Juba kolmas nädal haigena. Õnneks antibiootikumid teevad oma tööd ja
mu enesetunne on paari päevaga juba paranema hakanud. Kuidas selline
uimane ja ebameeldiv oleks tervisele mõjub? Söögiisud ei tõusnud, kuid
ei kadunud ka päris ära. Aega süüa oleks ju olnud kogu aeg, kuid õnneks
tahtmist mitte. Päevad koosnevad umbes 4-5-st söögikorrast, portsud on
sellised parajad. püüan järgida reeglit, et ports peab kahte pihku ära
mahtuma. Söömistempoga olen hetkel eriti rahul
Üks eha tuttav
kuulis huvitavat mõtet sellest, et inimene ei saa samal ajal mõelda ja
tunda. Kumb siis söömise ajal olulisem on? Söögi tunnetamine on
tõenäoliselt väga oluline. Mõelda võib ju ka oluline, kuid väga tähtis
on siis seejuures jälgida, mida me mõtleme. Kui ma keerutan oma
päevaprobleeme peas, siis muutub minu söömistempo kohe kiiremaks ja ma
ei mälu toitu normaalselt läbi ja kipun kugistama toitu ruttu ruttu all,
nagu tahaks oma probleemid toiduga kinni toppida.
Tsiteeriksin
siinkohal G. Roth'i: "Alustada tuleb alati märkamisest, kus te olete ja
mida teete. Märkamine on hea. Te ei arvusta ennast. Te ei arva, et kogu
koogi tahtmine näitab, milline inimene te olete.Te ei ütle endale, kui
isekas te olete, ja et kui teised teakdis, et taahte tervet kooki
endale, viskaksid nad teid välja. Mitte midagi niisugust. Toote end
praegusesse hetke, ja kuna teie keha on siin ja praegu, kuna nälg või
selle puudumine eksisteerib vaid nüüd ja praegu, siis küsite endalt, kas
te ikka olete näljane. Lihtne. Kas ma olen näljane?.....
Kui
kuulate, mida teie organism (mitte mõistus) päriselt tahab, siis
avastate, et vaatamata ohkamisele ja süljeeritusele, mida lisanditega
jäätise mainimine endaga kaasa toob, ei taha teie organism seda kolm
nädalat järjest. Peale selle, et teie organism vajab ka muud toitu kui
vahukoor ja šokolaad, on fakt ka see, et hetkel, mil ütlete endale, et
võite selle saada, hetkel, mil pole enam tabusid, muutub
šokolaadikastmega jäätis sama tavaliseks nagu sardiinid."
Nii
ongi. Ma luban endale aegajalt friikaid või teeme hamburgeri või pitsa
söömise päevi. Enamasti on pärast tunne organismis raske, sest ma ei
talu hästi nisu. Kuid seda on vaja selleks, et endale tõestada, et ma
võin süüa kõike, mida soovin ja mul ei ole keelatud toiduaineid. Kui ma
selle burksi ära söön, siis enamasti peale seda ei soovi ma mitu nädalt
ühtki burgerit nähagi. Nagu mu mees armastab kõikide kookide kohta
öelda, et need näevad välja palju paremad, kui nende maitse on. Me sööme
harva kooki ja järjest enam teame, et see pole meie kehale vajalik.
Veidi
veel haiguseajast. Minu kaal sel perioodil on praktiliselt püsinud sama
koha peal. Söömine on korras, kuid ma pole ju sel perioodil trenni teha
saanud ja tunnen sellest megalt puudust. Ma ei olnud kunagi trenni
inimene, kuid nüüd on trenn üks osa minu elust ja mul on tekkinud lausa
vajadus enda liigutada.
Peale 1. jaanuari oli minu kehakaal
kerkinud 80kg juurde. Tänaseks on see 75kg, mis oli minu esialgne
eesmärk selleks aastaks, kuid nüüd mõtlen juba, et ehk saan sel aastal
isegi 70 kätte või veelgi parem, kui aasta lõpuks algaks kaal number
6-ga. :)
