Before and after

Väike pildiseeria siis enne ja hetkel.
"Enne" pildil kaal 101kg (aprill 2009).


"Hetkel" 79kg.

Potsataja memuaarid 13. Kuidas ma sain liikumisega sõbraks. :)

Lapsena olin ma suhteliselt liikuv tegelane. Mulle meeldis väga ronida, ujuda ning rattaga sõita. Kehalise kasvatuse tundides oli lemmiktegevuseks võimlemine ja kõige vähem meeldis mulle kergejõustik, sest seal olid mul alati olematud tulemused. Peale liigeste loksuma hakkamis loobusin aga mingiks ajaks täielikult liikumisest. Veidikene kärurallit oli kogu minu trenn. Sain endale kepid ning hakkasin kõndimas käima. Mingil hetkel tundus, et tahaks kepid minema visata ning joosta. Kuna mu liigesed teevad vahel ikka väga haiget, siis nendel perioodidel on põhiliseks liikumisviisiks ikkagi kepikõnd. Kuid nüüd siis veidike minu jooksmistrennidest

19.07.2010
Olen juba paar hommikut hiilinud, millal kaal kindlalt alla 85kg langeb. Täna hommikuks oli kaal 84,7 ja minu meelerahu taastunud (nüüd üritan mõne hommiku taas kaaluavabalt hakkama saada).
Eile püüdsin veidikene joosta - ei hakanudki nii väga põlvedele. Jõudsin teha 5x60 sammu. Saan aru, et mõni saab nüüd muiata, kuid minu jaoks oli see suur algus. Küll tuleb kunagi 5x600 ja kes teab veel kui palju. Kuid see on taas oma mugavustsoonist ja harjumustest ning uskumustest vabaks murdmine. Ma olen aastaid olnud veendunud, et ma ei suuda joosta ning üpris palju ka oma haiguse taha pugenud. Mingi hetk ma lihtsalt ei teadnud oma piire, mida ja kui palju ma teha saan või suudan ja olin ka liiga arg katsetama. Nüüd siis hakkan neid piire tasapisi kompima ja oma võimeid avastama.


Kommentaar: Ma jälgin huviga su jooksuteema arengut, Potsataja.
See on huvitav, kuidas me mingitesse asjadesse kinni jääme. Nagu sina kirjutasid, et üks arst ütles, et joosta ei saa ja eladki selle teadmisega mitukümmend aastat. Tegelikkuses on juba selge, et natuke saad.
Mul endal on neid diagnoose ja põhjusi, miks ma joosta ei saa, terve hunnik. Haiguslugu on paks nagu kirikus lauluraamat. Aga ühel hetkel ma lihtsalt sellele ei mõelnud ja siis selgus, et pole mul häda midagi.

27.07.2010
Sul on täiesti õigus. Isegi erinevad arstid serveerivad sulle asju erinevalt. Ühe ortopeedi juurest tulin välja 100 korda sandimana, kui kabinetti sisenedes, kuid järgmine andis juba rohkem lootust, et nii on võimalik ka elada. Kuna mu põlved pole juba paar aastat täiesti välja tulnud, siis olen veidi julgem katsetama. Hüppeliiges tegi küll ühe kivi peal eile väikese nõksu, kuid see oli tühiasi.

30.07.2010
Mul on olnud paar kiiret, kuid samas ülitoredat päeva.
Jooksnud nüüd kahel päeva pole, sest põlv tundus veidi hell. Vahel teen koeraga jalutamise ajal selliseid minutilisi sörke.
Täna ja homme on ka väga kiired, sest homme toimub meie külapäev.
Kuna ma ise olen "korralduskomitees", siis on mul täna ja homme veel tegemisi täis. Söögile pole vist enam üldse aega mõelda. Ma pean nüüd hoopis vaatama, et ma söömist päris ära ei unustaks.

