Terve suve tegelesin Paul McKenna reeglitega. Üks oluline teema on kaalumine. Kõhnad inimesed ei kaalu end iga nädal, tõenäoliselt ei kaalu paljud neist end isegi mitte iga kuu. Igapäevane kaalumine mõjutab päris palju meie enesetunnet - ma olen kas õnnestunud või siis ebaõnnestunud. Ma andsin endale hinnangu vastavalt kaalunumbrile.
04.07.2010
Kui kiiresti sööte teie?
Kuna ma ise üritan oma söömistempot rahulikumana hoida ning iga pala nautida, siis jäi mulle eile silma üks omapärane pilt. Oli taas grillõhtu ning märkasin, kuidas 2 eri kaalus inimest pistsid korraga lihatüki suhu. Sel ajal, kui sale mälus rahulikult seda ühte tükki, jõudis ülekaaluline süüa 2 lihatükki ja 2 suutäit salatit . Minu arust on see ikka päris suur erinevus (Palun nüüd mitte kommenteerida, et teiste suutäite lugemine pole viisakas. Tean seda isegi ja ei harrasta seda igapäevaselt.). Meie aju eritab mälumise ajal heaolu hormooni serotoniin. Hormooni hulk ei sõltu söödud kogusest, vaid hoopis sellest kui kaua me sööme. Seega tekibki oht, et inimene, kes on harjunud kiiresti sööma vajab rohkem toitu, et oma serotoniinilaksu kätte saada Ise suutsin enam-vähem tubli olla. Jätsin söömata grillkoiva ning vorstikese, sest teadsin, et mu kõht on juba tegelikult täiesti täis ja oleksin söönud neid vaid isu pärast.
Mäkketõusul suutsin taas vaid vaevalt pool praest ära süüa, ülejäänu sõi vanem poeg, kes enne oli võtnud ühe burksi ning tundis, et kõht on veel tühjavõitu. Ürituse lõpus pakuti 2 jäätist tasuta, siis sõin ühe jäätise küll nii ära, et teadsin, et tegelikult ma ei vaja seda ning polnud nagu eriti isugi. Lapse pooliku jäätise viskasin küll külma kõhuga prügikasti, sest ega minu keha ju ka ei pea olema see prügikast, kes teiste ülejäägid ära sööb.
06.07.2010
Nagu mingi AA-kas saan ma täna teatavaks teha, et olen suutnud juba 3 hommikut ilma kaalule astumata hakkama saada. See pole sugugi nii kerge, sest kaal on meil nähtavas kohas. Korraks mõtlesin, et peidan ära, kuid minu arust pole see õige. Pigem ikka harjutada end mõttega, et ma ei pea alati sealt üle minema, kui mööda lähen.
Söögiisu selle suure kuumaga nagu eriti polegi. Päeval söön kergemat, kuid õhtul kui jahedamaks läheb, siis tahaks midagi tugevamat süüa.
08.07.2010
Täna hommikul siis hiilisin ikkagi kaalule ning võrreldes laupäeva hommikuga, mil kaal oli väikese hüppe ülespoole teinud, on kaal selle nädalaga langenud ca 1,1kg (eelmise nädala keskpaigaga võrreldes on tulemuseks -0,5). McKenna hakkab toimima. Suutsin eile supi poole pealt järele jätta, sest söögitorru tekkist selline huvitav tunne, nagu oleks mingi klapp ees ja mul ei mahuks enam ühtegi ampsu juurde. Kui ma nüüd õpiks seda tunnet alati märkama, siis oleks üks suur samm eduka kaalulangetuse suunas tehtud.
09.07.2010
Minu kaaluvaba nädal ei õnnestunud täielikult. Niipea, kui kaalul käima hakkasin, muutusin kuidagi sisemiselt närvilisemaks. Hakkasin rohkem mõtlema mida, kuidas, kui palju süüa. Kuna olin kenas miinuses, siis mingi hetk oli selline moment, et sööks rohkem kui vaja, sest olen ju edukas - seda tobedust pole võimalik siia nii täpselt kirja pannagi. Ühesõnaga üritan tänasest taas vähemalt nädala ilma kaaluta hakkama saada. Seekord on see sellevõrra kergem, et lähen esmaspäevast Toilasse suvitama (oleksin hea meelega juba 10.07 läinud, aga kahjuks tuli midagi vahele.)
