Jutt siis Paul McKenna raamatust: Ma teen su saledaks.Huvitav ona see, et tegelikult tegelesin ma juba nii mõnegi teemaga, millele ka Paul tähelepanu pöörab. Näiteks olin ma juba varem avastanud, et ma söön liiga kiiresti. Paul lihtsalt oli selle kõik kenasti lahti kirjutanud ja sellevõrra oli mul nüüd kuidagi kergem neid reegleid järgida.
21.06.2011
Käisin täna raamatupoes. Soovisin üht loodusravi raamatut sirvida ja võibolla ka osta, kuid oleksin ühe riiuli juures peaaegu portsu raamatutega vastu pead saanud. Seisin küll meeter maad eemal ja ei puudutanud ühtki raamatut riiulist. Ei mõista siiani, miks nad liikuma hakkasid, kuid igaljuhul tõmbas see mats mu pilgu riiulil olnud raamatutele ning silma jäi P. McKenna "Ma teen su saledaks". Olen sellest raamatust juba kuulnud, kuid ei pidanud seda enda jaoks vajalikuks. Täna aga sirvisin ja ostsin ära. Selles raamatus on 4 lihtsat tõde, mida ka mina juba mõnda aega jälginud olen:
1. Söö siis kui sul on nälg (siin on ka oluline mõista, kas on janu või nälg)
2. Söö seda mille järele on isu, mitte seda mis tundub tervislikum või muul moel kasulikum. Tänu sellele on minu isud igatahes vähenenud.
3. Söö naudinguga - rahulikult kõiki ampse läbi mäludes. Minu teema pikaajalisemad jälgijad teavad, et viimased 2 kuud olen sellele väga palju tähelepanu pööranud, et ma ei kiirustaks söömise juures.
4. Lõpeta kui kõht on täis. See on üks keerulisem teema, sest ka mina kuulun "Tühja taldriku klubisse". Sellegipoolest olen üritanud ka seda jälgida.
Veel on selles raamatus juttu emotsionaalsest söömisest ning isegi visualiseerimisest. Kuigi ma olen seda kõike erinevatest allikatest teada saanud, siis kordamine on ju tarkuse ema ning nüüd on kõik see info ühes kohas koos. Sain ka uusi mõtteid ja konkreetsust oma ülesannetesse. Nüüd tean täpsemalt mida ja kuidas edasi jälgida.
Igatahes kinnitab ka see raamat, et "dieedid on kursused sellest, kuidas paksuks minna ja end luuserina tunda". Eks siis annan aegajalt jälle märku, mida uut olen märganud ning eks näis, kuidas jaan sellel aastal kaalule mõjub
22.06.2011
Usun. et asjad jõuavad meieni just siis, kui õige aeg käes. Ma tean, et pool aastat tagasi oleksin seda raamatut teisiti mõistnud, paar aastat tagasi ei olekski võibolla üleüldse mõistnud. Nüüd saan aru ja tean, millele tähelepanu pöörata.
Raamatu lugesin ühe hingetõmbega läbi. CD-d pole kahjuks võimalik iga hetk kuulata, sest meil on ainuke CD-mängija telekaga ühenduses ning pean valima hetke, kui telekas kinni ja kõik teised toast väljas. Kuulan plaadi ära ja kui see tundub mõjuvat, siis plaanin endale isikliku CD-pleieri muretseda
EDIT: jõudsin koju ja panin esimesel võimalusel plaadi mängima. Mulle meeldis ja loodetavasti saan teda iga päev kuulata.
Seal oli just hästi palju positiivse minapildi loomisest ning enesega rahulolust. Oli muudki ja mulle isegi väga meeldis. See on just see, kust soovin jätkata.
23.06.2010
Räägiksin oma nelja reegli järgmisest. Jaanipäev on just see hea koht, kus testida, kas söön näljast või niisama. Ühe vorsti jätsin suutäie pealt pooleli, sest ma sain aru, et ma söön seda om alateadvuse mitte kaine mõistusega. Mul oli õhtu jooksul vaja vaid 3 lihatükki ning viil leiba, sellest piisas, et täiskõhutunnet tekitada (igaksjuhuks mainin, et enne õhtut olin ka veidi söönud, et te ei arvaks, et mul nüüd mingi näljakuur käsil). Täna siis pidustused jätkuvad ning hommegi oleme ühele peole oodatud.
Kommentaar: Mis sellesse tühja taldrikusse puutub, siis tudengina on eriti raske toitu ära visata, aga tänu sellele olen õppinud endale täpseid portsjone ette kaaluma.
Aga, mis saab siis, kui oled nt. mõnes restoranis või sünnipäeval, kus antakse konkreetne ports ette?
