Tere taas!
Mulle meeldib aegajalt oma mõtteid kirja panna. Potsataja memuaaridest sai olulisem siia ümber tõstetud. Edaspidi jätkan juba mineviku asemel oleviku kommenteerimisega.
Novembris sai siis juba 4 aastat teistmoodi tegemisi. Selle aja jooksul olen alla võtnud ca 25 kg. Pühade ajal mu kaal ikka tõuseb veidike ning praegugi olen paar kilokest raskem, kui enne pühi.
Varem oleksin hakanud endale nüüd suuri lubadusi andma, kuidas ma uuel aastal suuresti jälle kaalust alla võtma hakkan. Ja tihtipeale ma siis alustasingi jaanuarist suure kaalulangetusega. Võtsingi 10-20kg alla, kuid kahjuks oli see kõik aasta lõpuks tagasi võetud ning tihtipeale mõni lisakilo pealekauba. Hetkel on minu kaal püsinud 77-80kg vahel. Minu 165cm pikkuse ja pisut haigete liigeste jaoks oleks muidugi hea, kui see number algaks kuuega, kuid samas pean väga rahul olema, et suuremat jojotamist enam pole toimunud.
Sain endale jõuluvanalt uue sammulugeja Omroni Walking Style III. See on üks päris tore vidin. Kui ikka vaatad pealelõunal, et oled päeva jooksul vaid veidi üle 1000 sammu astunud, siis sunnib see paratamatult mõtlema, kuidas ja kust neid samme lisaks saada. Hetkel olen mõelnud, et kui saaks iga päev 5000 sammugi, siis oleks see alustuseks täitsa OK. Talvise ja tubasena on mu tavaline sammude arv vist seal 1500-3000 vahel.
Pean endiselt nii iseendale kui ka teile, kes te seda loete, meelde tuletama, et me elame olevikus. :) Pole oluline, kui palju sa eile üle sõid või kui ilusaid plaane sa homseks teed. Tähtis on vaid see, mida sa just täna just selle konkreetse eine ajal teed. Mida ja kuidas süüa kavatsed. Ma pean endiselt oluliseks söömise tempot. Aeglane söömine on teadlikum. Me märkame, kui palju ja mida me sööme. Loomulikult on ka liikumine äärmiselt oluline, kuid see peab olema meele järgi. Kahjuks hakkasid minu liigesed sel sügisel tavapärasest rohkem haiget tegema. Pidin detsembris kõik trennid ära jätma. Käisin muidu korra nädalas kõhutantsus ning 1-2 korda aeroobikas. 10. jaanuaril saan taastusravi arsti juurde, eks siis saab täpsemalt teada, kui palju ja kuidas ma tegelikult liigutada tohin. Kuid kui varem sundis see mind diivanile norutama, siis nüüd olen aru saanud, et sellest norutamisest tõuseb vaid kahju, mitte kasu ja nii ma siis teengi pisikesi jalutuskäike või väntan mõnel õhtul rahulikus tempos trenažööril, et liiigesed liikuda saaksid ja lihased pisikest trenni. "Ikka edasi ja edasi, ja mitte sammukestki tagasi" nagu ütles tigu :). Püüan endast nüüd siia rohkem märku anda, kuidas minu aastavahetuse kahjud taanduvad, mis saab minu liigeste ja trenni teemaga ning millise enesetundega jätkan uuel aastal. Kas suudan kaalu ka taas veidi allapoole liikuma saada? Nii väga sooviks jõuda kuueliste klubisse. Kas ja kuidas see mul õnnestub, sellest siis juba edaspidi.
HEAD VANA AASTA LÕPPU!
Sunday, December 30, 2012
Sunday, November 18, 2012
Potsataja memuaarid 15 - ...kuu aega kaaluvabalt jätk.
