Käisin täna füsioterapeudi nõustamisel. Väga lahe kogemus. Treener oli asjalik ja sai aru, millist abi täpselt vajan. Piinlik oli, sest minu lihased on olematud, vaatamata sellele, et olen püüdnud tasapisi end nüüd treenida.
Sain nüüd koju harjutused, mida igapäevaselt lihaste olukorra parandamiseks tegema hakata. Praegu olen küll indu täis. Vesivõimlemist kiitis väga, kuid teiste trennidega soovitas ettevaatlikum olla. Kõige probleemsemaks võib minu jaoks osutuda kõhutants. Jala pöörded, ristsammud, kükid ja hüplemised - ei ole head minu kahjustunud liigesele.
Väga meeldis mulle füsioterapeudi ütlus, et väga palju on kinni meie peas. Eks ta nii olegi. Aastaid kartsin ja ei julgenud end normaalselt liigutada. Arvan, et ligi 15a ei tegelennud ma mingit sorti treeningutega. Isegi ei kõndinud eriti, sest iga veidigi ebatavalisem olukord tundus minu jalgadele ohtlik. Nüüd siis tasapisi kombin piire. Mida ja kui palju ma teha saan ja võin, kuid kuna ei tahtnud endale ka liiga tegema hakata, siis oli tänane konsultatsioon mulle äärmiselt oluline.
Nädalavahetusel panin suusad alla. Mingiks suusatamiseks seda tõenäoliselt nimetada ei saa....pigem on see enda lumel vaikselt edasilibistamine, kuid sellegipoolest olen uhke, et ma sain sellega hakkama ja ma tegin seda, mis siis, et suusad sugulase käest saadud vanad Visud ning suusasaapad vist minu ema kooliaegsed - need kolme auguga. Peaasi, et libisevad lumel edasi ja ma liigun toas istumise asemel.
Nüüd siis aga reielihaseid treenima. :D
Kaal täna hommikul 77,5kg
Thursday, January 24, 2013
Wednesday, January 16, 2013
Ma liigun taas.
Tere!
Kõik teavad seda, et kaalulangetamise põhitõde on süüa vähem ja liikuda rohkem. Seda saab teha suure tahtejõuga, kuid sellised üritused kippusid minul kiiresti luhta minema.
Olen nüüd üle nelja aasta teistmoodi tegutsenud. Tasapisi olen oma päevadesse liikumisi lisanud. Alustasin kepikõnnist, siis läksin kõhutantsutrenni ja vahepeal siis katsetasin jooksmisega, kuid kahjuks ei sobi see minu liigestele. Sügisel hakkasin korra nädalas käima lisaks ühes aeroobikas. Olen proovinud ka zumbat, kuid liiga hüpleva stiili tõttu ei ole see taas minu trenn. Niimoodi tasapisi katsetades ja eri trenne proovides olen end liikuma saanud. Tööandja pakkus meile välja vesivõimlemise. Kuna see ajaliselt mulle väga hästi sobib, siis hakkan sellest nädalast siis korra käima ka vesivõimlemises. Eks näis, kuidas meeldib. Ise kardan veidi vee survet põlvekedrele. Kui väga hoogsalt peab vehkima, siis ei ole see minu jaoks, sest isegi vee survega võib liiges paigast minna, kuid samas on arstid mulle kogu aeg ujumist ja vees võimlemist soovitanud.
Lisaks sellele on mul nüüd ju sammulugeja, mis on hea motivaator ja abimees ning annab väga selge pildi minu liikumisest või mitteliikumisest. Tubasena suudan ma vaevalt 1000 sammu astuda, kuid nüüd olen teadlikult hakanud lisasamme tegema. Õhtused koeraga jalutamised on saanud igapäeva osaks. Kui on vaja minna kellelegi külla, siis 1km raadiuses liigun jala, aeroobikasse lähen nüüd ka kindlalt kondiauruga. Kümme tuhat sammu olen hetkel suutnud vaid korra täis saada, kuid enamus päevi on sammude arv vähemalt üle 5000 ja olen esialgu sellegagi rahul, sest ütles ju õpetaja Laurgi: Kui tervet ülesannet ei jõua, siis te poolgi. See on ju igatahes parem, kui käega lüüa ja teleka ette vajuda.