Söömisega hetkel lood nii,et eelistan pigem värsket (kurke, tomatit, maasikat jms,) Korra päevas ikka satun sooja söögi juurde ka, kuid isu suhteliselt väike.
Kommentaar:
Mul oli just sama asi et.. kui jõudsin jälle mingi väiksema kaaluni, oli tunne, et nüüd võiks ikka natuke endale lubada, et see ju nii vähe. Ja nii ma ei saanudki kunagi alla 69,5. Nüüd söön täiesti isu järgi, kusjuures liigun veidi vähem ja söön rohkem.. ja kaal langeb. Ehk siis ma arvan, et ikkagi ei tohiks tekkida mingeid isusid jms.
10.07.2010
Tegelikult ma söön hetkel ainult isude järgi. Kuid kui ma kaalul ei käinud, siis muutus see söögiteema kuidagi veelgi väiksemaks.
Ma tõesti ei mõtle enam söögivaheaegadel söömisele. Alles siis, kui kõht märku hakkab andma, teen eine. Eile läksin kella kuuest maasikapõldu. Enne seda sõin ühe singi-kurgileiva, peenras sai muidugi mõned maasikad nositud. Kella ühe paiku jõudsime tagasi, siis sõin vaid veidike tomati-kurgisalatit ning ühe viilu leiba. Alles õhtul kella viie ajal võtsin korraliku portsu makarone, praemuna, sardelli ning salatit. Hiljem pakuti mulle üks lihapirukas, millest ma keelduma ei hakanud ning õhtul võtsin veel ühe sardelli praemunaga, sest kõht tundus siis jälle tühi. Millegipärast eelistan hetkel praetud asju. Kogused on enamasti väikesed. Lisaportsu võtan väga harva, kui ikka tõesti tunnen, et kõht ei ole veel täis.
Kaalumine mõjutas päris palju minu igapäevaseid tegevusi. Kui kaal oli tõusnud, siis püüdsin siiski veidike kuidagi tagasi hoida ning leida rohkem tegevusi, kui langes, siis võtsin vabamalt. Ma ei osanudki seda enne nii hästi tähele panna. Kuid seekord oli see "Hurraa, jälle langeb!" tunne tõesti nii ere, et ma panin tähele, kui mu mõtted söögi suhtes ebanormaalsemaks muutusid. Mitte küll nii absurdseks nagu enne teistmoodi tegemisi, kuid märkasin väikeseid ohumärke. Kui ma kaalule ei astu ning oma numbrit ei tea, siis tegutsen rohkem sisetunde järgi ja see number ei saa mind enam niimoodi mõjutada. Loodan, et nüüd kus üritan vähem kaaluda, hakkab kaal veel paremini allapoole vajuma, sest see number ei mõjuta enam minu alateadvust ja mõtteid nii palju.
14.07.2010
Ma juba saan aru, kuhu oleks võimalik oma harjumuste muutmisega areneda, kuid kogu minu olemus ei tule veel järele. Minu jaoks oli äärmiselt oluline viia fookus söögi pealt kuskile mujale. Hetkel keskendun siis kõige enam McKenna 4-le reeglile ning aegajalt kui märkan, et olen liiga rutiinis, siis üritan end sealt mugavustsoonist välja saada. Eile nt. üritasin veidi batuudil hüpata. Ületasin oma hirmu ja see oli päris tore - lastele tegi eriti nalja, et emme hüppab.
Teistmoodi tegemine annab mõnusa enesetunde. Kõige raskem on end igapäevasest rutiinist välja kangutada ja uusi asju proovida. Kui juba tegutsema asun, siis saan enamasti positiivse emotsiooni. Vaja on vaid enam julget pealehakkamist. ;)