Pidasin kenasti kuu aega kaaluvabalt vastu. Tänases peatükis siis väike ülevaade kuu teisel poolel tekkinud mõtetest ning lõpptulemus. :)
17.10.2010
Lisan veel ühe mõtte. Hetkel tunnen ikka veel, et see on "minu meetod" - just see õige. Harjumusi analüüsides ja muutes on mul võimalus muutuda üleüldiselt ning samas söömishood on jäänud kindlalt vähemaks. Toitumise muutmisele keskendudes olin ma pidevalt hädas, kui olid ree pealt maha kukkumise perioodid, siis tõusis kaal kolinal ja ma tegin oma organismile ikka väga palju liiga. Harjumuste muutmine tundub ohutum. Tulemused on küll visamad tulema, kuid samas pole mõõnaperioodil nii suurt ohtu kiireks kaalutõusuks. Kuidagi sisemiselt stabiilsem tunne. On kerged meeleolukõikumised ja aegajalt mittemidagitehatahtmise päevad, aga neid suuri "sööks külmkapitühjaks" perioode pole juba pikemat aega olnud.
21.10.2010
Kuna mul on nüüd kaalumiste vahel kuu aega, siis tekitab see mõnes mõttes teisipidi ärevust. Tekib mingi ootus - soov võimalikult kerget numbrit näha tekitab soovi süüa vähem, treenida rohkem. Kas ma aga alateadlikult normipiires toitun ja treenin, selles hakkasingi veidi kahtlema. Trenniga tõenäoliselt OK, kuid söögiga hakkasin küll mõtlema, et on reaalne oht järgmisel nädalal end alateadlikult piirama hakata, et ikka kindlalt kergemat numbrit näha. Siiani olen suht tavaliselt söönud. Kuid pean kindlalt oma mõtteid jälgima, et kaalufoobias end mitte lasta tasakaalust välja minna.
22.10.2010
Mida teeb üks tobe kaalusõltlane, kui ta on endale lubanud, et ei kaalu kuu aega? Loomulikult võtab mõõdulindi ja üritab selle järgi midagi oletada. Seis suht "Läänerindel muutusteta"
Esimene rida selle aasta emadepäeva paiku, teine 17.august , kolmas tänane
Rind: 103cm - 99cm - 99cm
Rinna alt: 86 cm - 85cm - 85cm
Talje: 88cm- 86cm - 85cm
Tuhar: 116cm - 112cm -112cm
Reis: 67cm - 64cm- 64cm
Käsi: 37cm - 34cm - 34cm
Hetkel on see mõte ja tunne, et "mul pole kunagi sügisel kaal eriti alla läinud". Tõenäoliselt lasengi jõuludeni veidike vabamas voolus minna ja ei jälgi end nii rangelt ning uuel aastal siis võtan end enam luubi alla. Säilitamine ju ka iseenesest omaette saavutus.
Kommentaar:
Filosofeerime natuke.
No et kui sa ennast terve kuu ei kaalu, aga kogu selle kuu mõtled, et kas oled alla ja juurde võtnud ja otsid kindlust mõõdulindist ja riietest, siis tegelikult- mida see kaaluvaba kuu sulle andnud on? Teadmise, et on olemas ka teised indikaatorid, mille järgi saab oma kaalu enamvähem kindlaks teha. Alternatiivid. Ja isegi kui sa sinna kaalule ei astu, tahaks teglikult hirmsasti teada, mis värk on. Ehk sõltuvus pole kuhugi kadunud. Lihtsalt kontrolli all. Umbes nagu suitsetajad, kes loevad, et nad pole suitsetanud 3 kuud ja 12 päeva, on senikaua ikkagi sõltlased kuni nad neid päevi loevad.
Aga minu arust kaalusõltlane olla (juhul, kui äärmuslikke meetodeid mitte kasutada ja kokkukukkumiskaalu piiri ei otsi) ei ole halb. Vähemalt ma ei suuda enda jaoks ühtki aspekti leida, miks ma ei võiks ennast kasvõi surmani iga päev kaaluda. Tervist sellega ei riku, kellelegi halba ei tee- lihtsalt rituaal. Mõni sõltuvus võib ju inimesel olla, miks siis mitte siuke leebeke.