Minu moto on: Tasa ja targu! Ma ei pea õigeks hakata suure hurraaga iga päev tund aega vehkima ning siis on teise nädala keskpaigaks võhm väljas ja tüdimus peal. Liikumine peab saama meie igapäeva osaks. See peab tunduma sama loomulik nagu hambapesu või näiteks hommikusöök. Loomulikult peab arvestama sellega, et sellises tempos pole suuri muutusi kaalus kiiresti oodata. Kuid samas ei tohiks olla meie eesmärk ruttu kaalust alla saada, sest kahjuks võib see kõik siis sama ruttu ju tagasi tulla. Oluline on saada saledaks ja jääda saledaks, kuid jääda saame ainult sel juhul, kui kõik need muutused, mida tegime kaalulangetuseks, jäävad püsima ka hiljem. Tähtis on muuta oma elustiili, kuid minu arust saaab seda teha vaid step by step, mitte suurte känguru hüpetega.
Oma kaalust nii palju, et jõulupekk on kenasti ära sulanud ning nüüd siis püüaks kaalu tasapisi langema saada.
Kannatlikkust ja saledamat suve soovides,
Potsataja
Kõik teavad seda, et kaalulangetamise põhitõde on süüa vähem ja liikuda rohkem. Seda saab teha suure tahtejõuga, kuid sellised üritused kippusid minul kiiresti luhta minema.
Olen nüüd üle nelja aasta teistmoodi tegutsenud. Tasapisi olen oma päevadesse liikumisi lisanud. Alustasin kepikõnnist, siis läksin kõhutantsutrenni ja vahepeal siis katsetasin jooksmisega, kuid kahjuks ei sobi see minu liigestele. Sügisel hakkasin korra nädalas käima lisaks ühes aeroobikas. Olen proovinud ka zumbat, kuid liiga hüpleva stiili tõttu ei ole see taas minu trenn. Niimoodi tasapisi katsetades ja eri trenne proovides olen end liikuma saanud. Tööandja pakkus meile välja vesivõimlemise. Kuna see ajaliselt mulle väga hästi sobib, siis hakkan sellest nädalast siis korra käima ka vesivõimlemises. Eks näis, kuidas meeldib. Ise kardan veidi vee survet põlvekedrele. Kui väga hoogsalt peab vehkima, siis ei ole see minu jaoks, sest isegi vee survega võib liiges paigast minna, kuid samas on arstid mulle kogu aeg ujumist ja vees võimlemist soovitanud.
Lisaks sellele on mul nüüd ju sammulugeja, mis on hea motivaator ja abimees ning annab väga selge pildi minu liikumisest või mitteliikumisest. Tubasena suudan ma vaevalt 1000 sammu astuda, kuid nüüd olen teadlikult hakanud lisasamme tegema. Õhtused koeraga jalutamised on saanud igapäeva osaks. Kui on vaja minna kellelegi külla, siis 1km raadiuses liigun jala, aeroobikasse lähen nüüd ka kindlalt kondiauruga. Kümme tuhat sammu olen hetkel suutnud vaid korra täis saada, kuid enamus päevi on sammude arv vähemalt üle 5000 ja olen esialgu sellegagi rahul, sest ütles ju õpetaja Laurgi: Kui tervet ülesannet ei jõua, siis te poolgi. See on ju igatahes parem, kui käega lüüa ja teleka ette vajuda.