Mina nüüd teen raamatu järgi ühte harjutust ja üritan iga kord veidike toitu taldrikule järele jätta. Tundub toidu raiskamisena???
Tsiteerin McKennat:
"Nagu enamik vanematest, käskisid ka minu vanemad mul taldriku tühjaks süüa, sest "Indias on nälgivad lapsed". Ära alahinda sellist õrnas eas tekitatud südametunnistuspiinade võimu. Lõpuks sain ma muidugi aru, et see on rumalus. Ma ütlesin selle peale:"Kuidas aitab minu ülekaalulisus nälgivaid lapsi? Kas ma peaks paksust endast foto tegema ja saatma selle neile kirjakesega, kus seisaks: "Vähemalt olgu teile teadmiseks, et toit ei lähe raisku."?""
Sooja söögi söömisel õpin teadlikult veidike alles jätma, et tekiks harjumus lõpetada, kui kõht on täis. Tegelikult olen ma seda mõnevõrra juba ka teinud. Mõtleme küll, et see on toidu raiskamine, kuid kui nüüd igaüks veidike järele mõtleb, siis mis selle toiduga juhtub kui ma söön seda? või kui ma ei söö seda?. Kompostiks saab ta mõlemat pidi, kuid minu keha läbides annab ta veel lisaks üleliigsed kaloreid, mis pole minu kehale vajalikud.
Kommentaar 1:Selle kodus järgi jääva toiduga on tegelt väga lihtne käituda - tuleb lihtsalt panna kappi ootama seda aega, kui sa tunned, et sa seda vajad. Kui ta läheb vahepeal halvaks, siis sul ei läinudki seda vaja. Aga sul on teadmine, et sa saad võtta selle ülejäägi hiljem...
Kommentaar 2: Mõistlikum oleks tõsta pigem vähem kui rohkem. Juurde saab ju alati tõsta.
Kommentaar 3: Mind ei ole kunagi sööma sunnitud ja mina ei ole oma lapsi sundinud sööma. Meil ei ole ka portsjone kunagi ette tõstetud, igaüks tõstab kausist nii palju kui sööb, taldrikule jäetud toit on näotu ja ka raiskamine Talu tingimustes, kus kasvasin mina ja mu lapsed, polnud kellegil aega kolm korda päevas uut toitu teha (võikude peal ka enamasti ei elatud). Nii tõsteti järelejäänud toit külmkappi järgmist toidukorda ootama. Taldriku peale jäänud söök on aga solk.
Minu vastus: Heh - mina mõtlen ju täpselt samamoodi. Kuulun ka "tühja taldriku klubisse". Olen harjunud taldrikut tühjaks sööma. Meil oli kodus reegel, kui ise ette tõstsid, siis pead kõik ära sööma. Kuid McKenna üritabki meid mõistma panna, et see on taas harjumus.
See on väga hea idee - panna ülejääk külmkappi, siis ei pea sööki ära viskama ning saab mõni teinekord ära süüa.
Lihtsalt seda harjumust: alati kõik ära süüa, tuleks muuta. Mina näiteks olen küll vahel tundnud, et "oih, palju sai ette tõstetud", kuid ära visata ei suuda, sest see oleks söögi raiskamine ja siis surun kogu taldrikutäie endale sisse. Mõte siis muuta üht harjumust, mitte toitu solki loopida
Loomulikult on võimalik kodus endale väiksem ports tõsta, kuid mõnes kohas saad ju valmis prae. Kuidas teie mõte siis töötab? Söön kuni kõhu täitumiseni või peab kõik ära sööma?
Kommentaar: Mina tellin tavaliselt (võimalusel) pool praadi. Kui aga varianti pole või ka seda poolt praadi on palju, siis olen lisandi lihtsalt järgi jätnud. Liha, kala ja salati söön enamasti alat ära, noh nagu kogu raha eest (mitte et kartul, riis, makaronid jms oleks niisama aga nendepärast ei jää mu hing kripeldama kah)
Aga eelmised sõnavõtud olid rohkem kodus söömise kohta. Milleks harjutada end toitu järgi jätma kui võid kohe vähem tõsta
Muide, minu arvates on palju hullem see olukord, et süüa tahaks puhtalt maitseelamuse pärast. Ehk, et kõht on täis aga niiii väga tahaks veel võtta, sest söök on lihtsalt niiiiiii hea.
Minu mõte: Mul aitas sellisest olukorrast võitu saada - naudinguga söömine. Kui suudan rahulikult iga ampsu nautida ja teadlikult söödava pala juures olla, siis tavaliselt saab kõht täis ja ei olegi enam nii väga isu juurde võtta. Vahel, kui on soov juurde võtta, siis olengi võtnud, kuid peale seda, kui teadlikumalt sööma hakkasin, palju vähem kui varem.