Minu vastus:
Justnimelt - see soov kogu aeg teada saada, mis seis on...Ühelt poolt - kuna ma pole enam õgimis-dieet nõiaringis, siis polegi ehk sellest kaalumises midagi erilist või halba. Millegipärast annab see mingi sisemise turvatunde, et asi on minu kontrolli all. Kaalumine pole tervist kahjustav sõltuvus, kuid samas mind ikkagi millegipärast häirib, et mul on vaja kogu aeg seda kontrolli omada, et see on minu jaoks ikka veel nii oluline teema. Võibolla, kui oleksin soovkaalule lähemal, siis suudaksin vabamalt võtta, kuid hetkel oleks ju soov, et kaal langeks ja teisalt hirm, et ta ei tõuseks. Inimesed, kellel pole kaaluprobleeme, üldjuhul ei kaalu end iga nädal. Heal juhul ehk korra kuus või harvemgi. Selleks siis see eksperiment. Iseenda jaoks olengi hetkel selgeks teinud, et kaalumata on ikka paganama raske olla. Kuna olen 3 nädalat vapralt vastu pidanud, siis tean nüüd juba kindlalt, et saan ka selle ühe nädalakese veel hakkama. Millegipärast on minus hirm suurem, kui kindlustunne, et kõik on OK. Minu jaoks mõtlemapanev fakt. Mul on raske ilma kaalumata olla. Nagu pohmell oleks.
23.10.2010
Ma mõtlesin, et pean vist selgitama, miks ma üleüldse selle idee peale tulin, et kaalumine pole päris OK tegevus. See mõte tekkis mul P. McKenna raamatust. Tema soovitab kaaluda mitte tihemini kui iga kahe nädala tagant. Seetõttu soovisingi järele proovida, et mida ma tunnen, kui ma ei kaalu ennast kuu aega.
Minu elus on olnud varem ka minnalaskmist. Kui mul olid õgimisperioodid, siis ma loomulikult ei tahtnud teada, kui palju ma juurde olen võtnud ja suutsin kaalust täiesti külma kõhuga või lausa tõrjuvalt mööda käia ja siis mingil hetkel astusin kaalule, et end tõega silmitsi panna.
Võibolla ongi see kerge ärevus hoopis sellest tulenev, et siiani olen ma kaalu vältinud ainult nendel perioodidel, kui ma olen kaalu tõstnud.
Lootsin, et mittekaaludes muutun emotsionaalselt veelgi vabamaks kaaluteemast. Lootsin, et mingil hetkel ma enam ei mõtle sellele nii palju. Mingitel päevadel see võibolla isegi ongi nii, kuid mitte päris selline tunne nagu ma lootsin. Ärevust on ka ikka parasjagu. Jätkan ekperimenti vaid sel põhjusel,e t näha, kui palju siis reaalselt mittekaalumine kaalule mõjub. Tahaksin iseendale tõestada, et sellest ei muutu midagi - eelkõige siis ses mõttes, et mu kaal ei tõuse kuskile megakõrgustesse, kui ma sellel iga nädal silma peal ei hoia. Mõned päevad veel ja saame näha.
26.10.2010
Naljakas - mingi sisemine rahu on tekkinud. Enam ei piilu nii pingsalt kaalu poole. Esiteks vist sellest, et tean, et varsti on niikuinii võimalus seda teha ja teisalt olen vist mõned asjad iseenda sees jälle selgemaks mõelnud. Nagu see hirm suurenenud kaalunumbri ees. Selmet pidevalt juurelda, tuleb enam rõhku ikka tegudele panna.
Mingi hetk ma alateadlikult käitusin oma tõekspidamistele vasutpidiselt, et oma hirmule tõestust saada. St. ma arvan, et kuu keskpaiku sõin tavapärasest rohkem ja võibolla ka enam saasta, mida organism tegelikult ei vaja. Sel hetkel võis kaal isegi mõnevõrra tõusta. Nüüd olen leidnud mingi tasakaalu liikumise ja normaalse söömise vahel. Kuigi sügis vist tekitab tahtmise endale polstrit kasvatada. Mingitel hetkedel on tunne, et mu kõht ei saagi täis
Täna hommikul ärgates oli mul igatahes saledam tunne ja juba paar päeva pole neid "äkki olen paksuks läinud" mõtteid. Minu heale enesetundele aitas kaasa kindlasti peegel. Nimelt õnnestus mul eile ennast täispikkuses peeglist näha ja see vaatepilt oli minu praeguse kaalu kohta väga kena. Sealt siis see rahulolu. Mis tähtsust on sellel numbril? Olulisem on ikka hea enesetunne ja kõrgem enesehinnang.
