Potsataja memuaarid 5. Uus aasta. Mis sai edasi...

Nagu igal teisel eestlasel, nii tõusis ka minu kaalunumber enne jõule, kuid midagi oli siiski muutunud. Mul ei olnud enam "lubatud" ja "keelatud" toiduaineid. Olin oma mõtetes vabam söögist. Ma ei kõndinud enam ringi nagu elav kalkulaator.

02.01.2010
Kena algavat aastat kõigile, kes eelmisel aastal minu eksperimenti jälgisid!
Teeks siis iseenda jaoks pisikese kokkuvõtte.
Sel perioodil, kui raamatu programmi päev-päevalt jälgisin, kadus 5 kilo (umbes pooleteise kuuga).
Edaspidi enam igapäevaselt programmiga ei tegelenud, kuid minu harjumused olid sellevõrra muutunud, et kaal püsis juunist - detsembrini praktiliselt sama koha peal. Kuna olen super jojotaja, siis oli see minu jaoks suur saavutus.
Raamatu suurim probleem on ikkagi see, et ta annab konkreetsed juhised vaid neljaks nädalaks. Tundsin pidevalt, et sooviksin siiski kellegagi nõu pidada ja abi küsida, sest mõni ülesanne tundus raskem. Kindlasti oleks seda programmi lihtsam koos mõne kaaslasega läbi teha. Tundsin tihti puudust tõsisematest aruteludest, et mida kuidas paremini teha ja milliseid teismooditegemisi tuleks nt. konkreetselt minu elukohast ja töö- ning elurütmist lähtudes teha. Iseenesest usun, et suur süü meie ülekaalus ongi justnimelt meie halbadel harjumustel ja ülesöömine on siin vaid imeväike osa sellest.
Positiivne on see, et olen selle aastaga saanud jagu suuremast masendusest. Olen rahulikum, õnnelikum ja tasakaalukam.
Mis toob uus aasta minu kaalule?
Tõenäoliselt alustan ikkagi taas mõne kalori või punktilugemisega, kuid praegusel hetkel olen saanud jagu suuremast söögistressist ja olen taas valmis kaalu langetama.
Tervislikku kaalu meile kõigile!

21.01.2010
Alustasingi 3.01 taas punktide lugemisega. Sel nädalal saab siis täis 3 nädalat kaalujälgimist ja selle aja jooksul on kaal langenud pea 4kg.
Püsin suht hästi punktide piires. Tunnen rõõmu ka liigutamisest. Õhtuti on suht tavaline, et istun trenažööri seljas ja väntan paarkümmend minutit. Teen seda suht kaootiliselt, mingit kindlat eesmärki mul seatud ei ole, et pean iga päev tund aega trenni tegema või trenažööri väntama.
Söögi peale mõtlen siis kui söögiaeg. Muul ajal keskendun teistele harjumustele: jälgin, et ei unustaks end teleka ette, püüan igat päeva muuta erinevaks. Tegelen rohkem meelishobidega: käsitöö, lugemine, kepikõnd ning avastan ka uusi tegevusi: nt. õmbelmises olen suht võhik, kuid olen püüdnud ühtteist nikerdada. Olen rohkem rõõmu hakanud tundma söögitegemisest. Mingeid erilisi roogi ei küpseta, pigem keskendun vanale heale eesti köögile (nt. mulgikapsaid tegin sügisel alles elus esimest korda). Tore on veel see, et ka mees on hakanud päevasel ajal vähem teleri ees istuma ning tänu sellele tegeleme mõlemad ka enam lastega. Mängime lauamänge, vestleme ühistest plaanidest või hullame niisama.
Selline on elu, millest olen unistanud!

10.02.2010
Lõpuks ometigi on 9 vallutatud (esialgu küll ainult kodukaalul, kuid küll need teised kaalud ka ükskord alistuvad).
Usun endiselt, et kõige tähtsam eduka kaalulangetuse juures on positiivne mõtlemine ja üleüldine hea enesetunne. Eelmisel nädalal oli minu mõtetes palju negatiivset ja kohe jäi ka kaal seisma. Tegin mõned korrektuurid ja kaal taas langeb.
Eile õhtul töölt tulles ei olnud mul nt. absoluutselt isu, kuigi päevanorm polnud veel päris täis. Ma ei mõelnud õhtu jooksul kordagi söömise peale, kuigi tulin poest ja külmkapp sai head ja paremat täis laotud.
Vestlesin hiljuti ühe kaalulangetajaga ja ka tema jutust tuli välja mulle vana tuttav tunne. Ta rääkis, et pole peaaegu sekunditki, mil ta ei mõtleks, mida ta võib süüa ja mida mitte; millal süüa ja kas üldse süüa. Elasin üle 10a samas nõiaringis. Nüüd aga keskendun muudele asjadele ja söömine on vaid pisike loomulik osa minu elust. Loodan, et see tunne jääb kestma ka edaspidi.

