Kaal on taas languses. Peale kolmepäevast kaaluvaba aega otsustasin täna siiski kaalule astuda. Nädala ajaga on kaal langenud 1,1kg. Olen hakanud paremini märkama, millal mu kõht täis saab. Eilegi tundsin poole söömise pealt nagu oleks mingi klapp söögitorru ette tekkinud ning jätsin ülejäänud söögi alles. Kuna varem olin "tühja taldriku klubi" kindel liige, siis on see minu jaoks suur edusamm märgata, millal on kõht täis ning veel suurem edusamm see, et ma katkestan söömise niipea, kui tunnen, et nüüd on piisavalt.
Suvine aeg toob palju tegutsemist. Püüan rohkem liikuda. Eile läksin lastega vanaema juurde jala. lapsed sõitsid ratastega ja mina sain hea tempo kõndimiseks. Õhtuti teen koeraga paarikilomeetrise ringi. Neile, kes minu varasematest tegemistest midagi ei tea, ütlen selgituseks, et mul on üks liigeseprobleem, mis takistab tugevama trenni tegemist, kuid kaalu langedes loodan , et suudan hakata jooksma. Ma lausa tean, et ma hakkan veel kunagi kilomeetreid joostes läbima;)
Veidi ka mõtlemisest. Tahaksin puhata lastest. Päev läbi pean nendega arvestama ja aegajalt tunnen, et ma vajaksin totaalset puhkust, et saaksin kuskil omaette omi mõtteid mõelda. Kui ma endale selliseid hetki saan, siis on hiljem jälle pea selgem ja ärevus ning pahur olek kadunud. Varem ajas mind selline pidev ärevus sööma, kuid nüüd suudan selle tunde maharahustada muude võtetega. Kavõi hingan rahulikult sügavalt sisse-välja ja ütlen iseendale "olen rahulik". Eriti hea on muidugi probleemist eemaldumine ehk siis üks pisike jalutuskäik või kasvõi pesu tuppa toomine võtab suurema pingetunde maha. Minu ülekaal oli täiesti põhjustatud valedest harjumustest ning emotsionaalsest söömisest. Peale seda kui hakkasin oma mõtetega tegelema on kaal hakanud tasapisi langema ja tegelikult olen üleüldiselt märgatavalt rahulikum, kui 2a tagasi.
Täna ootab ees üks suur koristuspäev. Koristamine pole just minu tugevamaid külgi, eriti kui lapsed jalus siblivad. Kuid tahan, et mu ümbrus oleks korras. PEAN või TAHAN - mida rohkem on meil lauseid "ma pean" seda stressitekitavam see on. Kui vähegi võimalik, siis tuleks need ümber sõnastada - "ma tahan/soovin" vms. Kui kohe ei saa midagi teha, siis tuleks see asi üldse vabaks lasta, sest me kulutame tohutu aja oma elust muretsemisele asjade pärast, mida oleks vaja teha. Pigem keskenduda rohkem sellele, mis mulle rõõmu teeb ja mida ma tahan teha, siis suudan ka neid tegevusi meelsamini teha, mis nii väga ei meeldi.