Tänu ühele heale inimesele sain endale abiks jooksuprogrammi

03.08.2010
Alustan täna programmiga LearnToRun10. Vaja viimasel ajal tekkinud stressipoeg maha joosta Küll see tunne on vastik, kui tahaks kogu aeg midagi näksida. Samas tean nüüd, et see tuleb minu sisse kogunenud pingetest ja see on vaja välja jalutada, joosta, kirjutada või karjuda/nutta (viimaseid meetodeid kasutan harva). Ühesõnaga pean leidma alternatiivse tegevuse, mis minu stressihormoonid jälle tasakaalu viiks.
Ma olen viimase nädala jooksul saanud vist vähemalt viis komplimenti selle kohta, et olen väiksemaks jäänud. Kusjuures ma pole ju kevadega võrreldes eriti maha võtnud, kuid sellegipoolest tundun mõnedele ikkagi saledam, kui kevadel.

04.08.2010
Sain eile kenasti kõik 8 minutit joostud, kuid täna on millegipärast imelik olla. Lihastega on kõik ok, põlv on veidi hellem, kuid pea käib ringi ja ajab iiveldama. Arvan, et see on jooksuga seotud, kuid ei oska midagi teha, et olemine paremaks läheks.

.....
Õhtuks on olemine paremaks läinud. Hakkan end peagi Tätte kontserdile seadma, kuid enne tahtsin veidi mõtiskleda.
Täiskõhu tunne. Avastan üha enam, et ma tunnen reaalselt seda, kui kõht saab täis. Võtsin täna 3 pigem väiksemat keedukartulit ning suurema supilusikatäie heeringa-sibula salatit. Asusin seda rahulikult sööma. Peale kahte kartulit ja veidikest salatit hakkasin tundma, kuidas suutäied suus ringi käivad. Kuskile roiete alla tekib selline tugev suruv tunne ning iga järgmine suutäis ei taha enam hästi kõhtu mahtuda. Kuna ma oma "tühja taldriku klubi" liikmestaatusest veel päris lahti pole saanud, siis üritasin ikka kolmanda kartulikese ka ära süüa, kuid hetkel tunnen, et mu kõht on VÄGA täis. Mu magu on vist väiksemaks jäänud, sest söögikogused on tõesti kokkukuivanud ja mulle ei lähe enam füüsiliselt rohkem sisse.
Kui mõtted mujal, siis kipun ikka kiirustama, seega aeglaselt söömist
pean ma ikka veel õppima.

05.08.2010
Tänaõhtune jooks tehtud. Enesetunne on super. Mulle hakkab see jooksmine aina rohkem meeldima.

13.08.2010
MInu tänahommikune kaal 83,6kg Nädala tulemus -300 gr. Arvestades seda, et mul pole mingit menüü jälgimist, siis arvan, et see täitsa ok tulemus. Kui iga nädal kaoks 300 gr, siis suudaks aastaga kaotada ju 15kg
Muidu on mul läinud suht tavaliselt. Üritan ikka vaikselt jooksmisega tegeleda, kuigi liigesed vahel keelduvad koostööst.

Tänu jooksmisele sain tookord kaalu 82kg peale. Ilmade halvenedes jäid trennid kahjuks ära. Uuesti pole ma seda programmi katsetanud. Mulle tundub, et peaksin kaalust veidi veel alla võtma, et liigestel ei oleks nii suurt koormust. samas andis jooksmine mulle väga hea enesetunde ning ma mõistan, miks on treening oluline. Praegu on minu treeningprogrammis 2x nädalas kõhutants ning 1x zumba. Nüüd kevade saabudes ja teede kuivades hakkan kindlasti ka jälle pikemaid kõnnitiire tegema.

