Tere!
Üks imelik tähelepanek. Lugesin teiste kaalulangetajate eneseületustest, piiramistest ja suurtest saavutustest, kui tublid nad ikka on, et teevad palju trenni ja söövad asju, mis neile nii väga ei meeldigi, kuid nad on ju tublid. Nad on end ületanud. Teinud midagi iseenda ja oma tervise heaks ja see kõik olekski ilus ja tore, kui need inimesed suudaksid sellele lainele jääda aastateks. Ühes postituses oli lausa välja öeldud, et paari kuu pärast saab rihma veidi vabamaks lasta. Mis mõttes? Kaalulangusest peab saama elustiil. St. sa pead suutma saavutatut ka hoida ja seda saab ainult siis, kui sa hakkadki elu lõpuni jälgima neid toitumisskeeme ja treeninguid, mida tegid siis, kui kaalu langetasid. Internetis võib ju leida mitmeid kaalulangetusportaale. Sealt võib leida toredaid edulugusid, kuid paraku ka mitmetele õnnestumistele järgnevaid ebaõnnestumisi. Kaalulangetajatele on ka tehtud saateid, kus kolme kuuga inimesed end hullult piinates, mitmekümneid kilosid alla võtavad, kuid siis tehakse saade "Pool aastat hiljem" ning tihtipeale ei taha võitja enam oma nägugi näidata, sest tema kaal on hakanud taas tõusma. See ei toimi, kuid siiski ei väsi me üritamast, sest ehk on seekord see õige ja ma suudan ja saan hakkama. Mind teevad kõik sellised edulood kurvaks. Ma tean, kui õnnetu ma olin seesmiselt. Eufooria, et ma saavutasin midagi, asendust tihtipeale peagi masendusega, sest õgimishood tulid tagasi. Ma lubasin endale kõike, mida olin vahepeal keelanud ja peagi olid kilod tagasi. Kaua võib? Kolmekohalist arvu oma kaalul nähes tundsin, et mul on täesti ükskõik ja mina jäängi paksuks, sest niimoodi oma keha dieetidega vintsutada ei tundunud enam normaalne.Ma tundsin, et dieedid teevad mind paksuks ja otsustasin neist seetõttu loobuda.
Jah, ma olen ikka veel ülekaaluline. Kuid ma olen 25kg kergem, kui oma kõige kõrgemas kaalus. Mul pole 4a jooksul olnud üle 2-3kg kaalutõusu ja ma armastan end just sellisena nagu ma olen. Seda ei olegi nii vähe. :)
Teiste pingutustest ja vintsutustest lugedes tabas mind aga mingi imelik hoog. Minu peas käis mingi kiiks, et "mina võin". Mind haaras mingi stressiseisund, milles oleksin soovinud hakata külmkappi tühjendama. Ma nagu oleksin nagu olnud see, kes on end juba 3 kuud näljutanud ja tahab endale nüüd taas kõike lubada. Väga veider igatahes. Selleks, et endlae tõestada, et ma võingi ja minuga ei juhtu midagi, kui ma söön seda, mida hing ihkab, tegin endale sefiiriõhtu. St. sõin 4 või isegi 5 sefiiri õhtusöögiks. See õnneks aitaski veidike. Sain magusalaksu kätte ja rahunesin maha, sest sain aru, et ma ei pea kogu külmakapi sisu korraga tühjendama. Ma võin sealt võtta alati midagi, kui mul vaid kõht tühi ja soov midagi "head" süüa. Loodetavasti rahunen nüüd maha ja suudan edasi taas vaikselt oma rada astuda.
