Potsataja memuaarid 7. Emotsioonid - kõige kurja juur!

Mul on igav - võtaks ühe võileiva. Krdi mees, ajab hinge täis - lähen kööki ja söön lohutuseks ühe kohukese või isegi kaks.
Kas tundub tuttav? Mees vihastab mind tegelikult üliharva välja, kuid lastega tuleb ikka aegajalt nägelemist ja siis on käsi nii kerge sirutuma söögi poole. Tegelen oma emotsioonidega siiani. Mõni periood kulgeb kergemalt, siis jälle veidi keerulisemalt. Siin siis mõned mõtisklused Potsataja teemast:

11.05.2010

ÄREVUS - üks ebamäärane ja ebameeldiv tunne, millega ma pean õppima kuidagi toime tulema. Varem üritasin seda kiiresti söögiga vaigistada, kuid nüüd tunnen, et see pole õige, kuid kuidas sellest tundest ilma söömata vabaneda - seda ma kahjuks veel ei tea
Tean ka seda, millistes olukordades ta kergemini tuleb - siis kui kohustusi on rohkem, kui täita jõuaks. Mulle tundub, et mind peaks vahel mitu tüki olema. Ärevus hiilib ligi siis, kui ma PEAN tegema midagi, samas laps TAHAB minult midagi ja ma ise tahaksin hoopis midagi kolmandat(puhata, magada, raamatut lugeda, netis istuda). Varem sai siis kööki marsitud ja näksitud lohutuseks midagi, sest see annab kiiresti hea enesetunde. Nüüd aga mõistan, et see pole ju lahendus.
Lahendused: Hoida oma tegemised alati nii järje peal, et ei tekiks mingeid "kuhjasid"? Minu jaoks täiesti võimatu. Pigem pean õppima võtma asju rahulikumalt, ega see närvitsemine midagi rutem valmis tee. Kuidas aga õppida rahulikum olemist ja rahulikumalt võtmist?

Asjalik nõuanne:
Pane ärevuse tekitaja kirja.
Jaga osadeks.
Mõtle osadele välja maksimaalselt hilisemad täitmisajad.
Järjesta asjad tähtsuse järjekorras.
Kääri käised üles.
Asu tegutsema!

(üks korralik "asjalik olemise" tuhin tekitab suurepärase rahuolutunde saavutatust ilma sööki kaasamata)

Minu kommentaar:
Täna hommikul oli minu suurim ärevuse tekitaja laps, kes soovis tähelepanu sel ajal, kui minul oli plaan ASJALIK olla ja mõned kodused toimetused kiiresti ära toimetada. Vot sellistel hetkedel on raske end mõistusega rahulikuks sundida. Kõige õigem oleks ju veidike lapsega (4a, kui keegi veel ei tea) tegeleda ning siis ta sujuvalt muude tegevuste juurde või õue suunata ning siis alles oma toimetuste juurde asuda, kuid siin keeldub minu aju koostööd tegemast. Ma hakkan lapsega torisema, ise püüan hambad ristis teha seda, mida plaanisin ja siis oleme lõpuks kõik õnnetud.
Tänud toetamast!
Nüüd läks laps õue mängima ja ma siis tegudele.

12.05.2010
...kirjutas:
Potsataja, ma olen TÄPSELT samamoodi ärevusega kimpus Seega tean, mida sa tunned. Ja mina hetkel teengi valesti justnimelt seda, et kui kõik üle pea kuhjub, siis hakkan sööma. Vale mõte, aga nii ta läheb siiski. Kui sa mingi lahenduse leiad sellele, anna mulle ka teada Mina siiani ei ole suutnud välja mõtelda, mida teha, et sellest lahti saada.
Lugesin su juttu, nagu minu kirjutatud oleks... No ausalt.