Potsataja memuaarid 12. Kuidas ma sain liikumisega sõbraks. Eellugu :)

Seekord veidi pikem eellugu.
See kõik sai minu jaoks alguse 12-aastaselt ühel kooli diskoõhtul. Ühel hetkel istusin ma keset saali ja ei saanud aru, miks ma seal olen. Üks noormees tõstis mu püsti, kuid kukkusin kohe uuesti maha, sest jalad ei kandnud. Tegelikult oli ainult üks jalg kandevõimetu, kuid seda sain alles mõne hetke pärast teada. Tuled pandi põlema ja kõigile avanes veider pilt põlvest, mis oli täiesti vale koha peal. Jalg oli endiselt otse, kuid põlv punnitas külje pealt välja. Üks tüdrukutest katsus seda veidrat mügarikku (see oli minu põlvekeder, mis oli paigast ära läinud) ja tema puude oli niipalju tugev, et põlv klõpsas oma kohale tagasi. Ei valu ega midagi, ainult üks suur segadus ja ehmatus.
Järgmine stseen juba libeda põrandaga. Praegune libe aeg on üks keerulisemaid minu jaoks. Kaaskodanikud ei mõista, miks ma end nii aeglaselt edasi libistan, kuid olen seisnud keset tänavat "põlv püksisääres", nagu mu kursaõde seda elavalt kaaslastele selgitas.
Algul arvasin, et häda puudutab ainult vasakut jalga ja hoidsin seda kuidagi rohkem. Ühel päeval, kehalise kasvatuse tunnis, pidime spagaati tegema. Ma pole mingi eriline iluvõimleja, kuid võimlemine oli mulle alati meeldinud ja nii ma siis üritasin neid paari sentimeetrit veel veidi allapoole suruda, kui järsku käis klõps ja parema jala põlv oli vales kohas. Kui vasakul jalal olin siiani kõik korrad ise põlve omale kohale tagasi saanud, siis seekord see ei õnnestunud. Kutsuti kiirabi ja see oli päris valus ja ebamugav, kui jakust väljas olevat liigest lahasesse topitakse, sõidutatakse ning ühelt kanderaamilt teisele solgutatakse. Lahase vahetus traumapunktis tundus sel hetkel kõigi nõmeduste tipp. Lamasin üle poole tunni traumapunktis mingis ruumis, kuni üks tädi lõpuks minu juurde tuli. Põlve paikapanemine võttis vaid 3 sekundit. Mõtlesin, et miks ei oleks võinud seda juba kiirabi teha, kuid hiljem olen aru saanud, et sellist diagnoosi ei kohta piisavalt tihti, et selle jaoks eraldi väljaõpet igale kiirabibrigaadile võiks teha. Sattusin kunagi pensioniealise kirurgi peale, kes rõõmustas, et näeb oma elu jooksul ka ometigi patella luktsatsiooni ära.
Mõned aastad tagasi kukkusin oma parem käe küünarnuki paigast ära - seal, kus muidu peab muhk olema, oli lohk. Selle peale minestasin elus esimest korda ära. Järgmine kord toetasin käe lihtsalt autoistmele ning käsi oli jälle klõpsti väljas. Jäin minestamist ootama, sest esimene kord sain niimoodi käe paika tagasi. Õnneks piisas käe rippu laskmisest. :) Küünarliiges võib nüüd paigast minna ka midagi veidi kõvemini lükates. Siiani on ta õnneks kergesti paika tagasi läinud, kuid see on ülimalt ebamugav tunne, kui su liigesed on vales asendis.
Mu hüppeliiges on ka mitmeid kordi valesse asendisse läinud, kuid luud seal päris paigast pole liikunud, kuid valesti astumine teeb vahest ülimalt haiget.
Kogu jutu kokkuvõtteks. Olen sündinud liiga pikkade sidemetega, minu liigesed asetsevad veidi teises kohas ning seetõttu liiguvad kergemini paigast. Tean, et õlaliigeste paigastminemist on kogenud päris paljud inimesed, kuid ma ei oska öelda, kas see on sama tunne. Igatahes kui liiges on paigast, siis on see suhteliselt ebameeldiv tunne, valu alati ei ole, kuid peale väljaskäimist on liiges kahjustunud ning annab mõnda aega tunda.
Lõpuklassides olin kehalisest kasvatusest vabastatud. Loobusin ka paljudest liikumistest, mis mulle varem olid rõõmu pakkunud. Muutusin liiga ettevaatlikuks ja võõrdusin spordist täielikult. Eks see on ka üks minu kaalutõusu põhjustest.
Nüüd siis tagasi Potsataja jutu juurde (ca 20 a peale haiguse algust).