Laiskuse haigus!

Täna veidi mündi teisest poolest. Olen püüdnud juba kaks aastat oma halbu harjumusi muuta. Pean tunnistama, et see polegi nii kerge. Ainuke positiivne asi on see, et nüüd ma olen teadlik sellest, miks ma olen ülekaaluline ja mul on võimalus valida. Ma pean oma sisemuses tegema otsused, kas loobun igaveseks oma ebasobivatest harjumustest ja jätkan pidevalt iseenda muutmist kellekski, kes ma võibolla tegelikult pole või lepin olukorraga ja jään selleks, kes ma olen.
Väga raske on tegelikult iseendale tunnistada, et minu probleemiks on minu mugav elustiil. Mõnusad õhtud teleka ees. Tunnikesed arvutis. Ma pigem istun mugavalt diivanil ja teen käsitööd, kui lähen õue, et end enam liigutada. See pidev "Ahh, ma praegu ei viitsi!" (punastan). Kuid minu puhul ongi see põhjus, miks olen ülekaaluline.Kui suudaksin end täiesti ümberprogrammeerida, siis saavutaksin oma soovkaalu ja jääksin sinna ka igaveseks püsima.
Samas on mul hea meel, et ma olen suutnud endale selle probleemi lahti mõelda ja enam ei vaeva ma oma pead imelike dieetidega, sest minu jaoks on sneed juba algusest peale määratud luhtuma. Kui ma tahan saada saledaks, siis pean muutma iseennast. Kas ma tahan või suudan seda????? Selle üle pean veel tõsiselt mõtlema.
Vahel mõtisklen selle üle, miks see just nii on. Näiteks minu noorem õde on alati olnud virgem ja hoopis teistsugune. Võibolla on minu loomus tõesti geenides või siis enam keskkonnas, kus üles kasvasin. Suurem kaalutõus algas siiski sel perioodil, kui mu liigesed välja hakkasid käima. Peale seda hakkasin hoiduma väga paljudest mängudest, spordist ja muudest tegevustest, sest mul oli HIRM. Kas oleksin ilma selle haiguseta jäänud normakaaluliseks???? Jälle ei oska vastata. Fakt on see, et paljud piirangud olen ma selle haigusega ise loonud. Tegelikult suudan ma enamat. Kuigi mingid piirangud siiski on. Hetkel olen oma jooksutrennid kõrvale jätnud, sest vasak põlv teeb korralikult haiget. Kuid igapäevast liikumist see ju palju ei takista....Miks ometigi olen ma siis enda taas diivanile sättinud????
Vahel tulebki lootusetuse tunne peale ja mõtlen, et ma pean leppima iseendaga just sellisena nagu ma olen. Kuid kas see tegelikult on lahendus. Millegipärast on mul tunne, et pool minu elust jääks sel juhul nagu elamata...

Elan vaid üks päev korraga!

Varem armastasin ma teha suuri plaane, kuidas ma kolme kuuga 15 kg maha võtan. Tegin konkreetsed toitumiskavad, treeningplaanid. Kusjuures vahel isegi õnnestus, kuid peale kolme kuud oli tavaliselt katastroof: käega löömine ning tihtipeale õgimistsükkel.
Trennitegemistega on veel hoopis eraldi teema. Püstitasin endale konkreetsed eesmärgid a'la esimene nädal iga päev 10 kõhulihast, 20 järgmine nädal jnejnejne. Tavaliselt olin juba kolmandaks õhtuks oma lubadused unustanud.
Nüüdseks olen loobunud suurte eesmärkide seadmisest. Liikumine on terviseks! See on minu moto. Mul on õhtul tunnike vaba aega, siis kepid kätte või koer rihma otsa ja välja. Varem kulus see tunnike mõttetult teleka ees vedeledes. Ma ei ole seadnud endale karme reegleid ja eesmärke ning ma tunnen liigutamisest rõõmu. Peale mitmepäevast pausi tunnen, et nüüd ma lihtsalt pean saama ühe tiiru teha. See on nagu mingi sisemine vajadus.Tänu reeglite ja programmide puudumisele tunnen end vabana.
Sama on söömisega - ma ei sea enam endale reegleid, mida võib ja mida mitte. Hommikul pole mul õrna aimugi, mida ma täna söön ja kui palju ma söön. Kui kõht märku annab, siis peab midagi hamba alla otsima. Korra päevas tuleb ka mingile korralikumale söögiajale mõelda, sest ka pere tahab ju süüa.
Nii elangi vaid üks päev korraga - ma ei muretse, mis saab homme või kuidas see eileõhtune grillvorst mu kaalule mõjuda võiks. Mu kõht oli tühi ja ma sõin seda mille järele mul isu oli. Tundub unelmana? Usun, et kõik on suutelised saavutama sama taseme nagu mina. See programm vajab aega, kuid ususn, et seda püsivamad on tulemused, sest minu eluviisid muutuvad tasapisi koos kaalunumbriga ;)

