sest teised ei ole mina. Ma olen ju ainulaadne. Ma olen väärt armastust ja hoolimist. Ja ma ju tegelikult saan seda piisavalt, aga siin tuleb mängu taas süütunne. Kas ma ikka olen selle ärateeninud, et mul on nii tore mees ja head lapsed?
Ma tahaks nii väga teada, kust tulevad sellised mõtted ja kahtlused. Tahan neist vabaneda, kuid sümptomite asemel peaks ravima põhjust. Mingi põhjus peab ju siin olema. Vähene tunnustus lapsepõlves? Püüd olla parem, et see vähenegi tunnustus ära teenida ja samas tagasiside - vaatamata tubliolemisele ei mingit tunnustust. Kõike võeti iseenesestmõistetavana. Pigem võis tulla üks kriitikanool, kui selleks vähegi võimalus oli. Oled tubli küll, aga tegelikult...
Ma ei tea, miks see nii on. Ma soovin sellest vabaneda.