Minu vastus:
Praegusel hetkel püüan ma end teadlikult köögist eemale hoida ning püüan rahulikult mõelda, miks ma end nii tunnen. Mis selle tunde konkreetelt tekitab? Kas ma saan midagi teha, et mu enesetunne paraneks? Kui otseselt ei saa, siis püüan leida asendustegevuse, mis rahustaks (jalutamine, muusika kuulamine, tassike sooja teed), kui väga hullult end tunnen, siis olen ka üht looduslikku rahustit võtnud.
Tegelikult olen selle probleemiga juba tükk aega tegelenud, kuid eile mõtlesin, et peaksin ka sellest siia kirjutama, et te ei arvaks, et mul kõik nii üliroosiline on.
Näiteks kellegagi sõnavahetuses olles (enamasti lastega vaieldes, mida nad peavad või tohivad teha), leian ma juba hetk hiljem end köögis söögiga rahustamas. Vahel olen söögi lihtsalt poole mugimise pealt ära pannud ja köögist minema läinud. Kui ma teadvustan endale seda probleemi, siis saan sellega ka tasapisi tegeleda. Üks oluline aspekt on see, et kui mõnikord ongi mugimiseks läinud, siis pean endale andestama ning asja rahulikult võtma, sest süümekad on veel kõige hullemad ärevuse tekitajad Süüdistades tekib uus ärevus, uus söömahoog ja oledki taas nõiaringis
Elame üks päev korraga, söögisõltuvus on tekkinud aastatega ja eks tema kadumine võtab ka mõnda aega. Mul ju tegelikult juba üle aasta võõrutusega tegeldud.

14.05.2010
See nädal tegi kaal mulle taas suure üllatuse (-1,3kg). Omaarust pole ma mitte midagi erilist teinud selleks, et üle kilo kergemaks saada. Isegi koeraga polnud nagu eriti aega jalutamas käia.
Kõhutantsutrennis käisin ning eile tegin ühe väikese tiiru koeraga, kuid see oli selline ülirahulikus tempos lonkimine.
Ehk aitas see pisike eneseanalüüs, mis päästis mind kodusest näksimisest. Üldjuhul on mul tööl nagu ses mõttes kergem, et seal on kindlad söögiajad. Kuid kui ma kodus oma mõtteid jälgin (kas söön näljast, igavusest, lohutuseks), siis pole eriti probleemi. Oluline on ka see, et mul oleks muu tegevus, millele keskenduda.
Üht asja sooviksin veel rääkida. Minu söögikogused on üldjuhul märgatavalt vähenenud. Eelmine pühapäev tegin lasanjet ja tundsin äärmist soovi sellest teist tükki ka süüa. Kuna ma ju dieeti ei pea, siis on sellised soovid täielikult lubatud. Sõin tüki ära, kuid pärast hakkas mul väga halb. Kõhus oli raske tunne ning tundus nagu tahaks see üleliigne tükk end sealt maost tagasi välja pressida. Peale seda mõtlen, et mul on igasugune toeltportsude isu tükiks ajaks kadunud.
Päikest kõigile! Eile ja täna on nii supersoe ilm. Meil on selle paari päevaga ploomid ja kirsid õide puhkenud. Õhk on täis kevadet. See teeb ennast ka kuidagi rõõmsamaks
----------------------

