Potsataja memuaarid 7. Emotsioonid - kõige kurja juur!

Mul on igav - võtaks ühe võileiva. Krdi mees, ajab hinge täis - lähen kööki ja söön lohutuseks ühe kohukese või isegi kaks.
Kas tundub tuttav? Mees vihastab mind tegelikult üliharva välja, kuid lastega tuleb ikka aegajalt nägelemist ja siis on käsi nii kerge sirutuma söögi poole. Tegelen oma emotsioonidega siiani. Mõni periood kulgeb kergemalt, siis jälle veidi keerulisemalt. Siin siis mõned mõtisklused Potsataja teemast:

11.05.2010

ÄREVUS - üks ebamäärane ja ebameeldiv tunne, millega ma pean õppima kuidagi toime tulema. Varem üritasin seda kiiresti söögiga vaigistada, kuid nüüd tunnen, et see pole õige, kuid kuidas sellest tundest ilma söömata vabaneda - seda ma kahjuks veel ei tea
Tean ka seda, millistes olukordades ta kergemini tuleb - siis kui kohustusi on rohkem, kui täita jõuaks. Mulle tundub, et mind peaks vahel mitu tüki olema. Ärevus hiilib ligi siis, kui ma PEAN tegema midagi, samas laps TAHAB minult midagi ja ma ise tahaksin hoopis midagi kolmandat(puhata, magada, raamatut lugeda, netis istuda). Varem sai siis kööki marsitud ja näksitud lohutuseks midagi, sest see annab kiiresti hea enesetunde. Nüüd aga mõistan, et see pole ju lahendus.
Lahendused: Hoida oma tegemised alati nii järje peal, et ei tekiks mingeid "kuhjasid"? Minu jaoks täiesti võimatu. Pigem pean õppima võtma asju rahulikumalt, ega see närvitsemine midagi rutem valmis tee. Kuidas aga õppida rahulikum olemist ja rahulikumalt võtmist?

Asjalik nõuanne:
Pane ärevuse tekitaja kirja.
Jaga osadeks.
Mõtle osadele välja maksimaalselt hilisemad täitmisajad.
Järjesta asjad tähtsuse järjekorras.
Kääri käised üles.
Asu tegutsema!

(üks korralik "asjalik olemise" tuhin tekitab suurepärase rahuolutunde saavutatust ilma sööki kaasamata)

Minu kommentaar:
Täna hommikul oli minu suurim ärevuse tekitaja laps, kes soovis tähelepanu sel ajal, kui minul oli plaan ASJALIK olla ja mõned kodused toimetused kiiresti ära toimetada. Vot sellistel hetkedel on raske end mõistusega rahulikuks sundida. Kõige õigem oleks ju veidike lapsega (4a, kui keegi veel ei tea) tegeleda ning siis ta sujuvalt muude tegevuste juurde või õue suunata ning siis alles oma toimetuste juurde asuda, kuid siin keeldub minu aju koostööd tegemast. Ma hakkan lapsega torisema, ise püüan hambad ristis teha seda, mida plaanisin ja siis oleme lõpuks kõik õnnetud.
Tänud toetamast!
Nüüd läks laps õue mängima ja ma siis tegudele.

12.05.2010
...kirjutas:
Potsataja, ma olen TÄPSELT samamoodi ärevusega kimpus Seega tean, mida sa tunned. Ja mina hetkel teengi valesti justnimelt seda, et kui kõik üle pea kuhjub, siis hakkan sööma. Vale mõte, aga nii ta läheb siiski. Kui sa mingi lahenduse leiad sellele, anna mulle ka teada Mina siiani ei ole suutnud välja mõtelda, mida teha, et sellest lahti saada.
Lugesin su juttu, nagu minu kirjutatud oleks... No ausalt.

Minu vastus:
Praegusel hetkel püüan ma end teadlikult köögist eemale hoida ning püüan rahulikult mõelda, miks ma end nii tunnen. Mis selle tunde konkreetelt tekitab? Kas ma saan midagi teha, et mu enesetunne paraneks? Kui otseselt ei saa, siis püüan leida asendustegevuse, mis rahustaks (jalutamine, muusika kuulamine, tassike sooja teed), kui väga hullult end tunnen, siis olen ka üht looduslikku rahustit võtnud.
Tegelikult olen selle probleemiga juba tükk aega tegelenud, kuid eile mõtlesin, et peaksin ka sellest siia kirjutama, et te ei arvaks, et mul kõik nii üliroosiline on.
Näiteks kellegagi sõnavahetuses olles (enamasti lastega vaieldes, mida nad peavad või tohivad teha), leian ma juba hetk hiljem end köögis söögiga rahustamas. Vahel olen söögi lihtsalt poole mugimise pealt ära pannud ja köögist minema läinud. Kui ma teadvustan endale seda probleemi, siis saan sellega ka tasapisi tegeleda. Üks oluline aspekt on see, et kui mõnikord ongi mugimiseks läinud, siis pean endale andestama ning asja rahulikult võtma, sest süümekad on veel kõige hullemad ärevuse tekitajad Süüdistades tekib uus ärevus, uus söömahoog ja oledki taas nõiaringis
Elame üks päev korraga, söögisõltuvus on tekkinud aastatega ja eks tema kadumine võtab ka mõnda aega. Mul ju tegelikult juba üle aasta võõrutusega tegeldud.

