Seekord veidi pikem eellugu.
See kõik sai minu jaoks alguse 12-aastaselt ühel kooli diskoõhtul. Ühel hetkel istusin ma keset saali ja ei saanud aru, miks ma seal olen. Üks noormees tõstis mu püsti, kuid kukkusin kohe uuesti maha, sest jalad ei kandnud. Tegelikult oli ainult üks jalg kandevõimetu, kuid seda sain alles mõne hetke pärast teada. Tuled pandi põlema ja kõigile avanes veider pilt põlvest, mis oli täiesti vale koha peal. Jalg oli endiselt otse, kuid põlv punnitas külje pealt välja. Üks tüdrukutest katsus seda veidrat mügarikku (see oli minu põlvekeder, mis oli paigast ära läinud) ja tema puude oli niipalju tugev, et põlv klõpsas oma kohale tagasi. Ei valu ega midagi, ainult üks suur segadus ja ehmatus.
Järgmine stseen juba libeda põrandaga. Praegune libe aeg on üks keerulisemaid minu jaoks. Kaaskodanikud ei mõista, miks ma end nii aeglaselt edasi libistan, kuid olen seisnud keset tänavat "põlv püksisääres", nagu mu kursaõde seda elavalt kaaslastele selgitas.
Algul arvasin, et häda puudutab ainult vasakut jalga ja hoidsin seda kuidagi rohkem. Ühel päeval, kehalise kasvatuse tunnis, pidime spagaati tegema. Ma pole mingi eriline iluvõimleja, kuid võimlemine oli mulle alati meeldinud ja nii ma siis üritasin neid paari sentimeetrit veel veidi allapoole suruda, kui järsku käis klõps ja parema jala põlv oli vales kohas. Kui vasakul jalal olin siiani kõik korrad ise põlve omale kohale tagasi saanud, siis seekord see ei õnnestunud. Kutsuti kiirabi ja see oli päris valus ja ebamugav, kui jakust väljas olevat liigest lahasesse topitakse, sõidutatakse ning ühelt kanderaamilt teisele solgutatakse. Lahase vahetus traumapunktis tundus sel hetkel kõigi nõmeduste tipp. Lamasin üle poole tunni traumapunktis mingis ruumis, kuni üks tädi lõpuks minu juurde tuli. Põlve paikapanemine võttis vaid 3 sekundit. Mõtlesin, et miks ei oleks võinud seda juba kiirabi teha, kuid hiljem olen aru saanud, et sellist diagnoosi ei kohta piisavalt tihti, et selle jaoks eraldi väljaõpet igale kiirabibrigaadile võiks teha. Sattusin kunagi pensioniealise kirurgi peale, kes rõõmustas, et näeb oma elu jooksul ka ometigi patella luktsatsiooni ära.
Mõned aastad tagasi kukkusin oma parem käe küünarnuki paigast ära - seal, kus muidu peab muhk olema, oli lohk. Selle peale minestasin elus esimest korda ära. Järgmine kord toetasin käe lihtsalt autoistmele ning käsi oli jälle klõpsti väljas. Jäin minestamist ootama, sest esimene kord sain niimoodi käe paika tagasi. Õnneks piisas käe rippu laskmisest. :) Küünarliiges võib nüüd paigast minna ka midagi veidi kõvemini lükates. Siiani on ta õnneks kergesti paika tagasi läinud, kuid see on ülimalt ebamugav tunne, kui su liigesed on vales asendis.
Mu hüppeliiges on ka mitmeid kordi valesse asendisse läinud, kuid luud seal päris paigast pole liikunud, kuid valesti astumine teeb vahest ülimalt haiget.
Kogu jutu kokkuvõtteks. Olen sündinud liiga pikkade sidemetega, minu liigesed asetsevad veidi teises kohas ning seetõttu liiguvad kergemini paigast. Tean, et õlaliigeste paigastminemist on kogenud päris paljud inimesed, kuid ma ei oska öelda, kas see on sama tunne. Igatahes kui liiges on paigast, siis on see suhteliselt ebameeldiv tunne, valu alati ei ole, kuid peale väljaskäimist on liiges kahjustunud ning annab mõnda aega tunda.
Lõpuklassides olin kehalisest kasvatusest vabastatud. Loobusin ka paljudest liikumistest, mis mulle varem olid rõõmu pakkunud. Muutusin liiga ettevaatlikuks ja võõrdusin spordist täielikult. Eks see on ka üks minu kaalutõusu põhjustest.
Nüüd siis tagasi Potsataja jutu juurde (ca 20 a peale haiguse algust).
No comments:
Post a Comment