...kirjutas:Lisaks kaalule muutub ju sisemine tasakaal.
See on ka üks märksõna minu praeguses kaalulangetuses. Mul oli vaja leida kõigepealt sisemine tasakaal ning alles seejärel hakata uuesti kaalu langetama. Kogu programmiga (harjumuste muutmine, positiivne mõtlemine) olengi muutunud palju tasakaalukamaks, leidnud üles elu mõtte (mis paar aastat tagasi oli hetkeks totaalselt kadunud) ning sisemiselt olen palju rahulikum ning samas õnnelikum. Loomulikult ei teki sellised muutused üleöö ning aegajalt on tagasilööke, kuid samas tunnen, et minu jaoks on see ainuvõimalik moodus kaalu langetada
Selle teise portsu võtmise kohta tahtsin lisada, et mingi hetk ma teadlikult hoidusin teisest portsust ning jälgisin peale sööki, kas kõht on täis v mitte. Seekord oli aga lihtsalt soov seda head nautida, kuid minu varasem töö hakkab vilja kandma ning mulle lihtsalt ei mahu enam väga suured söögikogused sisse. See oli vist peaaegu esimene kord elus, kus ma tundsin füüsiliselt, et mu kõht on liiga täis, kuigi söödud kogus polnudki eriti suur - võrreldes sellega, milliseid koguseid ma varem olin suuteline endale sisse ajama. Seekord ma mõtlesin ikka ka enne rahulikult, kas võtan või ei võta ning otsustasin, et see üks tükike ei tee ju midagi paha. Nautisin seda teadlikult, kuid tagajärg andis mõista, et mu magu ei mahuta enam nii palju, mis on iseenesest ju taas super
See näitab, et minus on toimunud juba suuremad muutused, mis aitavad mu kaalul tasapisi edasi langeda.
Tekkis veel üks mõte - ISUD. Kui mul on isu millegi rammusama järele, siis söön seda ühe portsu, kuid mitu päeva järjest. Nt. maitsevad mulle väga praemunad, mis on leiva või saia sisse ärapraetud. Tegin endale kolmel kodupäeval lõunaks neid ning hetkel tunnen, et mõneks ajaks on minu isu praemunade järele rahuldatud
Kõige suuremad vaenlased kaalulangetuses on käsud ja keelud. INimene ei suuda lõpmatuseni sundida tegema midagi, mis on tema jaoks loomu(harjumuste)vastane. Mingi hetk tuleb murdepunkt, käega löömine ja kahjuks sageli ka õgimis- või vähemalt kaalutõstmistsükkel.

Söömises on mul siiani säilinud harjumus süüa pigem vähem, sest ülesöönud tunne on minu jaoks liiga piinav. Kui ma veidikenegi rohkem olen söönud, siis on pärast nii raske tunne. Varem saavutasin sellise tunde korraliku õgimisega, nüüd piisab ühest veidike suuremast toiduportsust.
Jätkub...:)

Potsataja memuaarid 6. Mõtle ennast saledaks!

Nüüd jõuan nende teemadeni, kus võib tekkida vastakaid tundeid ja mõtteid. Kas mõtlemisega on võimalik end saledaks teha? Ma isegi pole sellele küsimusele siiani vastust leidnud. Ma tean, et minu mõtlemine on palju muutunud. Ma suhtun oma kehasse ja iseendasse tunduvalt paremini. Minu enesehinnang on tõusnud ja ma olen palju rahulolevam iseendaga, mis ongi ju kõige olulisem. See on minu arvates palju tähtsam, kui see milline on minu kaalunumber.
Mõtisklusi siis mõtlemise ja visualiseerimise teemadel:

10.04.2010
Tunnen äärmist vajadust fikseerida oma mõtted ka probleemsematel perioodidel.
Olen 2 viimast nädalat kõvasti trenni teinud: kepikõnd, kõhutantsutrenn, füüsiline töö metsas, kuid kaal on langemise asemel tõusnud.
Põhjused:
1. Vesi organismis - olen veidi paistes, eriti jalad.
2. Tänu liikumisele on isu paremaks muutunud ja olen alateadlikult rohkem kui vaja söönud.
3. Olen kaalus, kus olen olnud ka varem pikemat aega ning organism üritab midagi säilitada.
4. Eelmisega seoses tekkis mul mõte, et ehk on asi taas minu enda mõtlemises. Olen juba mõnes mõttes rahul saavutatuga. Olen saanud komplimente ja mõtlen endast kui kõhnemast ja kenamast inimesest ning kuskil alateadvuses ei ole enam vajadust nii palju pingutada.