14.05.2010
See nädal tegi kaal mulle taas suure üllatuse (-1,3kg). Omaarust pole ma mitte midagi erilist teinud selleks, et üle kilo kergemaks saada. Isegi koeraga polnud nagu eriti aega jalutamas käia.
Kõhutantsutrennis käisin ning eile tegin ühe väikese tiiru koeraga, kuid see oli selline ülirahulikus tempos lonkimine.
Ehk aitas see pisike eneseanalüüs, mis päästis mind kodusest näksimisest. Üldjuhul on mul tööl nagu ses mõttes kergem, et seal on kindlad söögiajad. Kuid kui ma kodus oma mõtteid jälgin (kas söön näljast, igavusest, lohutuseks), siis pole eriti probleemi. Oluline on ka see, et mul oleks muu tegevus, millele keskenduda.
Üht asja sooviksin veel rääkida. Minu söögikogused on üldjuhul märgatavalt vähenenud. Eelmine pühapäev tegin lasanjet ja tundsin äärmist soovi sellest teist tükki ka süüa. Kuna ma ju dieeti ei pea, siis on sellised soovid täielikult lubatud. Sõin tüki ära, kuid pärast hakkas mul väga halb. Kõhus oli raske tunne ning tundus nagu tahaks see üleliigne tükk end sealt maost tagasi välja pressida. Peale seda mõtlen, et mul on igasugune toeltportsude isu tükiks ajaks kadunud.
Päikest kõigile! Eile ja täna on nii supersoe ilm. Meil on selle paari päevaga ploomid ja kirsid õide puhkenud. Õhk on täis kevadet. See teeb ennast ka kuidagi rõõmsamaks
----------------------

...kirjutas:Lisaks kaalule muutub ju sisemine tasakaal.
See on ka üks märksõna minu praeguses kaalulangetuses. Mul oli vaja leida kõigepealt sisemine tasakaal ning alles seejärel hakata uuesti kaalu langetama. Kogu programmiga (harjumuste muutmine, positiivne mõtlemine) olengi muutunud palju tasakaalukamaks, leidnud üles elu mõtte (mis paar aastat tagasi oli hetkeks totaalselt kadunud) ning sisemiselt olen palju rahulikum ning samas õnnelikum. Loomulikult ei teki sellised muutused üleöö ning aegajalt on tagasilööke, kuid samas tunnen, et minu jaoks on see ainuvõimalik moodus kaalu langetada
Selle teise portsu võtmise kohta tahtsin lisada, et mingi hetk ma teadlikult hoidusin teisest portsust ning jälgisin peale sööki, kas kõht on täis v mitte. Seekord oli aga lihtsalt soov seda head nautida, kuid minu varasem töö hakkab vilja kandma ning mulle lihtsalt ei mahu enam väga suured söögikogused sisse. See oli vist peaaegu esimene kord elus, kus ma tundsin füüsiliselt, et mu kõht on liiga täis, kuigi söödud kogus polnudki eriti suur - võrreldes sellega, milliseid koguseid ma varem olin suuteline endale sisse ajama. Seekord ma mõtlesin ikka ka enne rahulikult, kas võtan või ei võta ning otsustasin, et see üks tükike ei tee ju midagi paha. Nautisin seda teadlikult, kuid tagajärg andis mõista, et mu magu ei mahuta enam nii palju, mis on iseenesest ju taas super
See näitab, et minus on toimunud juba suuremad muutused, mis aitavad mu kaalul tasapisi edasi langeda.
Tekkis veel üks mõte - ISUD. Kui mul on isu millegi rammusama järele, siis söön seda ühe portsu, kuid mitu päeva järjest. Nt. maitsevad mulle väga praemunad, mis on leiva või saia sisse ärapraetud. Tegin endale kolmel kodupäeval lõunaks neid ning hetkel tunnen, et mõneks ajaks on minu isu praemunade järele rahuldatud
Kõige suuremad vaenlased kaalulangetuses on käsud ja keelud. INimene ei suuda lõpmatuseni sundida tegema midagi, mis on tema jaoks loomu(harjumuste)vastane. Mingi hetk tuleb murdepunkt, käega löömine ja kahjuks sageli ka õgimis- või vähemalt kaalutõstmistsükkel.

Söömises on mul siiani säilinud harjumus süüa pigem vähem, sest ülesöönud tunne on minu jaoks liiga piinav. Kui ma veidikenegi rohkem olen söönud, siis on pärast nii raske tunne. Varem saavutasin sellise tunde korraliku õgimisega, nüüd piisab ühest veidike suuremast toiduportsust.
Jätkub...:)