13.03.2010
Minu kaal liigub kenasti allapoole. Veebruari lõpus oli ka üks plussinädal, kuid nüüd olen taas iga nädal veidike langetanud.
Siia ajendas mind kirjutama see, et märtsis pole ma enam oma söömisi kirja pannud, kuid sellele vaatamata on kaal ikka langenud. Püüan oma sisetunnet jälgida ning söögile mõtlen vaid söögi ajal (kui ise pean kokkama, siis muidugi veidi enne )
Selle ise v mitteisetegemisega on üks pisike probleem. Nimelt on õhtuti töölt koju tulles valmis söök potis auramas ning sooviksin kokkajale näidata austust tema vaeva vastu ning tunnen pisikest survet, et ma peaksin seda sööma, kuid samas teisalt on tunne, et ma ei vaja seda sööki. Mu kõht pole tühi. Olen üritnaud mõnikord teha mingi kompromissi ja söönud siis sellise peotäie suuruse portsukese.
Täna on õues nii vapustavalt kena päikeseline ilm, saab jälle õue kepikõndi minna.
Spordiga on nii, et olen nii mõnigi kord peale pikka ja väsitavat tööpäeva kohe trenazöörile istunud ja umbes pool tunnikest vändanud. See kulutab kaloreid ja samas maandab ka pingeid. Peale seda üks mõnus dušš ja siis teki alla.
Sellistest pisikestes muutustest piisabki, et kaal langema saada.
Olen saanud ka mõned komplimendid. Üks näide sellest, et ka teised minu kaalulangust märkavad oli see, kui kolleeg vastu tuli ja ütles, et mulle on püksid suureks jäänud. See oli õige tähelepanek, sest mu püksisääred tõesti lotendavad. Ühed suuremad püksid pidin juba kasutusest välja jätma, sest need vajusid juba liiga alla ja pisikese abiga saab nad ilma nööpi avamata niisama jalast ära tõmmata.

14.03.2011
...Seda polegi võimalik sõnadega seletada, mida või kuidas ma praegu teen. Võin öelda, et mul pole seda pinget, mida ma võin süüa ja mida mitte. Söön kõike ilma stressita, kuid iseenesest on minu söögikogused selle aasta jooksul muutunud ja minu käitumusharjumused samuti. Praegu on nt. luubi all see, KUIDAS ma söön. Tegin suht hiljuti avastuse, et ma kugistan sööki alla.
Aegajalt võtan ka raamatust mõne lisaülesande - need, mis seal tulpades on. Usun, et olen oma tegevustes muutunud juba paindlikumaks. Kindlasti on ka palju vanu ja ebaõigeid harjumusi, kuid siiski minu puhul oli sellest raamatust palju abi. See lõi hea vundamendi selleks, et saaksin normaalselt kaalu langetada. Oskan ennast paremini jälgida ja pearõhk pole niivõrd söögil, muu käitumine saab minult suurema tähelepanu.

22.03.2011
Panen iseendale rõõmustamiseks teate, et leidsin kotitäie riideid, mis olid kõrvale pandud kõhnemaid aegu ootama. Ma olin sellest kotist teadlik, kuid need riided tundusid mulle mingi aeg imepisikesed ja ma isegi ei suutnud unistada sellest, et sealt mulle midagi taas selga mahub. Täna aga vajus see kott mulle nina alla ning sealt vajusid ühed püksid välja. Panin need jalga, et vaadata, kui palju mul veel puudu on, et need jalga läheks. Konkreetne püksipaar oligi väike, sest see oli pärit minu kõhneimast ajast, kuid ma suutsin selle juba üle pepu tõmmata. Tekkis huvi, et ehk läheb midagi veel juba üle tagumiku ja avastasin 3 paari pükse, millel läheb isegi nööp juba kinni. Need püksid tahaksid veel mõned kilod langust, sest on liiga ümber, kuid sellegipoolest tundsin megahead tunnet ning indu jätkata.
Veidi ka söögist. Nädalavahetusel pidasin poja sünnipäeva ning sai söödud rammusamaid asju (kotletti, salatit, kooki, veini jms). Ootan huviga, milline on selle nädala kaal. Kas vajub nulli peale, jääb plussi või isegi langeb veidike?
Käisin tunniajasel kepikõnnitiirul, kuid sellega on üks mure. Kuna mul vasak põlveliiges on viga saanud, siis hakkab see pikemal kõndimisel kahjuks valu tegema. Ise loodan, et ehk pikemaajalisel treenimisel see valu mingi aeg kaob. Eks iga kilo langust annab ehk ka väiksema koormuse põlvedele ning kunagi on need valud minu jaoks minevik.