Mida ette võtta või kuidas edasi tegutseda? Pean kindlasti tegelema oma eesmärgi ettekujutamisega, st piltlikult endale ette kujutama ennast 20 kg saledamana.
Jälgima oma teisiti tegemisi - arvuti-söök on ikka veel suht tihedas seoses.
Kui kaal langema ei hakka, siis kindlasti tegema ka taas väikese kontroll mõõtmise ja arvestamise.
Kui keegi veel ei usu teisititegemise efektiivsust, siis igaksjuhuks panen siia kirja, et märtsikuu jooksul ma enam punkte ei jälginud ja kaal langes sellele vaatamata 3,5kg.
Kuigi mul on hetkel seisakuperiood, siis puudub mul vajadus õgida. Varem kippusin ree pealt ära vajuma ning siis tabas mind suur õgimishoog. Oli perioode, kus tühjendasin külmkappi, ilma toidu maitset tundmata. Kuna mul pole keelatud toiduaineid olnud ja olen söönud vastavalt isudele, siis isu millegi "keelatu" järele puudub.
Üritan oma mõtted ja tegemised siis taas ree peale upitada ja ikka edasi kergema kaalu poole liikuda.

11.04.2010
Eile jäi mulle ühe poe vaateaknal silma kena kleit, mis oli mõeldud hästi saledale inimesele (ehk nr 36vms).
Vaatasin seda ja üritasin ennast nii saledaks mõelda, et see kleit mulle selga mahuks. See oli ületamatult raske. Ütleksin, et peaaegu võimatu.
Sain kinnitust oma mõttele, et ma ei oskagi end väga kõhnaks mõelda, et ma olengi harjunud suurema iseendaga. Sellest ka alatine kaaluseisak ja tagasikäik üles, kui olen saavutanud 65kg.
Selleks, et saledaks saada ja jääda, pean ma õppima nägema iseennast saledana - mängud oma peas, kuidas ma panen selga liibuvaid toppe või kehajoone järgi lõigatud kleite, on see teema, millega peaksin edaspidi tõsisemalt tegelema.
Ahjaa, seda ka, et kaal on kenasti tagasi langenud ja minu sisetunne ütleb, et nüüd läheb taas täiskäik kergema kaalu poole

....Kas keegi suudaks end suures ülekaalus Carmen Kassiks mõelda?
See Carmen Kass on ehk ekstreemne näide - ma ei propageeri siin mingit alakaalulisust, kuid poeakendel välja pandud mannekeenid on ju just sellised Kassilikud. Seetõttu jäingi sellesse mõttesse kinni, et ma isegi ei suuda oma parimas fantaasias end nii kõhnana ettekujutada ja tõenäoliselt pole ma eladeski unistanud sellisest figuurist ning seetõttu see segane mõte, et ma olen paks, sest ma tahangi olla (st. ma ei ole osanud kõhna olla). Jube segane värk.
Ise jätkan oma hullumeelset ajupesu iseendale - st. muutumist just mõtete tasandil ja eks siis paistab, kuhu see mind lõpuks välja viib.

12.04.2010
x kirjutas: Aga ma visualiseerin enda innustamiseks kitsad teksad, pikad saapad ja taljes pisike villane mantel..ma ei tea miks just selline kombinatsioon, aga selleni tahaks jõuda (tänaseks ongi see inimene täpselt selline nagu ta end selles postituses kirjeldab :))
Vot minu viga ongi selles, et ma isegi ei oska ennast nii kenaks visualiseerida. Pigem vahin tänavale sellistele inimestele kadeda pilguga pikalt järele.

15.04.2010
Kilo veel ja tähistan -15kg.
See tundub mulle endalegi uskumatu, sest need 10+ kilo on kuidagi nii lihtsalt seekord maha läinud. Need oleks nagu iseenesest ära kadunud
Mõned inimesed uurivad, et kuidas ma seda teinud olen, aga ausalt öelda on seda meetodit paari sõnaga suht keeruline ümber rääkida ja enamus jääb mind suurte silmadega vahtima. See pole ju loogiline, et mõtlemise ja harjumuste muutmisega võib kaalust alla võtta.
Muidu elust ka veel - eile käisin kõhutantsutrennis ja saime sellise mahtra, et õhtul oli tunne nagu oleks ühe hea keretäie saanud. Ma poleks uskunud, et see trenn nii väsitav ja koormustandev võib olla. Kuid olen rahul , sest enesetunne peale trenni on ju super.
Ilm on täna imeilus - peaks mingi toimetamise veel aias ette võtma :)