Minu moto on: Tasa ja targu! Ma ei pea õigeks hakata suure hurraaga iga päev tund aega vehkima ning siis on teise nädala keskpaigaks võhm väljas ja tüdimus peal. Liikumine peab saama meie igapäeva osaks. See peab tunduma sama loomulik nagu hambapesu või näiteks hommikusöök. Loomulikult peab arvestama sellega, et sellises tempos pole suuri muutusi kaalus kiiresti oodata. Kuid samas ei tohiks olla meie eesmärk ruttu kaalust alla saada, sest kahjuks võib see kõik siis sama ruttu ju tagasi tulla. Oluline on saada saledaks ja jääda saledaks, kuid jääda saame ainult sel juhul, kui kõik need muutused, mida tegime kaalulangetuseks, jäävad püsima ka hiljem. Tähtis on muuta oma elustiili, kuid minu arust saaab seda teha vaid step by step, mitte suurte känguru hüpetega.
Oma kaalust nii palju, et jõulupekk on kenasti ära sulanud ning nüüd siis püüaks kaalu tasapisi langema saada.
Kannatlikkust ja saledamat suve soovides,
Potsataja
Saturday, January 12, 2013
Elada hetkes
...see on kõige olulisem! Me ei saa muuta midagi oma minevikus ning samuti ei saa me midagi otsustada tulevikus. Jah, kes meist poleks öelnud, et homme hakkan korralikuks või homme hakkan dieeti pidama. Kuid seda homset ei pruugigi kunagi tulla.
Ainuke aeg õigete otuste tegemiseks on just PRAEGU. Praeguses hetkes, milles elame saame otsustada, kas istume arvutis või telekas või mida me konkreetselt sööme. Tean seda ju ammu, kuid vahel on seda üpris raske praktikasse rakendada. Praegu võiksin õues jalutada või ühe klaasi vett juua või hoopis lastega kelgutama minna. See on minu hetkeotsus - istuda siin arvutis ja veidike Teiega oma mõtteid jagada.
Oluline on jääda kogu aeg teadlikuks iseendast ja oma tegevusest. Süüa teadlikult, liikuda teadlikult, lugeda või telekat vaadata teadlikult. Tihtipeale elame nagu mingis unenäos, nagu mingid zombid. Teeme kõike nagu robotid. Hommikul üles, kohv keema, lapsed üles, pesema, riietuma, tööle, koju, arvutisse, söök valmis, telekas, lapsed magama, uneaeg.....kas ka teie saate selliseid jadasid. Iga päev on nagu autopiloodi peal. Õppida elama hetkedes. Märgata oma valikuid, märgata seda, mis toimub minu ümber. Kasvõi jääda silmitsema pisikest lumehelvest. Kas mäletate veel aega, kui olite väikesed ja imestasite elu üle? Väikeste laste jaoks ei ole eilset ega homset on vaid praegu.
Teen juba pisikesi edusamme, et eldad hetkes. Näiteks eile otsustas mu meespere endale ühed friikartulipraed teha, kuid ma teadsin, et tegelikult ei taha ma seda praadi, isegi kanawrappi ei tahtnud, sest soovin oma keha hetkel nisust puhtaks saada. Võtsin mullivee ning paki kooritud päevalilleseemneid, et koduni mitte liiga tühja kõhtu kannatada. Kodus sain teha endale tervislikuma eine. Õhtul sai veel üks tore ja teadlik valik tehtud. Nimelt tehti mulle ettepanek üks lauamängude õhtu teha. Varem oleksin mõelnud, et olen nädalast liiga väsinud ning sellest loobunud, kuid nüüd mõtlesin, et miks ka mitte. :) Lapsed kaasa ja külla. Veetsime mitu tundi mõnusalt teed juues ja lauamänge mängides. Sain positiivse meeleolu, mul polnud aega näksida või isegi näksimisele mõelda. Seega mitu head korraga. Oluline on aegajalt peatuda ja end teadlikuks muuta. Jälgida, mis toimub sinu über, kuidas see sind mõjutab ning märgata seda, mis teeb rõõmu. Süües ei tohi ka end autopiloodile seada. Ma märkan pidevalt, et samal ajal, kui mu suu mälub, mõtleb mu pea kõigele muule, kui söögile. Siis toon end teadlikult söögi juurde tagasi. Ja taaskord ei saa ma endale meeldetuletamata jätta: tempo, tempo, tempo....mida aeglasem, seda parem.