26.06.2010
Minu 5 grillõhtut tõid siis 600gr kaalule lisa. Kuna minu uus programm näeb ette, et kaalul peaks käima võimalikult harva, siis üritan end nädal(kui õnnestub siis paar nädalat) kaalust eemal hoida.
Minu jaoks üks huvitav teema on ISUD. Olen ka varem rääkinud, et mul tegelikult ei ole enam erilisi isusid või õigem oleks öelda, et õgima ajavaid isusid pole. 2. reegel - söö alati seda, mille järele on isu.
Leidsin eile õhtul lõigu "Ärkveloleku..." (S. Roman) raamatust:
"Lase oma tunnetel voolata, tegutse neist lähtuvalt ja ole neist teadlik. Kui tegemist toitumisprobleemiga, siis viibi veidi aega vaikuses ja küsi endalt, mida sa ihaldad ja mis tundub sulle maitsev (nagu McKennagi soovitab oma keha kuulata ja süüa alati seda, mille järele on isu). Kui sul on isu šokolaadi või millegi muu sellise järele, mis sulle sinu arvates halvasti mõjub, siis võib see johtuda sellest, et su füüsiline keha vajab mõnda šokolaadis leiduvat ainet ning kehale ainus teadaolev viis seda ainet saada on süüa šokolaadi. Võibolla sa vajad vaid väikest tükki ning niipea kui loobud keeldudest ja käskudest, hakkab su keha soovima teistsuguseid aineid - selliseid, mis on tema jaoks kasulikumad."
Ma ei pea enam unistama kommidest või tükikesest praelihast - kui on isu, siis söön. Söön teadlikult ja naudin söödavat. Ma ei pea enam ennast süüdi tundma sellepärast. Varem võis minu teemastki leida enesesüüdistusi söödud koorejäätise või 3 tüki šokolaadi pärast. Kuid see paneb küsima: "No, mis elu see on?????"
Tean, et paljudele on see teema raskesti mõistetav ja väheusutav. Mina ise tunnen iga päevaga aina rohkem, et see on just see, mis võib õnnestuda ja minust võib saada saledam inimene ja kindlasti on minust tasapisi saanud õnnelikum ja rahulolevam inimene. Ärevushoodki on hakanud tasapisi harvemaks jääma.
27.06.2011
Kommentaar: Alati saab ta tekitada ka silmapette, võtta väike taldrik ning sealt süüa, jääb mulje küll et sai palju söödud kui taldrik pärast ikka tühi. Ma ei mõista ka seda, et miks TEHA süüa liiga palju ja ära visata. Parem oleks teha vähem(ja sisestada endale kasvõi ala, et mul on kõht täis") või panna külma seisma .
Eestlased on tänu sõja ajale juba sündinud "Tühja taldriku klubi" liikmed. Loomulikult saab endale parajad portsud ette võtta ja enamasti saabki ju normaalne ports,Kuid aegajalt juhtub (eriti ülekaalulistel inimestel, kelle tühja ja täiskõhu tunne on veidi nihkes), et me hindame oma isusid üle ja paneme veidi suurema portsu kui vaja. Üks nipp on see siis külmkappi tagasi pista, kui tegemist suurema portsuga, teine võimalus anda koerale või kolmas võimalus ikkagi prügikasti visata, kui seda on vaid vähekene. Milleks neid üleliigseid kaloreid siis sisse süüa, kui ma tean, et mu kõht on juba tegelikult täis? Mina kahjuks pahandasin küll oma lastega, et kas siis need paar ampsu ei lähegi enam sisse - "enne lauast ei lähe, kui taldrik tühi". Nüüd siis kasvatan end ses osas ka ümber, et mitte oma laste sisemist termostaati varakult ära rikkuda
Väiksest taldrikust söön ma juba pikemat aega, et seda silmapetet endale tekitada. Ma olen oma loomult kokkuhoidlik inimene ja ei soovi niisama toitu minema visata, kuid ma lihtsalt pean õppima märkama, millal mul on tõesti kõht täis ning õppima mitte ülesööma.
Tegelikult on see tõesti vaid osake kogu programmist. Praegu on minu jaoks palju raskem hinnata, kas mu kõht on piisavalt tühi ja sellega on ka täielik segadus, mida ma tegelikult süüa tahan. Eile ostsin endale poest ühe jäätise ja hetk hiljem tundsin, et see pole ikka see, mida ma hetkel tahaks. Panin ta külmkappi õiget aega ootama. Ühel päeval ladusin mitu erinevat asja lauale ja sõin neid sellises kombinatsioonis, mida ma muidu ei teeks. Tundsin, et asi läks veidi käest ära. Nüüd püüan veidi rahulikumalt võtta. Mõtlen mingi konkreetse eine ja söön seda rahulikult.