23.04.2010
Lugesin eile õhtul üht raamatut (S. Roman "Vaimne kasv).
Nagu paljudes sedalaadi raamatutes - oli ka selles räägitud elu külgetõmbeseaduse olemusest, kuid siiski sain sealt veidi ainest mõtisklemiseks.
Tavaliselt kirjeldatakse, et sa lihtsalt kujuta end kõhnemana ette ja siis hakkadki soovitud kaalu nö enda poole tõmbama. Kuid selles raamatus oli selgemalt välja kirjutatud, et me peame mõistma, mis on kõhnema minu olemus. Mis siis minu elus on teisiti, kui ma olen 30kg kõhnem?
Kui nt. vana auto väljavahetamise olemus on soov saada endale tehniliselt korras auto, siis selleks, et tõmmata endale ligi uuemat autot on soovitav vana korda teha, et hakata uuemat ligi tõmbama.
Mida ma loodan kaalu kaotades? Mis on minu soovi olemus? Mida ma saaksin juba praegu oma elus muuta, et soovkaalu kiiremini enda poole tõmmata? Soov näha kenam välja? Miks ma paksuna kena ei saa olla? Soov osta endale kenamaid riideid - see on ka praegu võimalik, kuigi veidi raskendatud, sest paljud riided, mis mulle meeldivad on ainult väikestele numbritele. Parem tervis? Kuidas tunda end tervemana?
Ühesõnaga siit taas uued mõtlemisainesed ning töö iseenda ja oma mõtetega.
Mis võiks olla minu kaalulanguse olemus ja kuidas seda praeguses elus saaks juba hakata rakendama? A'la kui minu kõhnem olemise olemus on kena välja näha, siis peaksin ma püüdma ka praegu end rohkem ehtida, mukkida, kenamini riietada. Need, kes seda juba teevadki, neil on tõenäoliselt midagi muud, mis paneb neid saledamat keha igatsema.
...

x kirjutas:
Olemuse kohta... mina panin endale üksikasjalikult kirja, miks ma tahan kõhnem olla. Stiilis et ilusam keha, rohkem enesekindlust (nt noormehe ees alasti olles), osavam keha (visualiseerin ka liikumist, nt tantsimist jms) .. et see soov olla sale ei ole ju seotud ainult sellega, et lihtsalt kena välja näha. Enesetundes on ka ikka küsimus. Ja tervises.

xx vastas:
Minu jaoks on siin vahe sees - sellist motivatsiooni-nimekirja "Miks ma tahan alla võtta" soovitavad paljud erinevad programmid ja autorid teha. Ja ma arvan, et korralikult oma soov enda jaoks (kirjalikult) ära põhjendada, on hea mõte.
Mis mulle aga potsataja jutust kõlama jäi, et kõiki neid eesmärke (kena väljanägemine, moodsad-uued riided, hea enesetunne, liikuv keha jmt) tuleks ellu rakendada nö kohe, mitte siis, kui need reaalselt tekivad (st kui on soovkaal käes).

Mina arutlesin:
Ma arvan, et visualiseerimine on minu jaoks natuke midagi muud ja eesmärkide v soovide kirjapanek samuti. Varem tundsin viimaste poolt lausa survet, et ma pean seda või teist tegema, et mu eesmärgid täituksid - hetkel on see surve kadunud. Võibolla kujutasin ma neid asju enne valesti ette ja sina teedki neid juba praegu minust õigemini.
Visualiseerimine on minu jaoks see, kui ma püüan end ettekujutada saledana ja siis mõtlen, milliseid riideid kannan, milliseid spordialasid nt. teen, mida praegu ei julge või ei saa jnejne.
Ma olen praeguses kaalus keskendunud RAHULOLULE iseendaga, kuid ma pole veel osanud luua konkreetseid seoseid - elada elu nii nagu elaksin seda ka saledana. Nt. olen ma aastaid "karistanud" end uute riiete mitteostmisega. "Ma ostan endale uued püksid siis, kui olen nt. 10 kg kergem." Nüüd mõistan, et sellise käitumisega tõrjusin normaalset elu endast eemale.
Seega taas uus ülesanne, millele keskenduda. Naljakas oli see, et oma kaaluprobleemi olemusele mõtlema hakates tundsin, et seda tõeliselt tõsist põhjust - MIKS ma peaksin saledam olema, nagu enam ei leidunudki. Kuid samas tean, et minu peas on toimunud nii palju muutusi, et see kenam mina hakkab ise nagu tibupoeg munast kooruma ja koos üleüldiste muutustega muutub ka kogu keha.