Eile sain üle pika aja teada, mida tähendab ülesöönud tunne. Pidime õhtul sünnipäevale minema, kuid siis tuli meile teade külalistest. Valmistasin kiiresti õhtueine ning pistsin ühe piruka ahju. Tegime külalistega mõnusa eine. Sõin ise küll suht vähe, kuid natuke siiski. Paar tundi hiljem ruttasin siis sünnipäevale, kus loomulikult ka süüa pakuti. Kuna mul oli niigi piinlik, et me hilinesime, siis tundsin, et oleks äärmiselt ebaviisakas sellest tükikesest lasanjest loobuda ning lasin endale pakkuda. Nokkisin seda hea tükk aega ning üritasin kõik ära süüa. Varem poleks see minu jaoks mingi probleem olnud, kuid seekord ma kohe tundsin, et see ei mahu mulle sisse. Tegin pikki pause ja siis võtsin jälle ampsukese. Õhtu jooksul sain ikka taldriku tühjaks.

Kaal on taas languses. Peale kolmepäevast kaaluvaba aega otsustasin täna siiski kaalule astuda. Nädala ajaga on kaal langenud 1,1kg. Olen hakanud paremini märkama, millal mu kõht täis saab. Eilegi tundsin poole söömise pealt nagu oleks mingi klapp söögitorru ette tekkinud ning jätsin ülejäänud söögi alles. Kuna varem olin "tühja taldriku klubi" kindel liige, siis on see minu jaoks suur edusamm märgata, millal on kõht täis ning veel suurem edusamm see, et ma katkestan söömise niipea, kui tunnen, et nüüd on piisavalt.
Suvine aeg toob palju tegutsemist. Püüan rohkem liikuda. Eile läksin lastega vanaema juurde jala. lapsed sõitsid ratastega ja mina sain hea tempo kõndimiseks. Õhtuti teen koeraga paarikilomeetrise ringi. Neile, kes minu varasematest tegemistest midagi ei tea, ütlen selgituseks, et mul on üks liigeseprobleem, mis takistab tugevama trenni tegemist, kuid kaalu langedes loodan , et suudan hakata jooksma. Ma lausa tean, et ma hakkan veel kunagi kilomeetreid joostes läbima;)
Veidi ka mõtlemisest. Tahaksin puhata lastest. Päev läbi pean nendega arvestama ja aegajalt tunnen, et ma vajaksin totaalset puhkust, et saaksin kuskil omaette omi mõtteid mõelda. Kui ma endale selliseid hetki saan, siis on hiljem jälle pea selgem ja ärevus ning pahur olek kadunud. Varem ajas mind selline pidev ärevus sööma, kuid nüüd suudan selle tunde maharahustada muude võtetega. Kavõi hingan rahulikult sügavalt sisse-välja ja ütlen iseendale "olen rahulik". Eriti hea on muidugi probleemist eemaldumine ehk siis üks pisike jalutuskäik või kasvõi pesu tuppa toomine võtab suurema pingetunde maha. Minu ülekaal oli täiesti põhjustatud valedest harjumustest ning emotsionaalsest söömisest. Peale seda kui hakkasin oma mõtetega tegelema on kaal hakanud tasapisi langema ja tegelikult olen üleüldiselt märgatavalt rahulikum, kui 2a tagasi.
Täna ootab ees üks suur koristuspäev. Koristamine pole just minu tugevamaid külgi, eriti kui lapsed jalus siblivad. Kuid tahan, et mu ümbrus oleks korras. PEAN või TAHAN - mida rohkem on meil lauseid "ma pean" seda stressitekitavam see on. Kui vähegi võimalik, siis tuleks need ümber sõnastada - "ma tahan/soovin" vms. Kui kohe ei saa midagi teha, siis tuleks see asi üldse vabaks lasta, sest me kulutame tohutu aja oma elust muretsemisele asjade pärast, mida oleks vaja teha. Pigem keskenduda rohkem sellele, mis mulle rõõmu teeb ja mida ma tahan teha, siis suudan ka neid tegevusi meelsamini teha, mis nii väga ei meeldi.

Olen juba mõnda aega mõtisklenud, et peaks oma blogi looma. Tunnen vajadust oma teistmoodi kaalulangetust aegajalt analüüsida. Vahel aga tahaks ka niisama mõtteid kirja panna. Olen kindel, et minu mõtted mõjutavad tugevalt minu söömisi ning seetõttu on iga jutt oluline.
Alustasin oma kaalulangetamist 2008.a oktoobris harjumuste muutmisega. Jätkasin positiivse mõtteviisi kujundamisega ning nüüd siis üritan lisaks harjumustele jälgida 4 lihtsat reeglit:
1. Söö alati siis, kui sul on nälg
2. Söö seda, mille järele on isu, mitte seda, mida pead tervislikumaks vms
3. Söö alati naudinguga, st iga suutäit rahulikult läbi mäludes ja mõttega söögi juures olles
4. Lõpeta, kui tunned, et kõht on täis
Praeguseks olen kaotanud peaaegu 18kg. Edaspidi hakkan aegajalt ka kaalunumbritest rääkima, kuid tegelikult pean tähtsamaks enda head enesetunnet.
Me kõik oleme väärt õnne ja armastust!