Teadlikku ja rõõmurohket nädalavahetust!
http://teistmoodikaalulangetus.blogspot.com/2012_03_01_archive.html
Ainuke aeg õigete otuste tegemiseks on just PRAEGU. Praeguses hetkes, milles elame saame otsustada, kas istume arvutis või telekas või mida me konkreetselt sööme. Tean seda ju ammu, kuid vahel on seda üpris raske praktikasse rakendada. Praegu võiksin õues jalutada või ühe klaasi vett juua või hoopis lastega kelgutama minna. See on minu hetkeotsus - istuda siin arvutis ja veidike Teiega oma mõtteid jagada.
Oluline on jääda kogu aeg teadlikuks iseendast ja oma tegevusest. Süüa teadlikult, liikuda teadlikult, lugeda või telekat vaadata teadlikult. Tihtipeale elame nagu mingis unenäos, nagu mingid zombid. Teeme kõike nagu robotid. Hommikul üles, kohv keema, lapsed üles, pesema, riietuma, tööle, koju, arvutisse, söök valmis, telekas, lapsed magama, uneaeg.....kas ka teie saate selliseid jadasid. Iga päev on nagu autopiloodi peal. Õppida elama hetkedes. Märgata oma valikuid, märgata seda, mis toimub minu ümber. Kasvõi jääda silmitsema pisikest lumehelvest. Kas mäletate veel aega, kui olite väikesed ja imestasite elu üle? Väikeste laste jaoks ei ole eilset ega homset on vaid praegu.
Teen juba pisikesi edusamme, et eldad hetkes. Näiteks eile otsustas mu meespere endale ühed friikartulipraed teha, kuid ma teadsin, et tegelikult ei taha ma seda praadi, isegi kanawrappi ei tahtnud, sest soovin oma keha hetkel nisust puhtaks saada. Võtsin mullivee ning paki kooritud päevalilleseemneid, et koduni mitte liiga tühja kõhtu kannatada. Kodus sain teha endale tervislikuma eine. Õhtul sai veel üks tore ja teadlik valik tehtud. Nimelt tehti mulle ettepanek üks lauamängude õhtu teha. Varem oleksin mõelnud, et olen nädalast liiga väsinud ning sellest loobunud, kuid nüüd mõtlesin, et miks ka mitte. :) Lapsed kaasa ja külla. Veetsime mitu tundi mõnusalt teed juues ja lauamänge mängides. Sain positiivse meeleolu, mul polnud aega näksida või isegi näksimisele mõelda. Seega mitu head korraga. Oluline on aegajalt peatuda ja end teadlikuks muuta. Jälgida, mis toimub sinu über, kuidas see sind mõjutab ning märgata seda, mis teeb rõõmu. Süües ei tohi ka end autopiloodile seada. Ma märkan pidevalt, et samal ajal, kui mu suu mälub, mõtleb mu pea kõigele muule, kui söögile. Siis toon end teadlikult söögi juurde tagasi. Ja taaskord ei saa ma endale meeldetuletamata jätta: tempo, tempo, tempo....mida aeglasem, seda parem.
Teadlikku ja rõõmurohket nädalavahetust!
http://teistmoodikaalulangetus.blogspot.com/2012_03_01_archive.html
Thursday, January 3, 2013
Aasta 2013...
Ma armastan number 13. See tektiab minus kohe tunde, et see aasta peab tulema hea aasta. Minu sünnipäevgi on sel aastal 13.09'13. Kaal oli 1. jaanuari hommikul 78kg. Seega pühadekahju +1kg. Täiesti normaalne minu arust. Selle aasta kaalulanguse eesmärgiks sean kaal kindlalt 75 - X kg peale saada.