x kirjutas:
Neid asju vist on võimatu niimoodi seletada teineteisele, et lõpuni aru saaks. Aga ma püüan oma visualiseerimist kirjeldada. Ega ma ka ei tea, kas ma seda õigesti teen, aga vähemalt on areng selles suunas, et ma olen oma kehaga rohkem rahul, armastan ennast rohkem jne. Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna. Lisaks muidugi kogu see sport ja sellele mõtlemine paneb tundma, et ma olen tõelises tippvormis hetkel.. ja eriti tore on omakorda seda visualiseerida, kuidas ma oma superkeha kasutades liigun Et siis ma visualiseerin oma keha välimust (nt enda perspektiivist vaadates, peeglist vaadates, kuidas katsuda oleks jne.. ja mitte ainult kõhtu, vaid ka käsi, nägu, juukseid, küüsi, karvu nahal), liikumist selles kehas, enesetunnet erinevates situatsioonides jne. Et selline põhjalik sisseelamine oma uude kehasse.

"Kui ma peeglisse ei vaata, siis ma ei tunne end paksuna."
Suurem osa sinu jutust on just see mida minagi silmas pean ja millega tulekski tegeleda. Kõige tähtsam on saavutada iseendaga rahulolu sellisena nagu oled ja siis on võimalik hakata selle soovitud mina poole liikuma.
Kuid see tsiteeritud lause pani mind mõtlema, kas sa tunned end tihti veel peeglisse vaadates paksuna? See pole irooniliselt mõeldud. Ma lihtsalt olen ka peegli ees seistes mõelnud, et ma olen ikka nii paks(seda ka mitmeid kg kergemana), kuid nüüd üritan neid mõtteid ka positiivsemaks keerata.
Ma tahan veelkord ka seda selgitada, et minu uue avastuse ja senise visualiseerimisel oli ikkagi suht suur vahe. NT. Saladusteski ju õpetab põhiliselt end visualiseerima - mõtlema, milline sa oled ja mis sa siis teed. Seal on küll öeldud ka, et see pole niisama unistamine, et sa peaksid ikka suutma ka tunnetada end siis selles "seisundis". Samas on seal öeldud, et mõtle iga päev oma unistusele ja kujutle endale siis saledamat mina ette, kuid seal ei olnud öeldud, et peaksin püüdma elada nii nagu elaksin saledamana, st. et ma peaksin endale teadvustama endale paremini, mis minu elus siis teisiti oleks. Mõelda,mida peaksin tegema teisiti ja kuidas ma üldse midagi kõhnemana teeksin, see on tõsine mõtlemisaines. Kuigi olen seda ju tegelikult mõnevõrra ka teinud. Nt. on mul väga sale sõbranna ja ma olen püüdnud tema käitumist veidi matkida. Kunagi tegin ka saledama inimese söömisharjutusi - kujutasin ette, et mul ongi väiksem isu ja ma ei suudagi rohkem süüa. Need pisiasjad tegelikult mõjutavad palju. Nüüd siis saan selliseid tegemisi lihtsalt veelgi teadlikumalt oma päevadesse planeerida.

Jätkub...

PS: Tänan kõiki, kes minu teemas kaasa rääkisid ja loodan, et keegi pole selle vastu, kui ma mõnda mõttejuppi siin kasutan, et mul oleks võimalik oma mõtteid selgemalt välja tuua.