25.03.2011
Tegin eile teoks ühe oma eluunistuse - käisin kõhutantsutrennis. Kuigi kellaaeg oli ebasobiv ning järgmisel hommikul oli vaja vara tööle minna, vedasin end kohale ja olen megarahul.
Kohale minnes muidugi selgus, et olen üks suuremaid. Ennast ikka peeglist tund aega vaadata ja oma pekke väristada on ikka suht ekstreemne kogemus. Sellegipoolest lähen kindlalt veel ning loodan, et kahe kuu pärast vaatab juba vähem MIND sealt peeglist vastu.

Ma armastan kõhutantsu siiani. vahepeal olin sunnitud tegema pausi, sest üks treeningu grupp vajus ära, kuid sellest sügisest käin ühe teise grupi juures. Mõne liigutuse tegemise ajal annab põlv küll tunda, kuid sellegipoolest ei kavatse ma nabakeerutamisest loobuda. See on spordiala, mida ma tõeliselt naudin.
Jätkub...

Potsataja memuaarid 4. Punktiga või punktita :P

Peale edukat miinus viit kilo tuli üks segane periood, mil oli vaja palju selgemaks mmõtelda. mingi hetk jõudsin isegi punktide arvestamiseni tagasi...

23.08.2009
Et teema liiga positiivseks ei läheks, siis pean nüüd ka veidike tagasilöökidest rääkima .
Programmiga alustamisest pole siiani veel midagi välja tulnud .
Esimesed päevad tööl pidime kuni 15.00-ni ainult kuiva sööma(võileibu jms). Loomulikult oli siis õhtul isu suur. Esmaspäeval hakkas hüppeliiges valutama. Kolmapäeval vedasin end arstile ja sain pikutamisreziimi (mida ma just eriti ei jälgi ). Mis aga harjumustesse puutub, siis on mul nagu refleks, et kui kuskilt valutab, siis tahaks jälle näksida
Üritan endale seda teadvustada ja vähem näksida, aga see tekitab taas mingi pingetunde ning soovi veel enam kiusatustele järele anda. Seetõttu on hetkel ülioluline, et ma taas programmi juurde tagasi pöörduksin, et taas mõtted söögilt muule saaksin.
Eks annan teada, kuidas mul edasi läheb.

30.08.2009
Emotsioonid on seinast seina. Mind on taas tabanudmingi ebakindlus ja ärevus. Kindlasti on selles süüdi minu esiklapse 1.klassi minek ning ka enda tööaasta algus täiskoormusel alates septembrist. Ühtpidi ootan, teisalt kardan, et kuidas kõik taas laabuma hakkab (kuigi kolleegid arvavad teisiti, siis olen ise endiselt veendunud, et olen täiesti vales kohas, kuid lubasin selle aasta veel kuidagi vastu pidada , sest rühm vaja kooliks ettevalmistada )
Vastavalt emotsioonidele võib kaal kolme päeva lõikes kõikuda 0,5-1kg. Kui olen positiivne, siis on järgmine hommik kindel miinus, kui päev on taas ärevalt näksides möödunud, siis on järgmisel hommikul kindel pluss. Igaksjuhuks mainin, et ma ei kaalu end enam nii tihti, kuid viimastel päevadel lihtsalt sai huvi pärast mõned päevad järjest kaalul käidud.
Tänane päev on taas emotsionaalse õgimise all möödunud
Öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi küljelt-küljele.
Vahel tunnen, et vajaksin päris psühholoogi abi kõrvale, kuid ma pole kindel, kas saaksin sealt just sellist abi eneseanalüüsiks, nagu ootan...

12.09.2009
Mul oli enne 1. septembrit palju muremõtteid, mis õnneks olid vadlavalt asjatud.
Tore oli üle pika aja tööl lapsi näha. Kõik muudkui kallistavad mind ja on suvega üllatavalt asjalikuks muutunud. Tööl seega kõik OK.
Koolilaps üllatab mind ka. Kuigi talle eriti ei meeldi iga päev koolis käia, on ta sellele vaatamat väga kohusetundlik ja teeb kõik tööd kenasti ära.
Seega minu enesetunne on super . Tervis teeb vahepeal väikeseid vigureid (liigesed annavad sügisepoole jälle rohkem tunda ja käsi kipub loksuma). Kuid eelmine nädal sai juba päris mitu 4-km-st kepikõnnitiiru tehtud. See annab nii mõnusa energialaksu, kui end kodust välja suudan vedada
Tänu minu heale enesetundele on ka kaal tasapisi tagasi langenud 92 kg juurde. Hea positsioon edasiminekuks.
Soovin teile kõigile sooja sügist!