Ma tean, et ma ei suuda alati nii mõelda. Eile hommikulgi oli mingi kahtlusehetk. Aegajalt tahaks ju kõike ja kohe korraga, kuid paraku võtab harjumuste muutmine ja sisemise rahulolu saavutamine aega aastaid. Kõike polegi tõenäoliselt võimalik muuta, kuid kui ma aegajaltki iseennast märkan, siis aitab see kaasa minu muutumisele. Olen öelnud ja ütlen veelkord ma oleksin rahul iseendaga ka siis, kui suudaksin püsivalt säilitada praeguse kaalu, kuid samas taastub minus usk, et üks kümnekas võiks veel vabalt minn.
29.10.2010
Täna hommikul kaalule minna ei olnud sugugi kerge. Ikka oli minu sees see hirmupojakene, kes arvas, et mu kaal on tõusnud. Kaalumine tundus lausa vastumeelse tegevusena. Kuna täna oli aga tähtaeg, siis tuli see kaalumine ju ikkagi ära teha. Panin tsitaadi 1. oktoobrist võrdluseks ja see number ajas mind naerma, sest minu tänahommikune kaalunäit oli 82,2kg. Ei grammigi rohkem ega vähem. Ma olen säilitamise meister.:D
Nii lõpes minu kaaluvaba eksperiment. Minu arust sain sellest eksperimendist siiski mingisuguse vabaduse. Ma ei pea enam oma kaalunumbreid nii oluliseks. Ma ei kaalu enam iga päev ning mul pole enam kindlat kaalumispäeva. Aegajalt lihtsalt kaalule ja vaatan üle, kas on toimunud mingeid muutusi ning millises suunad. Vahel mõtlen praegugi, et võiksin elada pigem täesti kaaluvaba elu ning keskenduda muudele, tähtsamatele, asjadele. Kaal ei ole elu - see on vaid üks number. Sellel numbril ei tohi lasta enda üle võimust võtta. ;)
17.10.2010
Lisan veel ühe mõtte. Hetkel tunnen ikka veel, et see on "minu meetod" - just see õige. Harjumusi analüüsides ja muutes on mul võimalus muutuda üleüldiselt ning samas söömishood on jäänud kindlalt vähemaks. Toitumise muutmisele keskendudes olin ma pidevalt hädas, kui olid ree pealt maha kukkumise perioodid, siis tõusis kaal kolinal ja ma tegin oma organismile ikka väga palju liiga. Harjumuste muutmine tundub ohutum. Tulemused on küll visamad tulema, kuid samas pole mõõnaperioodil nii suurt ohtu kiireks kaalutõusuks. Kuidagi sisemiselt stabiilsem tunne. On kerged meeleolukõikumised ja aegajalt mittemidagitehatahtmise päevad, aga neid suuri "sööks külmkapitühjaks" perioode pole juba pikemat aega olnud.
21.10.2010
Kuna mul on nüüd kaalumiste vahel kuu aega, siis tekitab see mõnes mõttes teisipidi ärevust. Tekib mingi ootus - soov võimalikult kerget numbrit näha tekitab soovi süüa vähem, treenida rohkem. Kas ma aga alateadlikult normipiires toitun ja treenin, selles hakkasingi veidi kahtlema. Trenniga tõenäoliselt OK, kuid söögiga hakkasin küll mõtlema, et on reaalne oht järgmisel nädalal end alateadlikult piirama hakata, et ikka kindlalt kergemat numbrit näha. Siiani olen suht tavaliselt söönud. Kuid pean kindlalt oma mõtteid jälgima, et kaalufoobias end mitte lasta tasakaalust välja minna.
22.10.2010
Mida teeb üks tobe kaalusõltlane, kui ta on endale lubanud, et ei kaalu kuu aega? Loomulikult võtab mõõdulindi ja üritab selle järgi midagi oletada. Seis suht "Läänerindel muutusteta"
Esimene rida selle aasta emadepäeva paiku, teine 17.august , kolmas tänane
Rind: 103cm - 99cm - 99cm
Rinna alt: 86 cm - 85cm - 85cm
Talje: 88cm- 86cm - 85cm
Tuhar: 116cm - 112cm -112cm
Reis: 67cm - 64cm- 64cm
Käsi: 37cm - 34cm - 34cm
Hetkel on see mõte ja tunne, et "mul pole kunagi sügisel kaal eriti alla läinud". Tõenäoliselt lasengi jõuludeni veidike vabamas voolus minna ja ei jälgi end nii rangelt ning uuel aastal siis võtan end enam luubi alla. Säilitamine ju ka iseenesest omaette saavutus.