Sammulugejaga avastasin, et talvisel ajal võib olla päevi, kus ma ei kõnni tuhandet sammugi täis. Seetõttu tahaks täna väga 10000 täis kõndida. Kuna asfalttee ääred on juba väljasulanud, siis on see reaalselt võimalik. Vahepeal oli ju nii libe, et püstijäämine oli suur kunst ning mingisugusest jalutuskäigust polnud mõtet unistadagi, eriti minusugusel, kel iga libastumise peale mõni liiges vale koha peale võib minna.
Hetkel ootan juba väga järgmise nädala taastusravi arsti aega. Tahaks juba tagasi trenni minna, aga ei julge, sest kardan, et teen endale seal jälle liiga. Hüppeliiges on mõnel päeval nii valus, et paneb lonkama. Eks need sombused ilmad ei ole liigestele head.
Söömise poole pealt pean nüüd taas menüü korda seadma. Ma ei tea, kas olen juba siia blogisse kirjutanud, kuid mul on nisu- ja piimatalumatus ning ma peaksin neid toiduaineid oma menüüs vältima. Pühade ajal lasin end vabaks ja sõin kõike, mille järele isu on. Minu jaoks ei ole õige end liigselt piirata, sest varem viisidki sellised piirangud mind õgimistsüklitesse. Nüüd, kui tunnen, et tahan midagi, siis söön seda ilma süümepiinateta, nautides iga suutäit. Hiljem on tükiks ajaks jälle isu läinud ja võin rahulikult nendest toiduainetest mööda kõndida. Tänasest siis asun taas menüüd puhastama. Dr. Ozi saatest sain hea nõuande, et kui end nädal aega piimavabaks teha, siis peab järgmisel nädalal tegema läbi probiootikumide kuuri. Midagi halba see kindlasti ei tee ning seetõttu tahan proovida.
Kena alanud aastat kõigile! :)
Sammulugejaga avastasin, et talvisel ajal võib olla päevi, kus ma ei kõnni tuhandet sammugi täis. Seetõttu tahaks täna väga 10000 täis kõndida. Kuna asfalttee ääred on juba väljasulanud, siis on see reaalselt võimalik. Vahepeal oli ju nii libe, et püstijäämine oli suur kunst ning mingisugusest jalutuskäigust polnud mõtet unistadagi, eriti minusugusel, kel iga libastumise peale mõni liiges vale koha peale võib minna.
Hetkel ootan juba väga järgmise nädala taastusravi arsti aega. Tahaks juba tagasi trenni minna, aga ei julge, sest kardan, et teen endale seal jälle liiga. Hüppeliiges on mõnel päeval nii valus, et paneb lonkama. Eks need sombused ilmad ei ole liigestele head.
Söömise poole pealt pean nüüd taas menüü korda seadma. Ma ei tea, kas olen juba siia blogisse kirjutanud, kuid mul on nisu- ja piimatalumatus ning ma peaksin neid toiduaineid oma menüüs vältima. Pühade ajal lasin end vabaks ja sõin kõike, mille järele isu on. Minu jaoks ei ole õige end liigselt piirata, sest varem viisidki sellised piirangud mind õgimistsüklitesse. Nüüd, kui tunnen, et tahan midagi, siis söön seda ilma süümepiinateta, nautides iga suutäit. Hiljem on tükiks ajaks jälle isu läinud ja võin rahulikult nendest toiduainetest mööda kõndida. Tänasest siis asun taas menüüd puhastama. Dr. Ozi saatest sain hea nõuande, et kui end nädal aega piimavabaks teha, siis peab järgmisel nädalal tegema läbi probiootikumide kuuri. Midagi halba see kindlasti ei tee ning seetõttu tahan proovida.
Kena alanud aastat kõigile! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)