25.09.2009
Minu peas on taas tekkinud mitmeid mõtteid. Hetkel olen suhteliselt ühe ja sama koha peal tammunud, kuid tahaks ikka pisikest edasiliikumist veidikenegi kiiremas tempos.
Ühelt poolt tunnen, et olen oma mõtetega tegelemisega õigel teel. Samas on kindlasti nii mõnigi siin foorumiski mõelnud, et tulemused on siiski liiga visad tulema.
Hetkel on mul vähemalt 3 põhjust, et püüda taas veidike enam pingutada:
1. Minu liigesed teevad iga päev suurt valu.
2. Minu last noriti minu kaalu pärast
3. Kallis kaasa üritab kaalu langetada "pealekuuteisöö" meetodiga ning see innustab ennastki enam härjal sarvist haarama.
Püüan nüüd vaid välja mõelda, millist meetodit siis abiks võtta .
Kas taas "mittedieedi" programmiga tõsisemalt alustada?
Otsida välja punkti või kaloriraamat või proovida midagi täiesti uut

Igatahes ei tohi see olla midagi liiga radikaalset. Isegi mitte liiga täpset punni v kalorilugemist, sest siis on oht taas mingi hetk olla kiusatustega silmitsi ja taas täiesti alguses tagasi
Kuidas saada kaal liikuma ja samas mõtted korras hoida? Taas käivad peas mõtted ka mõne psühholoogi v psühhiaatri nõuandeid ja abi kasutada. Hetkel on asi veel julguse taha pidama jäänud. Kardan, et äkki ma pole piisavalt nende parameetritele vastav patsient ja teisalt ei soovi ma mingit väga täpset toiduarvestust pidada, sest see lööb taas mõtted sassi.

25.09.2009
Soovitused mulle:
kuigi sa seda heaks ei kiida, soovitaks ma mõnda aega (näiteks 1 kuu) kaloreid jälgida. Peale seda kujuneb välja tunnetuslik-harjumuslik "söömismuster", mis aitab end jälgida detailidesse laskumata ja igapäevaseid arvutusi tegemata...
...Soovitan, kuid see on sinu enda valik, kuidas viitsimist ja tahtmist on. Kellegi põhimõtteid ma ümber kummutama ei hakka. Minu jaoks olid kalorid mõõdetav hulk söök normaalsuse piiri paikasättimiseks.

Minu vastus:
Olen mitmeid kordi kaalujälgimisega tegelenud(korra ka kaloreid arvestanud). Sealt minu hirm igasuguste arvestuste ees.
Minu mõttemaailm läks mingil hetkel totaalselt nihkesse. Arvetasin kõike unepealt punktidesse ümber. Võisin 3-4 kuud väga tubli olla, kuid peale seda kukkus kõik kolinal kokku ja kaalu hakkas taas juurde tulema, sest siis hakkasin sööma kõike, mida olin pidanud endale need 3 kuud keelama.
Hirm, kõike seda taas kogeda, takistab mind taas alustamast.
Elus esimest korda olen ma suutnud mitu kuud samas kaalus püsida ja pigem veidike alla võtta, ilma ühti kalorit v punkti lugemata.
Sellegipoolest tänan sind nõuande eest! Hetkel on iga mõte teretulnud!

26.09.2009
Ülihea kirjeldus ühelt sõbralt:
Ma ei saa lugeda kaloreid või punkte, süüa täpselt samadel kellaaegadel jne. Ma hakkan siis õgima. Ja nii ongi. Täpselt nagu potsataja ütles: et kui söögikord algab, siis võiks nagu süüa kõike ja oi kui palju. Ükski amps ei tohiks kaotsi justkui minna. Lugesin kaloreid, sain sellest vaid stressi, sest siis elas kalkulaator mu sees- ahaaa, täna võin süüa veel ainult 215 kcal??? Sõin need ära ja siis tuli masendus, et kas ma ei tohigi enam ühtegi ampsu võtta? Ja siis kaduski mõistus, külmkapi sisu kadus veerand tunniga ja tõin veel poest lisa
Sest koguaeg tegelikult tagus peas see, et EI TOHI!!! Aga siis just tahtsin süüa. Aga kui võtan veidi vabamalt, siis ei ole see asi nii hull. Praegu selle LC-ga tean, et võin süüa seda, mida ma tahan ja maitseb. Ja siis ma ei taha niimoodi kugistada. Olgem ausad- minu õhtused (jajah, justnimelt õhtused, sest päeval ma suutsin kaloreid jälgida- no problems!!) söömaorgiad kujunesid selliseks, et peale normaalset õhtusööki ajasin ma endale veel sisse võileibu, šokolaade, kohukesi, komme, krõpse, pähkleid, cocat... Ja paari tunni pärast võisin ma hakata uuesti sööma seda, mis sai söödud NORMAALSEKS ÕHTUSÖÖGIKS