Kommentaar:
Filosofeerime natuke.
No et kui sa ennast terve kuu ei kaalu, aga kogu selle kuu mõtled, et kas oled alla ja juurde võtnud ja otsid kindlust mõõdulindist ja riietest, siis tegelikult- mida see kaaluvaba kuu sulle andnud on? Teadmise, et on olemas ka teised indikaatorid, mille järgi saab oma kaalu enamvähem kindlaks teha. Alternatiivid. Ja isegi kui sa sinna kaalule ei astu, tahaks teglikult hirmsasti teada, mis värk on. Ehk sõltuvus pole kuhugi kadunud. Lihtsalt kontrolli all. Umbes nagu suitsetajad, kes loevad, et nad pole suitsetanud 3 kuud ja 12 päeva, on senikaua ikkagi sõltlased kuni nad neid päevi loevad.
Aga minu arust kaalusõltlane olla (juhul, kui äärmuslikke meetodeid mitte kasutada ja kokkukukkumiskaalu piiri ei otsi) ei ole halb. Vähemalt ma ei suuda enda jaoks ühtki aspekti leida, miks ma ei võiks ennast kasvõi surmani iga päev kaaluda. Tervist sellega ei riku, kellelegi halba ei tee- lihtsalt rituaal. Mõni sõltuvus võib ju inimesel olla, miks siis mitte siuke leebeke.
Minu vastus:
Justnimelt - see soov kogu aeg teada saada, mis seis on...Ühelt poolt - kuna ma pole enam õgimis-dieet nõiaringis, siis polegi ehk sellest kaalumises midagi erilist või halba. Millegipärast annab see mingi sisemise turvatunde, et asi on minu kontrolli all. Kaalumine pole tervist kahjustav sõltuvus, kuid samas mind ikkagi millegipärast häirib, et mul on vaja kogu aeg seda kontrolli omada, et see on minu jaoks ikka veel nii oluline teema. Võibolla, kui oleksin soovkaalule lähemal, siis suudaksin vabamalt võtta, kuid hetkel oleks ju soov, et kaal langeks ja teisalt hirm, et ta ei tõuseks. Inimesed, kellel pole kaaluprobleeme, üldjuhul ei kaalu end iga nädal. Heal juhul ehk korra kuus või harvemgi. Selleks siis see eksperiment. Iseenda jaoks olengi hetkel selgeks teinud, et kaalumata on ikka paganama raske olla. Kuna olen 3 nädalat vapralt vastu pidanud, siis tean nüüd juba kindlalt, et saan ka selle ühe nädalakese veel hakkama. Millegipärast on minus hirm suurem, kui kindlustunne, et kõik on OK. Minu jaoks mõtlemapanev fakt. Mul on raske ilma kaalumata olla. Nagu pohmell oleks.
23.10.2010
Ma mõtlesin, et pean vist selgitama, miks ma üleüldse selle idee peale tulin, et kaalumine pole päris OK tegevus. See mõte tekkis mul P. McKenna raamatust. Tema soovitab kaaluda mitte tihemini kui iga kahe nädala tagant. Seetõttu soovisingi järele proovida, et mida ma tunnen, kui ma ei kaalu ennast kuu aega.
Minu elus on olnud varem ka minnalaskmist. Kui mul olid õgimisperioodid, siis ma loomulikult ei tahtnud teada, kui palju ma juurde olen võtnud ja suutsin kaalust täiesti külma kõhuga või lausa tõrjuvalt mööda käia ja siis mingil hetkel astusin kaalule, et end tõega silmitsi panna.
Võibolla ongi see kerge ärevus hoopis sellest tulenev, et siiani olen ma kaalu vältinud ainult nendel perioodidel, kui ma olen kaalu tõstnud.