28.06.2010
Tänu nelja reegli järgimisele - hetkel eelkõige just näljatunne ja söögi nautimine, sain ma täna suht suure üllatuse osaliseks. Ma sõin harva ja kogused olid suht väikesed, kuid näljatunnet polnud. Pigem jõin päeva jooksul paar liitrit vett nii muuseas ära.
Kaalumise sõltuvusest ei suuda ma endiselt lahti saada. Olen lihtsalt loomult liiga uudishimulik. Minu jaoks on see nagu mingi ennustamine - kas panen täppi oma pakkumisega või mitte. Mingit kaalustressi suuremast numbrist mul enda arust pole, kuigi võibolla ikka kuskil alateadvuses on ka.
29.06.2011
Vahepeale taas üks mõtisklus teemal - miks ma kõike seda teen just nii nagu teen:
Mõtisklesin selle rahuolu ja mitterahuolu teema üle kohe väga pikalt ja tahaksin veel veidike selgitada. Asi pole niivõrd oma keha imetlemises. Loomulikult saan ma aru, et mu keha on ülekaalus. Probleemiasetus minu puhul pigem siis keha aktsepteerimises, AUSTAMISES ja tema eest hoolitsemises, ükskõik, mis kaalus ma parasjagu olen. Olen sellest vist juba kuskil kirjutanud, kuid ma ei suutnud oma keha nii paljugi austada, et ma ei ostnud aastaid endale uusi riideid, sest ma arvasin, et pole neid väärt enne, kui soovkaal käes.
Ma olen väärt inimene ja austan end just sellisena nagu olen!
Täna tekkis mu pähe mõte, et minu kaalulangetuse olemus seisnebki selles, et ma soovin õppida teadlikult normaalselt sööma. Ilma, et ma peaksin pidevalt mingite kalorite või punktidega jändama ning teine teema on oma emotsioonidega õppida toime tulla. Ma nüüd lausa tean, millal ma närvi lähen ja sees keerama hakkab ja tahaks kohe lohutuseks midagi haarata. Õnneks nüüd, kui ma seda märkan, on palju kergem end muul moel maha rahustada. Ma tean, et olen ülekaalus, kuid tean ka seda, et üleöö kõhnaks ei saada ja milleks siis see aeg mossis ja pahur ning pidevalt ennastsüüdistav olla. See on oluline, et ma suudaksin end ka praegu aktsepteerida just sellisena nagu olen ja ei süüdistaks end pidevalt milleski, sest see enesesüüditamine ju panebki mind õgima. Nii on lood minuga, kuid eks igalühel oma story.
30.06.2010
Söö alati seda, mille järele on isu, mitte seda mida pead tervislikumaks: küll mul oli selles osas täna hommikul raske otsust teha. Potist vaatas vastu maitsev kanakaste kartuliga, kuid ma olen harjunud hommikuti midagi kergemat võtma. Samas mõistsin, et see on ainuke asi, mida ma hetkel tõesti süüa tahaks ning panin aga poti sooja. Mõtled küll, et elu on paradiis ja nii lihtne, kui saad alati süüa seda, mida tahad, kuid harjumused, süüa lahjemat, tervislikumat, nö õigemat toitu, on isegi minus veel suht kinni...
Lõunasöögi kommentaar: Käisime linnas ja meil on tavaks saanud, et linnast tagasi tulles ostame tee pealt friikartulipraed viineri või mõne muu lihalise ollusega. Võtsin siis ka koos teistega kogu prae ja asusin seda nautima. Oli täiesti nauditav ja maitsev , kuid kuna ma sõin seda rahulikult, siis mahtus mulle vaevalt kolmandik portsust sisse ja ma tõesti TUNDSIN, et kõht on täis. Ülejäänu hävitas kallis kaasa - seega toit seekord raisku ei läinud, kuid ma loodan, et ei pea neile India lastele oma kallist kaasast peagi pilti saatma, tõestuseks, et toit pole raisku läinud Tegelikult oli tegemist ju termokarbiga ja oleks saanud täiesti rahulikult ka koju kaasa võtta ja küll ta õhtu jooksul ära oleks hävitatud. Minu jaoks on see igatahes imestama panev, sest tavaliselt olen sama prae kiiruga alla kugistanud ja mõelnud, et pool samasugust mahuks veel - vahel olengi laste allesjäänud praest veel veidike peale ampsanud. Seega edasiminekut on juba märgata, kas see ka kaalule mõjub, sellest täpsemalt reedel.
Siiamaani on minu jaoks väga olulised teemad süüa just sii, kui kõht on tõesti tühi ning jälgida oma söömistempot.
Jätkub...