See kirjeldab nii täpselt minu käitumismustreid kaalulangetusperioodide ajal. Isegi kui korralik olin, siis mõtlesin pidevalt, et mida saaks hästi palju süüa. Tahtsin pidevalt näksida, sest söömine oli keelatud tegevus ning mida enam ma püüdsin sellele mittemõelda, seda enam minu mõtted tegelikult söögi ümber liikusid. Tegelikult oleks vaja õppida väiksemaid koguseid sööma. Õppida tunnetama, millal on tõesti nälg.
Minu programmis võiks abiks olla proovida kindlal kellaajal süüa ja teha endale mingi reegel (söön vaid ühe portsu). Kuid kuna see on seotud tõsiste piirangutega, siis tundub oht libastuda suur. Arvan, et võiksin seda esialgu nt. ainult nädalaks ajaks endale eesmärgiks võtta, kuid mitte mingeid suuremaid tähtaegu, kindlaid kaalunumbreid vms.

28.09.2009
Tunnen, et ma ikkagi ei ole hetkel valmis alustama mingi tõsisema dieediga. Hakkan taas oma tegevustele/sh harjumustele tähelepanu pöörama ja üritan nii kaalu taas liikuma saada.
Vaatan paar nädalat ja kui tunnen, et asi ikka ei edene, siis kalorite ja punktide lugemist võin ju iga hetk alustada
Eile olin megatoimekas. Rohisin lillepeenra ja pisikese maasikapeenra ära, võtsin porgandid-peedid maast üles, puhastasin aiamaad üleliigsest heinast ja kurgitaimedest. Pealelõunal lõikusin potitäie moosiõunu ja õhtupoole saabus veel laar õunamahla. Vahepeal siis kokkasin ja küpsetasin ka koogi. Olen iseenda ja päevaga väga rahul, mis siis, et praegu mõned lihased väga hellad.
Tänased teisititegemised on alanud:
Kohe hommikul haarasin härjal sarvist ja sättisin kööki veel eilsest mahalateost korda (eile lõid jalad nii hullult tuld alt välja, et lihtsalt enam ei suutnud , hüppeliiges oli eriti valus ja on veel tänasenigi veidi paistes ). Siis panin pesu pesema, lippasin õue prügi ja õunakoori viima ning tõin ka eilse pesu ruttu enne vihma tuppa. Seejärel pesin koridori ja nüüd kiirustan tööle järgmise kuu plaani tegema - mul oleks võimalus lasta töökaaslasel homme ise tulla, kuid otsustasin, et lähen täna ise, siis taas veidi vähem võimalusi liigselt söögile mõelda.
Õhtul vaja veel teine pool mahlast läbi keeta ning õhtusöök valmistada.
Homme ees pikk tööpäev ja siis saab süüa regulaarselt 3x päevas. Õhtusöögi võiks küll lahjemaks planeerida. Pean poest midagi mõnusat ja maitsvat, kuid samas kalorivaest kappi varuma.

29.10.2009
Tänahommikune kaalunumber 91,5(-6,5kg). Kaal on taas jõudsamalt allapoole liikuma hakanud. Võibolla näen jõuludeks juba 8-t oma kaalunumbri ees.
Ise ka imestan, kui vähe ma söögiga tegelen. Olen täielikult vabanenud kalori-punktilugemise haigusest. Ühel päeval küsiti minu käest mingi toiduaine punkte ja ma pidin täiesti ausalt vastama, et ma ei tea (mõttes mõtlesin, et ega eriti ei huvita ka). Te ei kujuta ette kui palju stressi meis tegelikult see pidev kalkuleerimine tekitab.
Teine oluline punkt on iseendas rahu leida ja oma kehaga sõbraks saada. Leppida just sellega, mis sul on ja mitte unistada pidevalt millestki, mis on liiga kaugel ja kättesaamatu.

Lõpetan tänaseks selle positiivse postitusega. :) Mõtlen endiselt samamoodi. Punktid ja kalorid tekitavad stressi. Olen oma kehaga rahu sõlminud ja armastan ennast just sellisena nagu ma olen. ;)