Lootsin, et mittekaaludes muutun emotsionaalselt veelgi vabamaks kaaluteemast. Lootsin, et mingil hetkel ma enam ei mõtle sellele nii palju. Mingitel päevadel see võibolla isegi ongi nii, kuid mitte päris selline tunne nagu ma lootsin. Ärevust on ka ikka parasjagu. Jätkan ekperimenti vaid sel põhjusel,e t näha, kui palju siis reaalselt mittekaalumine kaalule mõjub. Tahaksin iseendale tõestada, et sellest ei muutu midagi - eelkõige siis ses mõttes, et mu kaal ei tõuse kuskile megakõrgustesse, kui ma sellel iga nädal silma peal ei hoia. Mõned päevad veel ja saame näha.
26.10.2010
Naljakas - mingi sisemine rahu on tekkinud. Enam ei piilu nii pingsalt kaalu poole. Esiteks vist sellest, et tean, et varsti on niikuinii võimalus seda teha ja teisalt olen vist mõned asjad iseenda sees jälle selgemaks mõelnud. Nagu see hirm suurenenud kaalunumbri ees. Selmet pidevalt juurelda, tuleb enam rõhku ikka tegudele panna.
Mingi hetk ma alateadlikult käitusin oma tõekspidamistele vasutpidiselt, et oma hirmule tõestust saada. St. ma arvan, et kuu keskpaiku sõin tavapärasest rohkem ja võibolla ka enam saasta, mida organism tegelikult ei vaja. Sel hetkel võis kaal isegi mõnevõrra tõusta. Nüüd olen leidnud mingi tasakaalu liikumise ja normaalse söömise vahel. Kuigi sügis vist tekitab tahtmise endale polstrit kasvatada. Mingitel hetkedel on tunne, et mu kõht ei saagi täis
Täna hommikul ärgates oli mul igatahes saledam tunne ja juba paar päeva pole neid "äkki olen paksuks läinud" mõtteid. Minu heale enesetundele aitas kaasa kindlasti peegel. Nimelt õnnestus mul eile ennast täispikkuses peeglist näha ja see vaatepilt oli minu praeguse kaalu kohta väga kena. Sealt siis see rahulolu. Mis tähtsust on sellel numbril? Olulisem on ikka hea enesetunne ja kõrgem enesehinnang.
Ma tean, et ma ei suuda alati nii mõelda. Eile hommikulgi oli mingi kahtlusehetk. Aegajalt tahaks ju kõike ja kohe korraga, kuid paraku võtab harjumuste muutmine ja sisemise rahulolu saavutamine aega aastaid. Kõike polegi tõenäoliselt võimalik muuta, kuid kui ma aegajaltki iseennast märkan, siis aitab see kaasa minu muutumisele. Olen öelnud ja ütlen veelkord ma oleksin rahul iseendaga ka siis, kui suudaksin püsivalt säilitada praeguse kaalu, kuid samas taastub minus usk, et üks kümnekas võiks veel vabalt minn.
29.10.2010
potsataja
kirjutas(01-10-2010):
|
Peale stressirohket aega on kaal väikeses plussis:
82,2.
|
Täna hommikul kaalule minna ei olnud sugugi kerge. Ikka oli minu sees see hirmupojakene, kes arvas, et mu kaal on tõusnud. Kaalumine tundus lausa vastumeelse tegevusena. Kuna täna oli aga tähtaeg, siis tuli see kaalumine ju ikkagi ära teha. Panin tsitaadi 1. oktoobrist võrdluseks ja see number ajas mind naerma, sest minu tänahommikune kaalunäit oli 82,2kg. Ei grammigi rohkem ega vähem. Ma olen säilitamise meister.:D
Nii lõpes minu kaaluvaba eksperiment. Minu arust sain sellest eksperimendist siiski mingisuguse vabaduse. Ma ei pea enam oma kaalunumbreid nii oluliseks. Ma ei kaalu enam iga päev ning mul pole enam kindlat kaalumispäeva. Aegajalt lihtsalt kaalule ja vaatan üle, kas on toimunud mingeid muutusi ning millises suunad. Vahel mõtlen praegugi, et võiksin elada pigem täesti kaaluvaba elu ning keskenduda muudele, tähtsamatele, asjadele. Kaal ei ole elu - see on vaid üks number. Sellel numbril ei tohi lasta enda üle võimust võtta. ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)